Maailmaharidus annab noortele oskused oma seisukohtade kujundamiseks

Postimehe juhtkiri (2.08.2026) kirjutas maailmahariduse käsitlemisest Eesti haridussüsteemis. Kõik maailmaharidust edendavad osapooled Eestis on nõus, et kool ei tohi muutuda kohaks, kus õpilastele antakse ette “õige” maailmavaade. Maailmaharidus annab noortele teadmised ja oskused, et ise oma seisukohti kujundada. Mida maailmaharidus täpsemalt tähendab ja miks pööratakse sellele Eesti ja Euroopa koolides üha enam tähelepanu?

Maailmaharidus ei ole ühe organisatsiooni algatus. See on laiem Euroopa ja Eesti hariduspoliitiline suund. Seda kinnitab 2022. aastal vastu võetud Dublini deklaratsioon, mis seab eesmärgiks maailmahariduse parema kättesaadavuse. Selle täitmisele kirjutasid ühiselt alla kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Sama eesmärk on kirjas Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi strateegias 2024–2030: maailmaharidus peab aitama koolides mõista üleilmseid probleeme ja nende tekkepõhjuseid ning võimalikke lahendusi. Eestis arendavad ja rakendavad maailmaharidust koolid, ülikoolid, ministeeriumid, organisatsioonid ning mitmesugused haridusvõrgustikud. Seega ei ole küsimus selles, kas maailmaharidusel on Eesti koolis koht, vaid kuidas tagada, et selleks vajalikud teadmised ja oskused jõuaksid süsteemselt kõigi õpilasteni.

Maailmaharidus toetab noorte võimekust mõista kohalike ja üleilmsete küsimuste seoseid, analüüsida probleemide põhjuseid ja eri vaatenurki, hinnata teavet kriitiliselt ning eristada tõendatud väiteid propagandast ja mõjutustegevusest. Nende teadmiste ja oskuste abil saab noor kujundada ja põhjendada oma seisukohti iseseisvalt.

Tänapäeva probleem ei ole info puudus, vaid selle üleküllus. Sotsiaalmeedia algoritmid tõstavad sageli esile emotsionaalseid ja vastandavaid sõnumeid. Uudised sõjast, kliimamuutustest, tehisaru arengust, rändest ja üleilmsest ebavõrdsusest jõuavad noorteni telefoniekraani kaudu sageli enne, kui koolis jõutakse neid teemasid süsteemselt käsitleda. Küsimus ei ole seega selles, kas noor ülemaailmsete väljakutsetega kokku puutub, vaid selles, kas kool annab talle tööriistad nende mõtestamiseks. Maailmahariduse lähenemine annab õpilastele oskused hinnata eri argumente, vältida lihtsustatud vastandusi ning kujundada selle pinnalt põhjendatud seisukohad.

Maailmaharidus on tihedalt seotud kodanikuharidusega, kuid ei piirdu ühe õppeainega. Näiteks loodusainetes saab uurida tootmise keskkonnamõju, ühiskonnaõpetuses töötajate õigusi ja tarbija vastutust, geograafias tootmis- ja tarneahelaid, matemaatikas tarbimisstatistikat ja hinnavõrdlusi ning keele- ja kunstiainetes reklaamide mõju ja sõnumite kujundamist.
Kohalik identiteet ja avatus maailmale ei välista teineteist. Vastupidi, oma keele, kultuuri, ajaloo ja kodukoha tundmine annab kindla aluse, millelt mõista teisi ühiskondi ja rahvusvahelisi sündmusi. Maailmaharidus aitab näha, kuidas kohalik ja üleilmne on omavahel seotud, ilma et inimene peaks loobuma oma kuuluvusest või identiteedist.

Tõnis Lukas kirjutas 2008. aastal ajakirjas Haridus ilmunud artiklis „Kas Eesti kool on maailmahariduseks valmis?“, et maailmaharidus peaks olema seotud kodaniku- või isamaalise kasvatusega. Kuigi neid võib mõnes mõttes näha vastanditena, on need tema hinnangul tugevalt seotud: maailma mõistmata ja sellesse aktiivselt suhtumata ei ole võimalik olla oma riigile hea kodanik. Lukas nimetas maailmaharidust ja isamaalist kasvatust „ühe asja kaheks otsaks“: ennast on lihtsam mõista teiste kaudu, teisi aga iseennast mõistes. Oma maa ajaloo, keele ja kultuuri tundmine ning maailma mõistmine ei ole vastandid, vaid toetavad vastutustundlikuks kodanikuks kujunemist.

Väikeriigile on selline vaade eriti praktiline. Eesti vajab inimesi, kes tunnevad oma ajalugu, väärtustavad eesti keelt ja kultuuri ning mõistavad riigi huve. Nende huvide kaitsmine eeldab aga ka teadmisi rahvusvahelisest julgeolekust, majandusest, ebavõrdsusest, keskkonnamuutustest ja teiste riikide otsuste mõjust Eestile. See on see, mida just maailmaharidus käsitleb ja Eesti kooli juurde toob.

Paljud maailmahariduse põhimõtted ongi Eesti riiklikes õppekavades juba praegu hästi esindatud. Gümnaasiumi õppekava väärtustab demokraatiat, solidaarsust, vastutustundlikkust, kultuurilist mitmekesisust ja keskkonna jätkusuutlikkust. Sotsiaalne ja kodanikupädevus hõlmab üleilmsete probleemide mõistmist, kaasvastutust nende lahendamise eest ning enda tajumist ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja maailma kontekstis. Maailmaharidusega seotud teemad ja pädevused kajastuvad õppekavas üldpädevustes, läbivates teemades, ainevaldkondade kirjeldustes ja õpitulemustes. Edasise õppekava arenduse käigus saab maailmahariduse seoseid olemasolevate väärtuste ja üldpädevustega veel selgemalt esile tuua.

Eesti vajab inimesi, kes tunnevad oma juuri, väärtustavad eesti keelt ja kultuuri ning mõistavad samal ajal, kuidas maailmas toimuv mõjutab meie julgeolekut, heaolu ja tulevikku. Hea Eesti kodanik mõistab maailma ja oskab selles vastutustundlikult tegutseda.

Meelis Niine
Mondo maailmahariduse suuna juht

---

Kommentaarid teistelt maailmaharidust edendavatelt organisatsioonidelt Eestis:

Ulla Herkel ja Triin Viiron
Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi juhatuse liikmed

Koolis õpitakse inimese ja ühiskonna toimimist ning meid siduvaid suhteid. Riiklik õppekava ootab koolilt aktiivsete, abivalmite ja vastutustundlike kodanike kasvatamist. Õpetajatena teame, et paberil olevad eesmärgid saavad täidetud vaid siis, kui anname neile elulise sisu. Praktikas tähendab sotsiaalne ja kodanikupädevus näiteks seda, et noor oskab märgata abivajajat ja tal on julgust reageerida. Või et nähes sotsiaalmeedias kahtlast, emotsioone üleskütvat postitust, ei jaga ta seda pimesi edasi, vaid peatub ja küsib endalt: “Miks on see loodud? Kas see on tõsi?”

Need on vaid väike osa näidetest, millega tegeleb maailmaharidus. Maailmaharidus on praktiline viis arutada noortega päris elu probleeme, mis vajavad nii üksikisiku või kogukonna sekkumist. Kool ei “kalla” õpilastele pähe valmis tõdesid, vaid annab võimaluse tundides ise analüüsida algallikaid, teha rühmatöid ja koosloome projekte, astuda erinevatesse rollidesse ja pakkuda lahendusi. Maailmaharidus annab noorele võimaluse käed külge panna ja midagi muuta koolisündmuste või kogukonna ürituste kaudu, mõtestada oma enda harjumusi ning hoiakuid.

Tänapäeva kooli roll on õpetada noort inimest toime tulema ja tegutsema kaasaegses maailmas. Õpilased ootavad koolilt elulist lähenemist ja n-ö päris asju. Ehkki ka praegused riiklikus õppekavas sõnastatud üldpädevused kannavad endas maailmahariduslikke väärtuseid, ei tohiks näha midagi taunimisväärset soovis selges maailmakodaniku pädevuse sõnastamises. Maailmaharidus on näide lõimitud õppest, sest antud küsimusi saab võrdselt hästi siduda nii loodusteaduste, keele-kultuuri ja sotsiaalteadustega. Selge eesmärk aitab õpetajatel eelkõige oma tööd kavandada, millele osundas ka ajalooõpetajate seltsi esinaine Madli-Maria Naulainen hiljuti ERR-ile antud intervjuus.

Maailmaharidus, tegeledes ka keskkonna teemadega, õpetab, kuidas hoida oma kodukanti nii, et see annaks tõuke laiemateks positiivseteks muutusteks nii inimese enda elu valikutes kui ka laiemalt kogukonna hüvanguks. See aitab märgata doominoefekti ja mõista, kuidas meie igapäevane elustiil ja tarbimine mõjutavad maailma eriilmelisi kogukondi.
Lõppude lõpuks ei ole ükski inimene ega riik saar, mis saaks üksikuna ulgumeres seista – oleme paratamatult seotud ümbritseva maailmaga. Maailmaharidus annabki noortele kätte kaardi ja kompassi, et sel merel targalt navigeerida.

Pelgulinna riigigümnaasium

Pelgulinna riigigümnaasiumi fookuseks on küsimus, kuidas lahendada suure mõjuga ühiskondlikke probleeme ning õppekavas keskendutakse nii tugeva demokraatia kui ka keskkonna jätkusuutlikkusele. Tegu on esimese Eesti üldhariduskooliga, kus on olemas suuremas mahus eraldi maailmahariduse moodul. Maailmaharidusega tegeletakse ka rühmatöödes ja projektõppe vormis ning kodanikuühiskonna, inimõiguste ja kestlikkuse küsimused on lõimitud ka teistesse õppeainetesse. Õpilased on osalenud temaatilistel sündmustel, näiteks käinud Teeme ära koristustalgutel ning algatanud ise kogukonda panustavaid projekte. Näiteks on kogutud tarbekaupu Ukraina kaitsjatele, annetatud rõivaid ja tarbeesemeid vähemkindlustatud kaaskodanikele. Koolimajas on eksponeeritud sisukaid näitusi, kus noored saavad uurida fakti- ja statistikapõhist teavet teiste riikide ühiskondlike väljakutsete kohta.

PERGi näitel aitab maailmaharidus kujundada terviklikku vaadet, andes õpilasele taju tema rollist ja mõjust nii kogukonnas kui ka laiemas maailmas rahumeelsema ja turvalisema ühiskonna loomisel ning pakkudes võimalusi praktiliselt panustada. Lisaks korraldati koos Mondoga eelmisel aastal Eesti esimene maailmahariduse olümpiaad, kus osales noori üle riigi. Kooli on rajamisest saadik külastanud mitmete välisriikide esindajaid, kes on maailmahariduse suurt rolli õppekavas ja väärtuspõhist koolikultuuri eeskujuna esile toonud.

Linda Luts
Arengukoostöö Ümarlaua projektijuht, maailmahariduse ümarlaua eestvedaja

On oluline eristada väärtuspõhist haridust maailmavaate ettekirjutamisest. Eesti riiklik õppekava kujundab juba praegu õpilaste väärtushoiakuid ning nimetab muu hulgas demokraatiat, patriotismi, solidaarsust, inimväärikust ja vastutustundlikkust. Hariduse kvaliteeti näitab see, kas õpilane saab tutvuda erinevate põhjendatud vaatenurkadega, kontrollida allikaid, hinnata argumente ja jõuda iseseisva järelduseni. Need põhimõtted kaitsevad õpilast ajupesu eest, mitte ei vii selleni ja need on maailmahariduse peamised põhimõtted.

Reaalsuses arengukoostööga tegelevad Eesti organisatsioonid näevad igapäevaselt, kuidas üleilmsed kriisid mõjutavad Eesti julgeolekut, majandust ja igapäevaelu. Olgu see Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, tarneahelate katkestused või energiahindade tõus. Need kõik näitavad selgelt, et maailmas toimuv ei jää Eesti piiridest välja. Seetõttu vajavad meie noored aina keerulisemas maailmas oskusi, mis aitavad neil neid seoseid näha ja arendada just seda kriitiliselt mõtlemist mida juhtkirja autorid ka ise välja toovad. Niisiis ei ole maailmahariduse eesmärgiks mitte mingil moel maailmavaate kujundamine, vaid just noortele vajalike oskuste andmine, et nad saaksid ise teadlikult oma seisukohti kujundada.

Näiteks arengukoostöö ei ole Eestile kulu ega tähenda ühepoolset heategevust ega passiivsete abisaajate ülalpidamist. Nagu nimi ise ütleb siis tegu on koostööga ja lisaks altruistlikule motiivatsioonile on see ka hoopis võimalus tuua siia välisrahastust, tööd ja maksutulu. ESTDEV kaasas ainuüksi 2025. aastal rahvusvahelistelt partneritelt ligi 26 miljonit eurot, mille abil viiakse Eesti eestvedamisel ellu arengukoostöö projekte ning luuakse võimalusi Eesti ettevõtetele, ekspertidele ja organisatsioonidele. ESTDEV-i hinnangul toob iga kaasatud miljon Eestile ligikaudu 300 000 eurot maksutulu. Nii toetab arengukoostöö ühtaegu partnerriikide arengut, kasvatab Eesti organisatsioonide rahvusvahelist kogemust ja konkurentsivõimet ning annab otsese panuse Eesti majandusse.

Niisiis tervete ühiskondade kujutamine inimestena, kes üksnes „söövad abi ära”, ei ole kriitika, vaid stereotüüp ning just selliste lihtsustuste äratundmist ja analüüsimist maailmaharidus õpetabki.