Raamatuarvustus: Kuninganna Afganistan langetab loori

Maari Ross

“Armastatud Afganistan”, Õnne Pärl

Oma näo loori alt paljastamine on mõnele vabastav, mõnele häbistav. Kuid selgub, et Afganistanis võib mitte ainult paljastamine, vaid teinekord hoopis enda mõtlematu looritamine häbistav olla, sest kui lääne naised burkasse mähkuvad ja tänavale kõndima lähevad, peavad kõik neid ümberriietunud meesteks ja nalja on nabani. Vahe on kõnnakus: lääne naised kõnnivad vabalt, aga afgaanitarid tipivad väikeste sammudega.

Tundub, et väikeste sammudega tipivad nad ka vabama ja võrdsema ühiskonna poole. Naiste olukord Afganistanis on nagu suviti rannas kantav riietusese burkini, burka ja bikiinide ristsugutis. See tähendab, Kabulis ja teistes suuremates linnades on see kohati päris lootustandev. On näiteid haritlasperedest, kus tüdrukud valmistuvad astuma ülikooli, ootavad abiellumisega kuni Afganistani mõistes röögatu vanuseni – 25 – et leida endale sümpaatne haritud mees. Ent nende selja taga on kaugemate külade naistemüür, kellel 26-aastaselt juba 9 last ja kes peavad meesterahvast arsti juures käies ooteruumis istuma sel ajal, kui abikaasa vastuvõtutoas naise probleeme kirjeldab. Kas ongi vaja lisada, et naised surevad seetõttu sünnitamisel nagu kärbsed ja annavad olulise panuse Afganistani rekordmadala keskmise eluea saavutamiseks.

Raamat annab aimu Afganistani ajaloost ning meenutab, et naissugu on oma praegustesse raamidesse surutud vaid väikese õnnetu ajalookillu jooksul. Euroopa rahvaste romantilised kangelannad on meile teada. Kui Delacroix’ kuulsal maalil juhatab rahvast barrikaadidele prantsuse lipuga kuulus sümbolnaine Marianne, siis afgaanidel on oma lugu Briti-Afganistani sõja lahingust 1880ndatel, kus vapper puštu neiu Malalai olevat burka seljast rebinud ja seda kui võitluslippu pea kohal lehvitades mehi julgustanud.

Autor Õnne Pärl on üks neid õnnelikke, kes suudab teraselt sõnu seada kui ka pilte teha. Raamatut illustreerivad fotod, mis näitusena mööda Eestit suuremas formaadiski tiirlevad ja mis võimaldavad autoril hingematvad loodusvaated jätta piltidele ning jutustamisel keskenduda oma suurele armastusele – inimestele. Ning muidugi ka elu-olule. Taksoga reisivad rasvasabalambad ja narkobarokkmajad uusülirikaste maitsetus laadis, millel aia asemel on soomukiromude surnuaed, on näited veidrustest. Kuid raamatu tegelik väärtus on sumedad ja intiimsed pildid afgaanide igapäevaelust. Millal teie järve kaldal mõnusalt piknikku pidasite? Või pikema autoreisi ette võtsite, et vanakraamiturult endale mööblit hankida? Või roosilõhnalises öös vabaõhukinos istusite, idülli segamas vaid elektrigeneraator…või koridori seinad luuletusi täis maalisite?

Kas nüüd juhuse või saatuse läbi, aga Õnne Pärli ebatavaline nimigi pärineks justkui Afganistani kuningannalt ja sobiks ideaalselt Afganistanist kirjutava autori pseudonüümiks: kuulsa ajaloolise isiku, mongoli päritolu Heratis valitsenud kuningatar Gawhar Sad Begumi nimi ongi tõlkes “Õnnelik Pärl”. Aga seda mainib autor möödaminnes. Omaenda isiku jätab ta delikaatselt tahaplaanile, mainides siin-seal vaid põgusalt emotsioone nagu hirm või väsimus tähelepanu keskpunktiks olemisest. Kui näiteks itaalia kirjanik Edoardo Albinati – kelle Afganistani-päevik “Coming back” on inglise keeles ilmunud – räägib endast ka siis, kui ta räägib Afganistanist, siis Õnne Pärl räägib Afganistanist ka siis, kui ta pealtnäha räägib oma isiklikust elust.

“Armastatud Afganistan” on üks sümpaatne ja vajalik raamat, kust ei leia pikki heietusi; jutud on emotsionaalsed, kuid mitte pisarakiskujad, täpsed, kuid mitte kuivad, lootusrikkad, kuid mitte naiivsed, arutlevad, kuid mitte paikapanevad. See raamat võiks olla olemas heas Eesti kooliraamatukogus. Teose lõpust leiab lugeja ka nimekirja kirjandusest, mis ahvatleb kujuteldavat reisi Afganistani jätkama.

Raamatukaant kinni pannes meenub anekdoot kuulutusest, kus otsitakse reisikaaslasi Lõuna-Ameerika džunglisse, ainult et seiklejatel palutakse mitte tülitada. Vaevalt te enne oma puhkusereisi planeerides Afganistanile mõtlesite, kuid nüüd võib kripeldama hakata küll. Kas aga Afganistan vajab veel seiklejaid või on neid Kabuli ja seal elavate rikaste välismaa “abistajate” ümber niigi juba liiga palju tiirlemas?