Õiglase kaubanduse kuu: Kas kohvil on tulevikku, kui kohvikasvatajal pole?

Kohvi hind on viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud, kuid kohvi tulevikku ei määra ainult see, kui palju oleme valmis ühe paki või tassi eest maksma. Tuumküsimus on hoopis selles, kas miljonitel väiketalunikel on võimalik kohvi kasvatamisega ära elada, kliimamuutustega kohaneda ja oma tootmisesse investeerida. Kui see ei ole võimalik, siis kui kaua saame eeldada, et meie hommikukohv jääb sama iseenesestmõistetavaks nagu praegu?

Need küsimused iseloomustavad hästi õiglase kaubanduse olemust ja vajalikkust. Demy Landson ja Jana Jesmin, õiglase kaubanduse kuu korraldajad Eestis, kirjutavad selle teekonna ja küsimused kohvi näitel lahti.

Kohvitööstuses räägitakse üha enam sektori vastupidavusest: kuidas tagada kohvi kättesaadavus kliimamuutuste, geopoliitiliste kriiside, hinnakõikumiste ja uute regulatsioonide tingimustes. Fairtrade Internationali andmetel toodetakse ligikaudu 80% maailma kohvist umbes 12,5 miljoni väiketaluniku pere töö tulemusena. Kohvi hinna tõus tarbija jaoks ei tähenda aga automaatselt suuremat sissetulekut kohvikasvatajale. Ida-Aafrika kohvikasvatajate sissetulek jääb paljudel juhtudel alla elatusväärse sissetuleku taseme ning nende toimetulekut piiravad muu hulgas madal tootlikkus ja tarneahela struktuur.

Mondo töötab koos Uganda ja Keenia kogukondadega, kus paljude inimeste igapäevane toimetulek sõltub põllumajandusest. Rahvusvaheline õiglase kaubanduse organisatsioon Fairtrade aga u. 2. miljoni väiketalunikuga Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Nende piirkondade põllumajandust mõjutavad kliimamuutused üha enam ning nn Super El Niño toob kaasa äärmuslikke olusid, mis mõjutavad kümneid miljoneid niigi haavatavas olukorras olevaid inimesi. 

Temperatuuri muutused, pikenevad põuaperioodid ja ebaregulaarsed vihmasajud muudavad keerulisemaks ka kohvi kasvatamise, peale saagi korjamist kohvikirsside töötlemise ja annavad voli taimehaigustele ja taimekahjuritele, mõjutades nii saagikust kui kohvi kvaliteeti. Eriti haavatavas olukorras on väiketalunikud, kelle jaoks on põllumajandus ühtaegu nii pere peamine sissetulekuallikas kui ka toidulaua tagaja. Talunik peab toime tulema tarneahelas tihti ebaõiglaselt jaotuva rahaga, tõusvate põllupidamise kulude juures temalt toorainet ostva poole ostuhinna alla surumisega,  saagikuse kõikumise, kliimamuutuste  ja uute keskkonnanõuetega. Kõige selle juures jääb aga küsimus, kas tema sissetulek võimaldab muutustega kohaneda ja ootamatutele raskustele vastu seista?

Kohvikasvatus on traditsioon, mida antakse ja kantakse edasi põlvest-põlve, kohvi kasvatamise kultuuri püsimajäämine on aga ohus. Keskmiselt on kohvikasvataja Keenias juba praegu 60 aastane või vanem.  Noored on oma vanemate ja vanavanemate pealt näinud, et lisaks raskele käsitööle kuumas kliimas ja ootamatutes kliimatingimustes, ei teenita ebaõiglaselt selle tööga tihti perele piisavat elatist. Mistõttu on nad hakanud eelistama muid ameteid. Kui aga kohvikasvatajaid ei ole ja kohvi Euroopas kasvatada ei saa, milline on siis hommikukohvi tulevik?

Kohvi tarneahelas osalevad lisaks kasvatajatele kokkuostjad, töötlejad, eksportijad, röstijad ja jaemüüjad. Kohvikasvataja saab sageli vaid väikese osa lõpptarbija makstavast hinnast, samal ajal kui tarneahela järgmistes etappides luuakse täiendavat lisandväärtust. Seetõttu ei ole väiketalunike madal sissetulek pelgalt üksikute tootjate probleem, vaid seotud kogu tarneahela toimimise ja väärtuse jaotumisega.

Kui probleem on süsteemne, ei saa ka lahendus piirduda üksnes üksikisiku ostukorviga. See ei tähenda aga, et tarbijal puuduks igasugune roll. Saame suurendada teadlikkust kohvitassi taga olevast tarneahelast ja teha teadlikumaid tarbimisvalikuid, pöörates tähelepanu sellele, millistel tingimustel meie kohv on toodetud.

Üks võimalus tarneahela tingimuste parandamiseks on õiglane kaubandus. Fairtrade’i oluline meede on lepinguline miinimumhind, millest madalamat kohvikasvatajale tasuda ei tohi ja mis pakub kaitset olukorras, kus maailmaturu hinnad langevad väga madalale. Sellele lisandub Fairtrade’i lisatasu, mida tootjaorganisatsioonid saavad kasutada oma otsuste alusel näiteks tootmise arendamiseks, keskkonnahoiuks või kogukonna heaolu parandamiseks. Selliste meetmete eesmärk on anda kohvi kasvatavatele inimestele suurem majanduslik kindlus ning võimalus oma töösse ja tulevikku investeerida. Lisaks süsteemsetele muudatustele saavad ka tarbijad toetada õiglasemaid tootmistingimusi, eelistades õiglaselt toodetud kohvi.

Kohvikasvatajate sõnum meile on, et me hindaks nende käsitööd, naudiks igat tassi ja ei raiskaks kohvi asjatult. Ning võimalusel eelistaks sellise märgistusega kohvisorte, mille puhul nii kohvi kasvataja kui keskkonnahoiu peale on päriselt mõeldud. Sõltume me ju juba igal hommikul maailma teises otsas meile kohvi, teed, suhkrut ja kakaod kasvatavatest inimestest – anname siis neile omalt poolt tagasi ja ärme suru neid oma kohvi tootmise, müümise ja tarbimisotsustega vaesusesse virelema.