Kestliku arengu eesmärgid

Kestliku arengu eesmärgid (KAE) on 17 ülemaailmset eesmärki, mis on seatud ÜRO poolt aastaks 2030. Nende eesmärkidega püütakse saavutada tasakaalu planeedi piiratud ressursside ja inimeste heaolu vahel.

KAE võeti vastu 2015. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tippkohtumisel New Yorgis. See tähendab, et kõik ÜRO liikmesriigid (praeguseks 193 riiki, st kõik maailma riigid, v.a. Vatikan ja Palestiina) teevad 2030. aastani jõupingutusi just nende eesmärkide täitmiseks. KAEdele eelnesid 8 aastatuhande arengueesmärki, mis kinnitati 2000. aasta ÜRO tippkohtumisel 15 aastaks.

17 kestliku arengu eesmärgi alla kuuluvad ka 169 alaeesmärki. Need hõlmavad laias valikus teemasid, nagu vaesuse kaotamine, tervise edendamine, soolise võrdõiguslikkuse tagamine, kliimamuutuste vastu võitlemine jpm. KAEd kohalduvad kõikidele maailma riikidele ning püüavad edendada ülemaailmset koostööd ja partnerlust, et saavutada ühine eesmärk – jätkusuutliku ja õiglase tuleviku loomine kõigile inimestele. KAEd on ÜRO jaoks üks kõige olulisemaid ja ambitsioonikamaid algatusi ning suurimaid võite, kuna nende vastuvõtmine näitab riikide ühtsust ja valmisolekut oma jõud ühendada.

Mis on eesmärkide puhul eriline?

  1. Kestliku arengu eesmärgid on omavahel tihedalt seotud ja sõltuvad üksteisest. Näiteks ei saa me lahendada kliimamuutuste probleemi ilma vaesuse vähendamiseta, kuna vaesed inimesed on sageli kõige haavatavamad kliimamuutuste tagajärgede suhtes. Samamoodi on võimatu saavutada head tervist ja heaolu ilma keskkonna kaitsmiseta, sest puhas õhk ja puhas vesi on inimeste tervise seisukohalt elutähtsad.
  2. Eesmärkide saavutamisel on oluline kaasata kõik riigid ja kõik inimesed. Üks riik või üks grupp inimesi ei saa neid eesmärke üksi saavutada, sest probleemid, millega me silmitsi seisame, on globaalsed ja nõuavad ülemaailmset koostööd. See tähendab, et suurriigid ja väikeriigid, rikkad ja vaesed riigid, erineva kultuuri ja taustaga inimesed peavad koos tegutsema ja ühiselt kestliku arengu saavutamisse panustama.
  3. Kestliku arengu eesmärgid on väga ambitsioonikad ja inspireerivad ning võivad mõnikord tunduda üleliia suured, et neid täielikult saavutada. See on tõsi. Oluline on mõista, et need ongi mõeldud pikaajaliseks suunaks ning igasugune positiivne panus nende saavutamise suunas, olgu see suur või väike, on oluline ja väärtuslik. Isegi kui me eesmärke ei täida, siis vähemalt oleme teinud samme nende suunas – ja neid ka mõõtnud.

Mille järgi on eesmärgid valitud ja milliseid riike need kõige enam mõjutavad?

Kestliku arengu eesmärkide seadmisel on arvestatud kogu maailma elanikkonna vajadustega ning pööratakse tähelepanu kõikidele inimestele ja piirkondadele võrdselt. Eesmärkide seadmisel on vaadatud, millised probleemid mõjutavad kõige laialdasemalt maailma elanikkonda ning kuidas saaksime neid probleeme lahendada. Kestliku arengu eesmärkide kokkuleppimise põhjus on riikide tahe luua õiglasem, jõukam ja keskkonnasõbralikum maailm, kus kõik inimesed saavad elada väärikalt ja nende põhivajadused on rahuldatud.

Kuigi kestliku arengu eesmärgid mõjutavad kõiki riike, on erinevate eesmärkide mõju riigiti erinev, sõltuvalt riigi arengutasemest, geograafilisest asukohast, majanduslikust olukorrast ja sotsiaalsetest tingimustest. Näiteks võivad mõned eesmärgid, nagu vaesuse vähendamine ja toiduohutus, olla eriti olulised globaalse lõuna riikidele, samas kui teised, nagu kliimameetmete rakendamine ja puhta vee kättesaadavus, võivad olla olulised kõigile, sest need mõjutavad kogu maailma tervikuna.

Eestis on mitmed asjad võrdlemisi hästi – meil on kättesaadav arstiabi, puhas vesi ja maailma üks parimaid haridussüsteeme. See tähendab, et mõned kestva arengu eesmärgid ei pruugi olla meie elanike igapäevaelus esmatähtsad. Samas on ka Eestis probleeme, mis mõjutavad suurt osa elanikkonnast, näiteks vaesus, nälg või alkoholism. Interneti levik, majanduse globaliseerumine ning kliimamuutused on muutnud meid üha seotumaks, mis tähendab, et globaalse lõuna riikide väljakutsed ei puuduta ainult sealseid elanikke, vaid neid tuleb vaadelda laiemalt. Mida teadlikumad oleme ka meie probleemidest, mis teisi rahvaid puudutavad, seda rohkem suudame kaasa mõelda ja tegutseda parema maailma nimel.

Kas riigid KAEde nimel ka päriselt töötavad? Kuidas eesmärke kritiseeritud on?

Mitmed riigid, nende hulgas ka Eesti, on võtnud kestliku arengu eesmärke tõsiselt ja kohandanud oma sisepoliitikat ning rakendanud erinevaid meetmeid, et need saavutada. Siin on mõned näited riikide tegevustest:

  • Riigid loovad ja kohandavad põhimõtteid ning seadusi, et toetada KAEde saavutamist. See hõlmab säästva arengu põhimõtete integreerimist riiklikesse arengukavadesse ja strateegiatesse. Näiteks võeti KAEsid arvesse Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 koostamisel, mille üks üldeesmärkidest ongi toetada üleilmset säästvat arengut.
  • Riigid eraldavad rahalisi vahendeid, inimressursse ja infrastruktuuri, et rakendada KAEdega seotud programme ja projekte. Siin on mõeldud investeeringuid taastuvenergiasse, kestliku põllumajanduse edendamist, keskkonna reostuse vähendamist, hariduse kvaliteedi edendamist jpm. Näiteks on loodud Tartu Ülikooli juurde kestliku arengu keskus, mis toob kokku teadlasi ühiskonna sõlmküsimustele lahenduste leidmiseks.
  • Riigid koguvad andmeid ja teevad regulaarset järelevalvet, et hinnata edusamme KAEde saavutamisel. See võimaldab neil teha vajaduse korral kohandusi ja parendusi strateegiates ja programmides. Eestis tegutseb näiteks riigiasutuste ülene säästva arengu komisjon ja eesmärkide täitmisest annab ülevaate Statistikaameti säästva arengu alaleht.

Samas on kestliku arengu eesmärke ka kritiseeritud. Mõned kriitikud toovad välja, et eesmärgid on liialt majanduskasvu kesksed ning ei pööra piisavalt tähelepanu keskkonnaküsimustele, eriti kliimamuutustele. Lisaks on eesmärkide saavutamiseks vaja väga palju ressursse, mis on piiratud ja ei pruugi olla kõigile riikidele võrdselt kättesaadavad. Eesmärgid ei pruugi piisavalt arvestada piirkondlikke ja kultuurilisi erinevusi ning individuaalseid vajadusi, kuna need on üldised ja universaalsed. Viimaks – niivõrd ulatuslike eesmärkide puhul on keerukas edukust mõõta ja jälgida ning seetõttu on keeruline teada saada, kas me tõepoolest teeme kestliku arengu suunal edusamme.

Kriitika on kohati õigustatud, kuid eelkõige on oluline meeles pidada, et KAEde saavutamine on keeruline ja pikaajaline protsess. Oluline on jätkata pingutusi ja teha vajalikke muudatusi, et liikuda jätkuvalt samm-sammult nende eesmärkide poole. Tuleb ka meeles hoida, et KAEde elluviimiseks kulutatav raha oleks väiksem kui see kulu, mis tekib 2030. aastaks KAEde mitte ellu viimise tagajärjel.

Millist terminit tuleks KAEde kontekstis kasutada – kas „arengumaad”, „kolmas maailm” või „globaalne lõuna“?

Kestliku arengu eesmärkide ja arengukoostöö kontekstis kasutatakse erinevaid termineid n-ö rikkamatele ja vaesematele riikidele viidates. Iga termini taust ja täpne tähendus on mingil määral erinev ja vajab lahtiseletamist.

  • Külma sõja kontekstis viidati terminiga „kolmas maailm” peamiselt Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikidele, mis ei kuulunud otseselt ei kapitalistlike lääneriikide („esimene maailm”) ega ka kommunistlikku („teine maailm”) blokki. Väljendit kasutatakse vaesematele riikidele viidates ka tänapäeval, kuid muutunud kontekstis on see sisulise tähenduse kaotanud ja kohatu.
  • Kõige levinumad terminid on „arenenud maad“ ja „arengumaad“. Viimase asemel kasutatakse aeg-ajalt ka sõnu „vähim arenenud” või „arenevad” maad või riigid. Sellist jaotust on aga aina teravamalt kritiseeritud, sest see võib jätta mulje, nagu eksisteeriks universaalselt tunnustatud arengustandard või kokkulepe, mille järgi saab määrata, kas riigid on arenenud või veel arenemas, aga seda ei ole. Samuti näib, nagu oleksid arenenud riigid justkui valmis ja võiksid arenemise lõpetada, mis ei ole samuti õige.
  • Meie materjalides kasutame järjest enam mõisteid „põhi” või „globaalne põhi” ning „lõuna” või „globaalne lõuna”, mis on poliitiliselt neutraalsem jaotus. Vastuvaidlejad toovad välja, et see pole geograafiliselt täpne – lõunast leiab riike nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Katar, Brunei, Singapur ja mitmed teised jõukad riigid. Mitmed organisatsioonid on seega definitsiooni täpsustanud, viidates neile riikidele, mis asuvad (peamiselt) lõunapoolkeral ja on ajalooliselt kolonialismi tõttu kannatanud ning kannatavad selle mõjude all tänase päevani. „Globaalse lõuna“ mõiste kasutamist nähakse kui osa jõupingutustest mõista ja võidelda ebavõrdsuse vastu maailmas, võttes arvesse majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid tegureid, mis viivad ebavõrdsuse tekkeni.
  • Aeg-ajalt on vajalik kasutada ka madalaima, madalama, keskmise ja kõrge sissetulekuga riikide mõistet. Need on tehnilised rühmitused, mis põhinevad riigi majanduslikul arengutasemel ja Maailmapanga poolt kasutatavatel sissetulekutasemete määratlustel. Madala sissetulekuga riigid on need, kus inimese kohta arvutatud aastane sissetulek on < 1085 $; madalama sissetulekuga riikides jääb näitaja vahemikku 1086–4255 $; keskmise sissetulekuga riikides vahemikku 4256–13 205 $ ning kõrge sissetulekuga riikides on inimese kohta aastane sissetulek vähemalt 13 205 $.

Kõigi eelmainitud nimetuste kasutamisega kaasneb oht süvendada negatiivseid stereotüüpe. Samas on vaja üldistavaid termineid ikka aeg-ajalt kasutada, sest need aitavad olukorda kirjeldada ja erinevate riikide väljakutseid paremini selgitada. Tuleb meeles pidada, et iga riigi ja rahva ajalugu ning kultuur on omanäoline ja ühte raamistikku on neid võimalik paigutada ainult paberil. Küsimus on ka selles, kes on olnud terminite loojad ja millistes kontekstides neid kasutatakse. Pilt ei ole mustvalge ja kõige olulisem on arutelu, miks ja kuidas terminid ajas muutnud on.

Tagasi