Esseekonkursi 2016 võitja: Susi Ann Kaljas

19. detsembril 2016 kuulutas MTÜ Mondo välja arengukoostööteemalise esseekonkursi gümnaasiumiastme õpilastele. Kirjutada sai järgmistel teemadel

1. Kas rändest võib saada Eesti eelis? ning
2. Innovatsioonid, mis päästavad maailma

Konkursile laekus kokku 34 esseed 20 erinevast Eestimaa koolist Kuressaarest läbi Pärnu Narvani ning Tallinnast läbi Viljandi Valgani. Parima esse autoriks valiti Susi Ann Kaljas (Miina Härma Gümnaasium, 11. klass, juhendaja Kadi Kreis), kes sõidab aprillis õppereisile Ghanasse, Kongo külla. Žürii kommentaar: “Vahetu, siiras ning teemakäsitlus läbi iseenda kogemuse. Juba sissejuhatusse haaras lugeja jäägitu tähelepanu ning arutlus oli köitev, ühtses stiilis ja headuses kuni lõpuni. Väga meeldejääv lugemine.”

Lisaks võidutööle, väärivad eraldi tähelepanu ka Asko Tamm (Kose Gümnaasiumi 12. klass, juhendaja Kaia Laansoo), kelle stiil oli kõige isikupärasem ja mõtete rohkus ning nende sügavus eeldas lugejalt aktiivset kaasamõtlemist;  samuti Kris-Mariin Pals (Läänemaa Ühisgümnaasiumi 11. klass, juhendaja Monika Undo), kes pälvib tunnustuse mitmekülgsete teadmiste esitamise ning teemaühtsuse eest.

Töid hindasid Johanna Helin (MTÜ Mondo), Mai Mikkelsaar (MTÜ Mondo), Reigo Ginter (Eesti Välisministeerium), Piret Järvela (Tallinna Reaalkool), Madli Ross (UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon) ning Margit Saal (esseekonkurss 2015 võitja).

Hindajate sõnul kirjutati rohkem küll rändest, kuid just innovatsiooni üle arutlevad tööd olid need, milles jätkus mitmekülgsust, uudsust ning üllatusi. “Rändeteemaliste esseede puhul oli näha, et stereotüüpsest või lihtsalt levinud mõttemustrist välja murdmine võib olla ka kirjutajale endale katsumus. Seda enam paistsid teiste seast silma huvitavate mõtete ja isiklikuma stiiliga tööd.”  ütles Madli Ross (UNESCO ERK). Esseede üldine tase oli keskmine. Igas kirjutises oli mõni väga hea ja suisa tsiteeritav mõttekäik, kuid töid, kus säilis ühtlaselt hea tase ning pinge kuni lõpuni, väga palju ei olnud, nentis Reigo Ginter (Eesti Välisministeerium). Eelmise aasta esseekonkursi võitja Margit Saal oli töödega väga rahul, sest eakaaslaste tekstid olid äärmiselt haaravad, pakkusid meeldivat lugemiskogemust ning isegi uusi teadmisi. “Igal juhul oli see protsess hea kogemus,” lausus ta rahulolevana.

“Innovatsioon ei ole tingimata uuenduslikud (tehnilised) lahendused, vaid see on ennekõike mõtteviisi muutumine – noorte poolt oli seda värskendav ja julgustav kuulda. Just see on üks sõnumitest mida me Mondos kanname,” rõõmustas Johanna Helin (Mondo Maailmahariduskeskuse juht). Samas nentis Mai Mikkelsaar (MTÜ Mondo): “Mitmes essees kirjutasid gümnasistid, et tulevik, uuendused ning suhtumise muutus on noorte, uue põlvkonna päralt, aga needsamad noored ei näinud selle rolli täitjatena iseend, vaid mingit müstilist “uut” generatsiooni. Sel teemal tahaks noortega ühiselt pikemalt arutleda”.

“Selgelt mõistetav sõnum, huvitavad keelelised lahendused ja tööd, kus tsitaate ei ole lisatud pelgalt tsiteerimise pärast – sellised esseed eristusid keskmiste hulgast kiiresti,” tõdes Piret Järvela, Tallinna Reaalkool eesti keele õpetaja. Just sellest kandvast kriteeriumist lähtuvalt vailiti ka parimad tööd.

Kui kolm parimat tööd avaldame peatselt ka maailmakool.ee keskkonnas, siis aga häid mõtteid ja noppeid neist töödest:

“Kui olin väike, meeldis mulle alati mõelda, et hea õnne korral saan elada tervelt kolmes erinevas sajandis: sündisin möödunud milleniumi viimasel kevadel ning kui elaksin vähemalt 101 ja poole aastaseks, õnnestuks mul vastu võtta aasta 2100. Nüüdseks tean, et tänu suurtele edusammudele meditsiinis ning muutustele heaoluriikide elustiilis pole 100-aastaseks elamine enam midagi utoopilist. Vanemaks ning targemaks saades kahtlen aga üha rohkem, kas tahaksin tegelikult aastat 2100 oma silmaga näha.” (Susi Ann Kaljas)

***

“Mis teeb muutused esmapilgul koledaks? Igasugune protsess, mille käigus vanast heidetakse killud kõrvale ning leitakse midagi uut, peaks kainemõistuslikust mõtlemisviisist ning lapselikust uudishimust lähtudes olema just midagi lohutavat tihti seisma jäänuna tunduvas maailmas. Ehk on stagneerunud maailm see helge utoopiline unelm, mida nii paljud ihkavad? Ehk on tsivilisatsioon august välja roninud ning kõrgemale püüdlemise asemel on avanenud võimalus mugavustsoonis mööda maad edasi liikuda? Arenemata. On armas loota, et see pole nii. Loota, et hirm muutuse ees on vaid hirm tundmatu ees. Uudishimu on surnud, sest juba praegu on hea olla. Muutus on üldsuse poolt tervitatav, kui see vaid ei ehmata ning jõuab kohale rahulikus tempos. Ühiskond on suur ning suured asjad ei muutu kiirelt. Ränne oli mugavalt aeglane muutus, voolates vaikselt, ent pidevalt, omades kauneid tulemusi. Suur-suur ühiskond ei olnud kaugeltki häiritud. Kiiruse ning suuruse kasvades aga maailm ehmus. Mis sai meie armsast rändest ja mis moondunud objekt siin nüüd on? Maailm kardab rännet, sest see on talle hoomamatult suur ning kiire.” (Asko Tamm)

***

“Usun, et just innovatsioonide juures on oluline aru saada, et ka väike panus aitab kaasa maailma arengule. Pannes kokku iga pisikese uuenduse, iga pisikese annetuse või isegi sõnaleviku, suudame teha ägedaid asju, mis kunagi maailma päästavad. […] Innovatsioonid algavad  ennekõike probleemi märkamisest. Väikesed asjad suudavad palju. Leiame näiteid kirjandusest, mis hoiatavad meid katastroofide ja puhta vee puudumise tagajärgede eest. Maailmas on ka tõendeid, mis viitavad, et oleme suutlikud leidma probleemidele lahendust. Saame ainult loota, et tulevikus ei pea ükski laps, üksi nooruk või ükski täiskasvanu puhta vee pärast loobuma haridusest või töötamisest või meie kõige kallimast varast – elust.” (Kris-Mariin Pals)

Esseekonkurssi ning õppereisi toetab Eesti Välisministeerium arengukoostööks ette nähtud vahenditest.