11. Lapstööjõud: kultuur või meeleheide?

Ükskõik, kas lapstööjõud on jätkuvalt kasutusel kultuurilistel või majanduslikel põhjustel, saab selle vastu võidelda ainult teadliku tarbimise ning seadusandluse koosmõjul.

Ghanas asub Kuapa Kokoo nime kandev kakaotootmise ühistu, mis on aidanud müügist saadud tulu eest ehitada oma liikmete kogukondadesse neli kooli ja kaks lastehoidu. Fairtrade sertifikaadiga ning õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides on Kuapa Kokoo (ehk Hea kakao tootmine) lapstööjõu vastu võideldes loonud võimalused oma piirkonna lastele saada kooliharidust. Lisaks koolide ehitamisele andis 2015.a aprillis ühistu 100-le kakaofarmeri lapsele jalgrattad, et nende kooliteed lihtsustada. (www.kuapakokoo.com)

Kahjuks ei ole igal pool nii. Lääne-Aafrika kohta tehtud Tulane’i ülikooli uuringus tuli välja, et 2,26 miljonist lapsest, kes töötavad kakaotootmises Elevandiluurannikul ja sealsamas Ghanas, on 2,12 miljonit sunniviisiline lapstööjõud ja 2,03 miljonit töötavad eriti ohtlikes oludes. Võrreldes aastatega 2008 ja 2009 on lapstööjõu kasutamine kasvanud 21%. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization ehk ILO) aruanne lapstööjõu kohta aastast 2014 hindab, et kuigi viimase kümne aastaga on lapstööjõu kasutamine maailmas ligi kolmandiku võrra vähenenud, on siiski umbes 168 miljonit poissi ja tüdrukut sunnitud töötama, neist ligi pooled ohtlikes tingimustes. Sahara-taguses Aafrikas töötab üks laps neljast. Vaikse ookeani Aasias on see suhe üks laps kaheksast ja Ladina-Ameerikas üks laps kümnest. Nendest 115 miljonit on orjuses, relvakonfliktides või ärilisel eesmärgil toimuva seksuaalse ärakasutamise ohvrid. See on ligi sada Eesti-täit last!

Lapstööjõudu kasutatakse peamiselt põllumajanduses, tootmises (sh rõivatööstuses), kaevandustes, ehitustel, ja teeninduses – jaemüügis, restoranides, hotellides ning teenijatöös. Peamiselt põhjustab lapstööjõu kasutamist vaesus, aga põhjuseid on teisigi: perekonnapoolsed ootused ja tavad, laste kuritarvitamine, tööandjate hoolimatu suhtumine, lapsevanemate piiratud valikud, haridusvõimaluste puudumine, nõrgad seadused, toodete madal maailmaturu hind ning paljud teised perekondi sundolukorras hoidvad põhjused.

Kultuur või meeleheide

Sellist töötegemist võrdsustatakse orjusega, aga õigustatakse sageli kultuuri ja vajadustega. Paljudes arengumaades kasutatakse lapstööjõudu põllumajanduses ja kultuuriline taust eeldab pahatihti, et lapsed peavad tegema rasket tööd, sest ainult nii saavad nad hakkama täiskasvanutena. Nad õpivad kogukonna väärtusi, tehes tööd ja panustades sedasi oma kogukonna arengusse. Paljudes kultuurides leitakse ka, et ainult poistel on vaja haridust, tüdrukud peavad lihtsalt tööd tegema ja olema head abielunaised.

Selle aasta alguses töötasin kaks kuud MTÜ Mondo vabatahtlikuna Myanmaris (Birmas) Kohaliku Arengu Sihtasutuses (Rural Development Foundation of Shan State ehk RDFSS) Šani osariigis, mis tegeleb koolivõrgu arendamisega ning alghariduse pakkumisega kõrvalistes külakogukondades Põhja-Šani aladel, luues piirkonda isetoimivaid algkoole ja internaate laste majutamiseks. RDFSSi tööd on vaja seetõttu, et piirkonna vanemad kas ei saada lapsi üldse kooli või jäetakse haridus pooleli siis, kui lugemise, kirjutamise ja arvutamise algtase on selge – seejärel hakkavad lapsed perekonna põldudel täisajaga tööle. Hinnanguliselt moodustab see maapiirkondades 60-80% lastest (linnades on olukord märgatavalt parem), sest vanematel pole ei vahendeid ega ka motivatsiooni, et saata lapsi kaugemal asuvatesse koolidesse ja maksta nende ööbimise ja toidu eest. Kohalikud inimesed ei näe selles ise suurt probleemi, sest nii on ju kogu aeg tehtud ja paljudes põllumajandusliku taustaga riikides on laste töötamine osa kultuurist. Seepärast teeb RDFSS kõvasti tööd, et selgitada laste poolt tehtava töö ja lapstööjõu vahet ning viimase ohtlikkust ning tagajärgi laste tulevikule, arengule ja heaolule.

Lapstööjõu kasutamine on sageli seotud meeleheite ja vaesusega ning täiskasvanute töötuse või olematu sissetulekuga. Näiteks on sunniviisiliselt töötavate laste vanemad sageli töötud või alatasustatud; nad on lootusetus olukorras ja otsivad perele sissetulekut. Aga tööandjad eelistavad vanemate asemel tööle võtta lapsi, kes on vanematega võrreldes ilmselget nõrgemas olukorras ja seega ka väiksemate nõudmistega tasule. Teisisõnu, lapstööjõudu rakendatakse peamiselt seepärast, et lapsi on lihtsam ekspluateerida (UNICEF 1997, raport lapstööjõu algpõhjustest). Teine riskigrupp on orvud – neil pole vanemaid ja puuduvad ka orvuks jäänud lastele mõeldud tugiteenused. Nii peavad lapsed ise endale elatist hankima.

Lisaks sellele, et lapstööjõud on eetiliselt vastuvõtmatu, on see ka tõsine takistus majanduse ja ühiskonna arengule. Sunniviisiliselt ja rasket tööd tegev laps kaotab esialgu võimaluse ja hiljem ka huvi hariduse vastu. Puuduliku haridusega noorte naasmine normaalse elu juurde ning vajaliku kvalifikatsiooni omandamine on aga palju kallim ja keerulisem. Ühiskonda, kus noored ei leia endale rakendust ning väärikat tööd, ohustab aga majanduslik ja sotsiaalne ebastabiilsus. Selle vältimiseks peab aktiivselt nii ennetama lapstööjõu kasutamist kui ka toetama sunniviisiliselt töötavate laste rehabiliteerimist.

Iga lapse poolt tehtav töö pole lapstööjõud

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization ehk ILO) definitsiooni kohaselt on lapstööjõud teatud vanusepiirist nooremate laste poolt neile sobimatu töö tegemine, mis segab kooliskäimist, õppimist ja puhkust ning takistab lapse füüsilist, moraalset, emotsionaalset ja psühholoogilist arengut. Vastuvõetav ei ole olukord, kus lapsed on sunnitud töötama, sest nende pered ei saa muul moel majanduslikult hakkama ning kui lapsed ei saa või ei tohi töötamise pärast käia koolis, mängida ega olla lapsed. Seda nimetamegi lapstööjõuks (inglise keeles “child labor”). Kui laps teeb tööd koolivälisel ajal ega ole selleks sunnitud, on üldjuhul hea ja kasulik, sest nii areneb töötegemise harjumus, vastutustunne ja ka iseseisvus.

Lapstööjõul on mitmeid vorme, näiteks tervistkahjustav töö, mille määrab iga riik ise konsulteerides töötajate ja tööandjatega või töö, mida teevad seadusega määratud vanusepiirist nooremad lapsed. Kõige hullemad lapstööjõuvormid, millega tuleb aktiivselt võidelda, on orjus, ärilisel eesmärgil toimuv seksuaalne ärakasutamine ja laste ärakasutamine ebaseaduslikuks tegevuseks. Lapstööjõu kasutamine on kuritegu ja lapstööjõu kasutamisel toodetud kaupade ostmine on vale vaatamata sellele, et see võib olla kultuuriliselt või vajadustepõhiselt argumenteeritud.

Keelame ära?

Mõned uuringud leiavad, et lapstööjõu niisama keelustamine pole siiski parim lahendus. Hiljaaegu USAs asuva majandusuuringute mõttekoja (National Bureau of Economic Research ehk NBER) poolt tehtud uuringus, mis kasutab näitena Indiat, toovad autorid välja, et lapstööjõu keelustamine ei hakkaks toimima nendes maades, kus on palju vaesust ja puuduvad vaestele peredele suunatud sotsiaalprogrammid. Kardetakse, et lapstööjõu keelustamine teeb olukorra kõige vaesematele lastele veel hullemaks. Näiteks võivad keelustamise meetodid kaasa tuua vastupidise efekti. Nii on uuringus kirjeldatud näidet sellest, kuidas tööandjad kasutavad ära perede lootusetut olukorda:  kui lapstööjõud on keelatud, siis arvestades lapstööjõu kasutamisega kaasnevaid riske ja võimalikke trahve, hakkasid nad alandama lastele makstavat palka. Varasemaga võrdse sissetuleku saavutamiseks hakkasid pered, kes varem saatsid ainult ühe lapse tööle ja teised lapsed said käia koolis, nüüd tööle saatma ka teisi lapsi.

NBER on aga ka ise seda väidet vaidlustanud ja leidnud, et seesama uuring vaatas ainult meetmete otsest tulemust ega arvestanud pikaajalisemat mõju: vajalike meetmete kasutusele võtmine Indias on alates 1981.a vähendanud sunniviisiliselt töötavate laste arvu 13 miljonilt 5 miljonini. Järelikult keelamine siiski toimib, kuid vajab toetavad tegevusi – koole, sotsiaalprogramme jne.

Mida teha lapstööjõu vastu võitlemiseks?

Olgu põhjuseks kultuur või meeleheide, me ei pea sellega leppima ja lapse kasutamine odava tööjõuna on ebainimlik ja vale. Aga me ei saa loota, et kogukonnad nendes riikides, kus see keelatud pole, ise probleemiga toime tuleksid. Lisaks keelamisele tuleb kasutada ka teisi meetodeid. Meie saame olukorra lahendamisse panustada seadusandluse ja tarbijate ühises koostöös: üksikisikuna tarbima tooteid, mille tootmiseks lapsi pole sunnitud töötama ja avaliku sektori tasemel panustama rohkem vahendeid arengukoostöösse, maailmaharidusse, humanitaarabisse ja haridusprojektidesse, mis vaatamata vaesusele ja vajadusele aitavad lastel koolis käia ja lapsed olla. Lisaks on vajalik seadusemuudatus, mis tagab, et õiglase kaubanduse põhimõtteid arvestatakse ka riigihangetes ning maksumaksjate raha ei toetaks lapstööjõu kasutamist.

Igaüks saab võidelda lapstööjõu kasutamise vastu, käitudes vastutustundlikult ja ostes õiglase kaubanduse (Fairtrade) märgiga tooteid. Neid leiab paljudes poodides ja kaubanduskettides. Eesti oma tunnustuse, õiglase kaubanduse sõbra märgi järgi tunneb ära ka selliseid kohvikuid ja asutusi, kes kasutavad õiglase kaubanduse tooteid.

Fairtrade märgiga toodete ostmisel on lapstööjõu vastu võitlemisel kaks olulist tegurit: esiteks on nende toodete (suhkur, šokolaad, kohv, tee jne) tooraine kasvatamisel lapsööjõu kasutamine keelatud ja teiseks kasutatavad õiglase kaubanduse ühistud müüdud koguste pealt saadud lisatasu oma kogukonna probleemide lahendamiseks, näiteks puurkaevude ja koolide rajamiseks. Nii on õiglase kaubanduse ühistud, mis tegutsevad just vaesemates riikides, loonud sellised sotsiaalprogrammid, mis aitavad lapsi ja ennetavad lapstööjõudu või rehabiliteerivad sellesse sunnitud lapsi. Just tänu Fairtrade’i süsteemist saadud tulule on ka loo alguses mainitud Kuapa Kokool olnud võimalik oma liikmete kodukülade eest hoolt kanda ning lapstööjõudu välja juurima hakata. Ole hea kodanik ja käitu vastutustundlikult – seda saab meist teha igaüks.

Artikkel on osa kogumikust “Õiglane kaubandus: taustainfo artiklid”.

Koostaja; Kristina Mänd

Tagasi