Õpetaja Kadri muljeid Keeniast

Pärnu Rääma Põhikooli õpetaja Kadri Killing käis kevadvaheajal õppereisil Keenias. Tema reisimuljeid saate lugeda siit:

Kui ma teada sain, et olen osutunud maailmapäevade konkursi võitjaks ja mul tuleb hakata Eesti Välisministeeriumi ja MTÜ Mondo toel Keeniasse õppereisile sõitma, sattusin dilemma ette: kas ahmida endasse võimalikult palju eelteadmisi, või lasta Keenial ennast avastada. Valisin viimase variandi ning otsustasin, et kui midagi uurida, siis pärast. Nii jätsin rahule kõik senikirjutatu ning astusin 14.märtsi õhtul koos kahe kaaslasega Nairobi lennujaamas lennukilt maha.

Vastu võttis soe ja sume öö paljude lõhnade ning häältega. Ootasin hetke, mil mõistus ütleks, et olen ära oma kodusest Euroopast. Veel ei olnud hetk käes. Lennujaama olid vastu tulnud Janika ja Veronika, kes suviselt mugavates riietes võtsid meid koduselt vastu ning hakkasime ootama taksot. Läks aega, mis läks, aga takso tuli. Sinna sisse istudes algas kogu reisi ajal vallanud tunne, et iga hetk on ülima tähtsusega, iga pilt on kulda väärt ning iga emotsioon kordumatu. Nii oligi. Ees ootas esimene peatuskoht. Mõnus korter, kuhu mahtusime kõik kenasti magama ja esimesi sääski ootama. Lootus ei läinud tühja. Pool ööd läks uudishimulike vereimejate avastamise peale. Kes tegi pelgalt vaatluslendu, kes oli julgem ja riskis surmasaamisega. Kella kuuest äratas lähedalasuva mošee mulla meid oma lauluga.

Edasi hakkasid muljed liigituma märksõnadeks. Ega ma sellest enne aru ei saanud, kui koju jõudsin.

Kibera.

Esimesel hommikul astusime oma esimese seikluse poole Nairobi suurimasse slummi Kiberasse. Kes kunagi on näinud pilte või filme slummidest, siis see peaks teadma, mis neid võib ees oodata. Ei olnud minagi mingi erand. Kõik märksõnad slummide kohta ilusasti peas rittaseadnuna astusin kõrvetava päikese all Kibera suunas.

Pühapäev. Kirikusse mineku ja seal olemise päev. Kohalik vabatahtlik Veigo pidevalt meile lausumas, et täna on rahulik. Ja kui kui kogu see melu ja hääled ja lõhnad oli rahulik, siis kuidas peaks olema „tavaline“ päev. Juba seegi elu,mis meie ümber pulbitses oli ühe tavalise eestlase jaoks palju. Noh ja siis see prügi, mida oli igalpool ja tonnide, miljonite tonnide viisi. Nädala lõpuks avastasin, et ma ei märka seda enam. Eriti peale seda teadasaamist, et kuhu sa vaene inimene selle prügi paned, kui riiklikult ei ole prügi kogumist ja käitlemist üldse reguleeritud. Siis kas paned põlema, või viskad maha. Ja ilmselgelt on mahaviskamine keskkonnale küll visuaalselt halvem, kuid siiski parem variant kui suurtes kogustes põletamine, sest enamus prahist on selline kile ja plastik, mida põletada ei tohi.

Kohtusime nende inimestega, kes tegelevad Kiberas naistegruppidega. Vaatasime, millist käsitööd nad teevad ning kuulasime ühe meeldiva proua selgitusi, kuidas ja miks ta on sellise grupiga liitunud. Tuleb välja, et see,mida oskab ema, oskab tulevikus ka tütar ning pisikeste kenade kaelakeede ja käevõrude tegemine annab põua ajal naistele parema võimaluse ennast ära elatada. Hea oli vaadata,kuidas naine tundis oma tegevuse üle uhkust ning tema silmis oli kindlus kui ta rääkis enda tulevikust. Peale seda toimus kirikus kokkusaamine noortega,kus mina ja Kirsti Viljamaa rääkisime Eestist ja Eesti koolist. Külastasime ka kahte slummi perekonda. Esimeses elas üksikema oma 3 lapsega. Elamine ei olnud suurem kui 12 m2 ja seegi üüritud. Teises elamises käis hoogne töö, et ehitada juurde kolmas tuba. Slummi kriteeriumite järgi oli see superluks elamine. Seal oli isegi elekter. Elekter, mis sai järgmistel päevadel meie üheks meelisteemaks. Pigem selle puudumine.

Peale slummikülastust otsustasid meie giidid, et kui juba kultuurišokk,siis olgu lõplikning meläksime sööma suure kaubanduskeskuse juures olevasse mõnusasse söögikohta. Siin tuli teine terve reisi ajal jälitanud tunne: Kontrastid ja äärmused, mis ei ole alati erimärgilised, vaid üksteisele hädavajalikud. Tunded olid vastakad. Senistest tedmistest osad said kinnitust. Osad mitte.

Lõhnad.

Ma arvasin, et lõhnad on uued ja erinevad. Mul oli õigus. Need olid soojad ja pehmed ning väga teistsugused kui olen harjunud. Stereotüüp – Aafrika haiseb – ei leidnud seekord kinnitust. Kiberas korra hakkas ninna, aga peab mainima, et nõukaaegsed ühiskäimlad haisesid kordades, kordades rohkem. Uudishimu tekitas rohkem asjaolu, et kuna Kibera tänavad ei kulge mitte ainult sinka-vonka, vaid ka üles-alla ja mõnes kohas oli maapind märg ja seega libe, siis kuidas inimesed liiguvad seal kui vihma sajab? Küsisin Joshualt. Tema vastas, et ettevaatlikult. Shianda lõhnad moodustusid erinevatest koostisosadest: tolm, puuviljad, liha grillimine, kütus, mustus. Uus ja täiesti eriline bukett. Ja taaskord: ei midagi ninakirtsutamapanevalt ebameeldivalt. Sama oli ka inimeste puhul. „Tumedanahalise eriline higihais“. Tuleb meelde selline stereotüüp? No ei tundnud. Ma usun, et pika ja väsitava sooja päeva lõpuks evisin minagi täpselt samasugust higilõhna nagu iga teinegi inimene, nahavärvist olenemata. Mis oli erinev, oli parfüümide kasutamine. Seda tundsin ma ainult meeste juures. Ühtegi lõhnastatud naist mulle „ninna“ ei hakanud.

Lapsed.

Üks levinuimaid stereotüüpe ja kõnekäände eestlaste seas on “nälgiv aafrika laps”. Kindlasti neid on, aga seekord ma nägin tublisid, rõõmsaid, küll võibolla vähese toitumisega, aga mitte nälgivaid lapsi. Mis mind tõeliselt üllatas, oli laste raugematu uudishimu. Kui nad jäid minuga kahekesi, hakkas küsimusi sadama nagu oavarrest. Küsiti kõike. Juustest peresuhete ja elukohani. Küsimused olid asjalikud ja hästi sõnastatud. Ja kuidas läksid särama silmad kui ma lubasin katsuda oma nahka ja juukseid. Sinna juurde sosinat: “Nii pehme…”. Mis tekitas täieliku äratundmise ja nostalgiahetke oli laste valdav mänguasi- nad veeretasid enda ees pulgaga või traadiga kas rattakummi või plastmassämbri kaanerõngast. Tulid meelde pildid eesti kirjandusest kuidas lapsed mängisid tünnivitstega. Ja muidugi jättis kustumatu mulje laste rohkus. Asi, mida tead, oled lugenud ja õpetanud, aga kuidagi nagu ei suuda uskuda, et ühe õue peal lippab ringi kümmekond peaaegu üheealist last. Enamasti omavahel sugulased ja enamasti on neil ka ühepalju siis kas vanemaid või nooremaid õdesid-vendasid. Lastelt küsides, kellel on ainult üks või kaks õde-venda, tõusis harvamõni käsi. Kui numbrid ulatusid kuba üle viie, siis olid üles tõstetud enamik käsi.

Naised.

Nagu muiste ja tänagi tugevam sugupool. Kohtusime külanaistega, kes uhkusega näitasid oma põldu, mida nad koos harivad, rääkisid oma päevast ja tegemistest päeva jooksul. Kui siis küsisime, et milliseid töid kodus teevad mehed, saabus vaikus. Pärast uurides Janika käest kuivõrd jutt vastab tõele, vastas Janika, et see on jah nii. Mees läheb hommikul kodunt välja ning tuleb õhtul tagasi. Mis vahepeal toimub on erinev. Mõned käivad tööl, mõned otsivad ja teevad juhutöid, mõned käivad külas puu all pikutamas ja juttu ajamas. Naised on puhtad, hoolitsetud. Mitte iga kord tervetes riietes, aga enamasti pikkagi puhastes. Samas olid nende riided kõik ostetud. Ka kampsunid. Tundub, et nad lihtsalt ei oska teha sellist käsitööd, mille oskust meie peame loomulikuks ning mis aitaks neil endaga ka paremini hakkama saada.

Kool.

No midagi nii erinevat, et ma olin mõnda aega suhteliselt sõnatu. Viibisin ühe päeva Khabakaya põhikoolis ja osalesin kõigis 8.klassi tundides. Kogemus, mis ei unune kunagi. See vaikus klassis, see koos kooris õpetajale vastamine ja koos ühtse rütmi ja intonatsiooniga tekstide kordamine. Midagi nii teistsugust. Kui klassi sisenesin tekkis vaikus, tõusti püsti, prooviti pakkuda mulle eraldi istet. Keeldusin teades, et ma võin käituda ebaviisakalt ning valisin puuduva õpilase koha tagapingis. See otsus tekitas tõelise segadusrõõmu. Mõne hetke pärast elevus vaibus ja tund läks edasi. Järgmine tund oli veelgi imestamisväärsem. Tunniplaanis oli creative art. Ootasin midagi kohalikku laulu või tantsu sarnast. Aga ei. Klassi ette astus matemaatika priimus Elvis ja hakkas klassi juhendama riikliku testi ülesannete lahendamises. Klass reageeris tema juhendamisele täpselt samamoodi kui päris õpetajale. Äkki on see sellepärast, et mina olen klassis. Lahkusin korraks klassiruumist ja hiilisin veidi aja pärast vaatama-kuulama. Pettumus! Klassis toimus endiselt samasugune töö. Vahetunnis näidati mind kui tõeliselt haruldast maskotti või trofeed. Klass võttis minu ümber ringi ning näitas uhkusega koolikaaslastele.

Liiklus.

Esimestel hetkedel tundus liikluses toimuv täiesti mõistusevastane. Kuidas üldse on võimalik selles kaoses orienteeruda ja ellu jääda? Mõne aja pärast loksus kuskil alateadvuses midagi paika ja ma sain aru, et härrased Mandelbrot ja Yorke on oma kaose-fraktalite teooriaga mingit õiget kivi tabanud. Kogu selle mürgli peale, mis teedel-tänavatel toimus nägime vaid kahte(!) liiklusõnnetust, mis omakorda annab aimu sellest, et inimesed teavad, mida teevad. Loomulikult on õnnetusi kordades rohkem ja liikluses viga saamise tõenäosus palju suurem kui meil, aga ikkagi – oleks oodanud rohkem plekimõlkimisi või midagi muud sarnast. Ja see juhtide omavaheline suhtlemine! Signaalid, käeviiped, kehakeele (pigem küll masinakeele) lugemine. Suunatuli on kolmandajärguline teavitusvahend ning fooride tuled on ilu pärast. Ja muidugi lugematu arv „lamavaid politseinikke“, sest mingil muul moel sõidukite kiirust paistab, et piirata ei ole võimalik. Politseile sõidu pealt, kiirust peaaegu alandamata altkäemaksu maksta, oli kübaratrikk omaette. Matatu (ühistranspordivahend, mikrobuss, ca 11 istekohaga, kuhu vajadusel mahub sisse üle paarikümne inimese ja mis on äraütlemata kohutavas tehnilises seisukorras) konduktor ulatas uksel kõõludes raha politseinikule. Vastastikune arusaam missugune!

Aeg.

Sellega oli terve reisi ajal omapärane asi. Mingi anomaalia. Ta nagu oli ja ei olnud ka. Igatahes enamus kohalikest ei lasknud ennast kellaajast häirida. Absoluutselt normaalne, et liinibuss väljub 1,5 tundi hiljem ja ei sõida isegi mitte sinna, kuhu algselt plaanitud. Need naised ja mehed, kes Shiandas eestlastega koostööd teevad, olid kenasti ära õppinud, et aeg, kui seda vaadata ja jälgida, siis on ta sõber. Kooliõpetaja Gladis kurtis, et see meie pidev kella vaatamine ja täpsuse nõudmine on olnud üks raskemaid asju ära õppida. Ka koolides juhtus, et tunni algus ja lõpp olid suhtelised mõisted. +/- 10-15 minutit polnud mingi probleem. Ja kui Liina kirjeldas värvikalt seda juhust, kui ta jäi bussist maha, sest see väljus õigel ajal oli nalja palju. Meie ühte peamist stressifaktorit – hirmu hilineda, seal ei ole. Paneb mõtlema?

Naistegrupid.

Nii nagu Kiberas, nii ka Shiandas on kogukonna elu eest muretsemine ja selle arendamine naiste õlgadel. Nad proovivad oma igapäevase töö kõrvalt tegeleda veel millegi sellisega, mis aitaks maksta laste koolitasusid ning mida ei ähvardaks kliima muutumine, põud või liigne vihm, ehk siis keskkonnamõjutused. Nägime toidu ja joogi valmistamist, käekottide tegemist. Valmistati pottidele kuumaaluseid ja käevõrusid. Samas oli naistegrupp osalistele ka sotsiaalse suhtluse, ajalehe ja psühholoogilise nõustamise eest. Oli aru saada, et grupp ei olnud pelgalt raha teenimise vaid ka toetuse jaoks. Toetuse, mida naised kodust ei pruukinud saada.

Kodud.

Kõrvuti seisavad meie mõistes tänapäevane (rikka inimese) maja ja savionn (tavalise inimese elupaik). Viimasesse astudes tekkis iga kord ajamasinaga rändamise tunne. Nagu oleks paar-kolm sajandit ajas tagasi rännanud. Ainus, mis andis aimu sellest, et seda rännakut aeg-ruumis pole toimunud, oli tänapäevase popplaulja või jalgpalluri plakat seinal ja mobiiltelefon perenaise/peremehe taskus. Koduse tunde tekitas õues asuv köök, mis lõhnas tänu lahtisele tulekoldele ja korstna puudumisele nagu meie suitsusaun. Kiiresti sai selgeks, et need majad, kus on katusel sirutumas korsten, on Euroopa või USA kogemustega inimeste kodud. Kohalik, ka rikas inimene, teeb süüa kas elektri- või gaasipliidil, või on ikkagi köögi õue ehitanud. Nii ei ole korstent sellisena majale vaja. Vaadates seda lahtist tulekollet, sain aru, et kuivõrd efektiivsem oleks pliidi kasutamine. Kuivõrd vähem kütust ja aega kuluks toidu tegemisele.

Traditsioonid.

Hea oli vaadata, et kõik see, mis on inimesi aidanud elada,on täna seal alles. Muidugi tekib küsimus, kas selline asjade seis on progressile kasuks või kahjuks, aga see, et midagi on olnud ja jäänud muutumatuks annab tulevikus targa otsustamise puhul võimaluse seda säilitada. Olgu selleks siis õues lahtisel tulel söögintegemine või koos põllul töötades laulude laulmine, mida külanaised meile uhkusega demonstreerisid.

Kokkuvõtteks.

Tundsin ennast ühena pimedatest, kes kompavad elevanti. Te kõik teate seda lugu. Kolm pimedat meest katsusid elevanti. Esimene pime mees võttis elevandil jalast kinni ja ütles: “Ma arvan, et elevant on nagu puutüvi.” Teine pime mees kompas elevandi lonti ja sõnas: “Elevant on nagu suur madu.” Kolmas pime kobas käega elevandi külge ja teatas veendunult: “Elevant on nagu suur sein.”

Ma kahtlustan, et olen hoopis see pime, kes hoiab elevandil sabast ja keda jutus mainitudki pole…

P.S Ah jaa! Kohale jõudsin ma Keeniasse siis, kui olin ennast kodus reisist välja maganud. Praegu tegelen sealt ära tulemisega 😉

Artiklis kasutatud fotode autor on esseekonkursi võitja Kirsti Viljamaa, kes ka osales õppereisil. Õppereisi toetas Eesti Välisministeerium arengukoostööks ette nähtud vahenditest.