Pagulus ja põgenikud

Lühidalt

Kui põgenik esitab kaitsesaamiseks sihtriigile avalduse, siis saab temast varjupaiga ehk asüüli taotleja ja kui taotlus rahuldatakse, saab temast pagulane. Ehkki tavamõistes peetakse pagulaseks sageli ükskõik millist sundmigranti, siis juriidiliselt on pagulasstaatus kitsas mõiste, mis põhineb 1951. aastal Genfis vastu võetud ÜRO pagulasseisundi konventsioonil. Pagulase staatus antakse inimesele, kes viibib väljaspool päritoluriiki ega saa või julge sinna tagasi pöörduda, kuna tal on põhjendatud hirm rassist, usust, rahvusest, sotsiaalsest rühmast või poliitilistest tõekspidamistest tuleneva tagakiusamise ees.

Kliima- ehk keskkonnapõgenikud on inimesed, kes ei saa muutunud keskkonnatingimuste tõttu oma kodukohas edasi elada ja peavad ümber asuma. Äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tormid, üleujutused, kõrbestumine ja mereveetaseme tõus, põhjustavad tihti pöördumatuid muutusi inimeste elukeskkonnas ning sunnivad neid kodudest lahkuma

Enamasti liigutakse riigist riiki vabatahtlikult. Vahel pole inimestel aga valikut ja rände puhul on tegemist sundmigratsiooniga. Arengumaadest väljarände põhjuseks on tihti poliitiline ebastabiilsus, mis võib olla põhjustatud riigisisestest või piiriülestest sõjalistest konfliktidest. Poliitilistel põhjustel püütakse sundmigratsiooni eristada majanduslikust migratsioonist, mille eesmärk on elujärje parandamine. Praktikas on nende piirid aga tihti ähmased: alati pole liikumise otsene ajend selgelt eristatav. Üldjoontes eristatakse kolme sundmigratsiooni alaliiki:

  • pagemine relvastatud konfliktide ja vägivalla eest, sh rahvusest, usulistest ja poliitilistest vaadetest tingitud tagakiusamise tõttu;
  • pagemine loodusõnnetuste (nt üleujutused, maavärinad), inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste (nt liigne karjatamine või maaharimine, mis on kaasa toonud pinnase vaesumise, erosiooni või kõrbestumise) ja inimeste põhjustatud katastroofide (nt tööstusõnnetused, radiatsioon) tõttu;
  • sundränne suurte arenguprojektide tõttu (nt tammide, lennujaamade ja teede ehitamine, looduskaitsealade või kaevanduste rajamine, linnaplaneerimine).

ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR (The UN Refugee Agency) andmetel oli 2013. aastal konfliktide ja tagakiusamise tõttu kodust lahkuma pidanud põgenikke umbes 51,2 miljonit.[1] Neist hinnanguliselt umbes 33,3 miljonit olid sisepõgenikud. Üle poole sisepõgenikest elab viies riigis: Süürias, Colombias, Kongo DV-s, Sudaanis ja Somaalias.[2]

Keskkonnatingimuste tõttu pagejate arvu on väga raske hinnata. Valdav osa sellistest ümberasujatest liigub ühe riigi piires, mõjutades ka naaberriike. Ehkki eri andmeil on praegu looduskatastroofidele jalgu jäänud tunduvalt rohkem inimesi kui konfliktide eest põgenejaid, ei ole nn keskkonnapõgenikel veel ametlikku rahvusvahelist staatust, mis tagaks nende õiguste kaitse. Kliima- ehk keskkonnapõgenikud on inimesed, kes ei saa muutunud keskkonnatingimuste tõttu oma kodukohas edasi elada ja peavad ümber asuma. Äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tormid, üleujutused, kõrbestumine ja mereveetaseme tõus, põhjustavad tihti pöördumatuid muutusi inimeste elukeskkonnas ning sunnivad neid kodudest lahkuma. See toob kaasa massilise globaalse migratsiooni ja piirikonflikte. Teadlased on prognoosinud, et 2-kraadisest temperatuuritõusust tingitud rannikualade üleujutused sunnivad 2100. aastaks elukohta vahetama ca 100 miljonit inimest. IPCC hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.

Arengupoliitikast ja -projektidest tingitud sunniviisiline ümberpaiknemine on enim mõjutanud põlisrahvaid ning vaesemaid maa- ja linnapiirkondade inimesi. Andmed on üsna puudulikud, kuid on hinnatud, et igal aastal peab infrastruktuuriprojektide tõttu kodud jätma umbes 10 miljonit inimest. Maailmapank, kes tihti nende suurprojektide eest vastutab, on hakanud arenguabile ja -laenudele seadma tingimusi, et mõju kohalikele elanikele oleks minimaalne. Sageli neid põhimõtteid aga praktikas ei teostata ning kohalikud elanikud jäävad siiski oma maalapist ja kodust ilma, nende inimõigusi rikutakse, elustandard halveneb. Erinevalt pagulastest ei ole sundmigrantidel ametlikku rahvusvahelist kaitset.[3]

Poliitilistel põhjustel välisriiki põgenenud inimesed saavad paluda sihtriigis rahvusvahelist kaitset. Tänapäevaks on 1951. aasta Genfi konventsioonile alla kirjutanud 147 riiki, sealhulgas Eesti. Paljud põgenikud siiski neilt riikidelt ametlikult varjupaika ei taotle (näiteks tagasisaatmise kartuses) ja püüavad oma elu korraldada ebaseadusliku immigrandina. Pagulased on teoreetiliselt paremas olukorras kui teised sundmigrandid, sest neil on selge juriidiline staatus ja sellest tulenevad õigused. Esiteks ei tohi neid seni, kuni oht elule säilib, kodumaale tagasi saata. Teiseks peab varjupaika andnud riik tagama nende inimõigused ja turvalisuse. Näiteks tuleb pagulaste esmaste vajaduste rahuldamiseks võimaldada neile peavari, toit, pesemisvõimalused, arstiabi, ligipääs informatsioonile ja õigusabi, respekteerida tuleb perekondade taasühinemise õigust, samuti õigust põhiharidusele ja tööle, juurdepääsu sotsiaalsüsteemile jms.[4]

Pagulase integratsioon e lõimumine varjupaiga riigiellu on keeruline ja aeganõudev protsess, millel on juriidilised, majanduslikud ja sotsiaal-kultuurilised mõõtmed. Selles protsessis on väga olulised nõustajad, kes pakuvad nii praktilist kui ka emotsionaalset tuge selleks, et inimene saaks uue kultuuri, religiooni, elustandardi ja kliimaga keskkonnas hakkama. Inimese kaasamise protsessis mängivad võtmerolli haridus- ja töövõimalused, vajaduse korral ka ümberõpe, keelekursused ja lastehoid.

Üldiselt on pagulus siiski mõeldud ajutise seisundina. Püsivaid lahendusi on pagulastele kolm.

  • Minna vabatahtlikult tagasi kodumaale. See on eelistatud, ent sageli pole see jätkuva ohu tõttu võimalik. UNHCR-i andmeil on tagasipöördujate arv pidevalt languses, seda eelkõige Süüria, Afganistani, Somaalia ja Kongo DV konfliktide venimise tõttu.
  • Lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu. Andmed on puudulikud, kuid UNHCR-i hinnangul on viimase kümnendi jooksul saanud varjupaigariigi kodakondsuse üle miljoni pagulase, 2/3 neist USA-s. Aastatel 2009–2010 andis näiteks Tansaania kodakondsuse üle 162000 Burundi pagulasele, kes olid eksiilis elanud 1972. aastast peale.
  • Asuda ümber kolmandasse riiki, kui eelnevad kaks lahendust osutuvad võimatuks. See tähendab rahvusvahelist vastutuse jagamist ja seda koordineerib UNHCR. 2013. aastal asustati ümber ligi 100 000 pagulast 22 riiki (enamasti USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse; Euroopas Rootsi ja Norrasse). Ümber asustati vaid murdosa neist, kes seda tegelikult vajanuks, kuna hoolimata UNHCR-i jõupingutustest on vaid vähesed riigid nõus igal aastal piiratud arvu ümberasustatavaid vastu võtma.

Globaalsel tasandil püütakse pagulastega seotud teemasid ülal hoida ning tegeletakse nendest probleemidest avalikkuse teavitamisega. Muu hulgas tähistatakse 20. juunil maailma pagulaste päeva, kui toimub ka ühine vihmavarjumarss. See sümboliseerib rassilise, etnilise ja soolise diskrimineerimise vähendamist (vihmavari on kui kaitse sümbol). Praegu ei hakka Eesti neil teemadel rahvusvahelisel areenil silma, kuna arvuliselt on meil pagulasi ja immigrante vähe.

Pagulased Eestis

Eestis on võimalik varjupaika taotleda alates 1997. aastast, kui Eesti võttis vastu pagulaste seaduse ja ühines 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.[5] Asüülitaotlejate arv on aastate jooksul olnud Eestis väga tagasihoidlik. Aastast 1997 kuni 2013. aasta lõpuni oli Eestilt varjupaika taotlenud 446 inimest. Neist 48 sai varjupaiga ja 27 lisakaitse, 247 korda keelduti varjupaika andmast ning 69 korral loobuti menetlusest. Aastate jooksul on kõige rohkem taotlusi tulnud Gruusia ja Venemaa päritoluga inimestelt. Järgmise rühma moodustavad Afganistani, Süüria, Vietnami, Iraagi, Valgevene ja Türgi põgenikud.[6]

Varjupaigataotlejad paigutatakse Eestis elama Väike-Maarjas Vao külas asuvasse majutuskeskusesse. Varem tegutses keskus 13 aastat Ida-Virumaal Illuka vallas. Eestis antakse toimetulekutoetust varjupaigataotlejatele, kellel ei ole enda ja oma pere ülalpidamiseks piisavalt vara või sissetulekut. Varjupaigataotlusele negatiivse vastuse saanud isik peab kohe Eestist lahkuma. Väljumist riigist korraldab ja kontrollib kohalik politsei.

Kuigi varjupaigataotluste arv on viimastel aastatel kasvanud, on Eesti Eurostati andmetel jätkuvalt Euroopa Liidus varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem maa. Näiteks esitati 2012. aastal Eestile 77 varjupaigataotlust, samal aastal Lätile ja Leedule vastavalt 205 ja 645 varjupaigataotlust ning Soomele ja Rootsile vastavalt 3095 ja 43 865. Samal aastal anti Eestis pagulasstaatus 8-le ja lisakaitse 5 inimesele, 10 isikule anti perekondade taasühendamise kaudu elamisluba. Samal aastal andsid Soome ja Rootsi pagulasstaatuse vastavalt 1601 ja 12 576 inimesele.

Pagulaste väikesest arvust hoolimata on Eesti inimeste suhtumine pagulastesse negatiivne. Siseministeeriumi 2014. aasta uuringu „Eesti elanike teadlikkus ja hoiakud pagulasküsimustes“ järgi arvas üle poole (55%) eestlastest, et pagulaste sisseränne mõjub Eestile negatiivselt. Pagulaste tulekusse suhtus positiivselt üksnes 8% eestlastest. Kolmandik arvas, et 2013. aastal Eesti riigile esitatud 97 varjupaigataotlust on ühe aasta kohta liiga palju. Kartuste põhjus on osaliselt väheses teadlikkuses, sest ehkki kaks kolmandikku küsitletuid pidas oma teadlikkust teema kohta heaks, oskas pagulaste osakaalu õigesti hinnata umbes veerand vastanuid.

Samas peab püüdma mõista ka ajaloolist konteksti. Ei tundu õige öelda, et eestlased on teiste rahvuste ning sisserändajate vastu sallimatud, kui arvestada võõrtööliste hulka, kes Eestisse Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal tuli, siia oma kodu rajas ning eestlastega rahumeelselt koos elas. Samas ei võtnud sisserändajad sageli omaks eesti keelt ja kultuuri, pigem toimus muutus teistpidi. Selles valguses on eestlaste kartus välismaalaste ees ning eesti kultuuri allasurumise pärast mõistetav. Neile, kes on elanud võõrvõimu all, võib isegi olla solvav, kui nende hoiakuid tõlgendatakse sallimatusena. Arvestades globaalset olukorda, võiks muutus Eesti ühiskonna suhtumises pagulastesse küll toimuda, kuid see ei saa tulla üleöö. Sisserände pelgajate hukkamõistmine, kritiseerimine või mõne nimega tembeldamine ei ole mõistlik ega õiglanegi. Liiatigi võib võõrtööliste sisserännet pidada meie päris lähiajaloosse kuuluvaks – ajalooline mälu on tugev. Kõige mõistlikum tundub anda ühiskonnale aega, suunates tasapisi inimeste hoiakuid ning suhtumist.

Ideid õppetööks

  • Milline on põgenike ja pagulaste arv maailmas praegu? Millistest sündmustest tingituna?
  • Kui palju varjupaigataotlejaid on Eestis sel aastal? Mitmele on varjupaik antud? Millest võiks olla tingitud eestlaste negatiivne hoiak pagulaste vastu?
  • Euroopas on olnud kolm põhilist migratsiooniperioodi:
    – 19. sajand ja 20. sajandi alguses Euroopast Ameerikasse;
    – 20. sajandi I poolel Euroopa-sisene liikumine ja mandritevaheline ränne;
    – alates 20. sajandi II poolest Euroopa-sisene liikumine ja mandritevaheline ränne.

    Uuri, mis on võinud olla selliste tendentside põhjused. Kas eri aegadel on olnud tegemist vabatahtliku või sunniviisilise rändega? Mille poolest erinevad teise ja kolmanda migratsiooniperioodi ränded?

[1] UNHCR. Global Trends 2013: www.unhcr.org/5399a14f9.html

[2] Global Overview of Trends and Developments in 2010, The Internal Displacement Monitoring Centre: www.internal-displacement.org/publications/2011/internal-displacement-global-overview-of-trends-and-developments-in-2

[3] Mõnikord, kui inimene on pagulasega väga sarnases olukorras, kuid Genfi konventsiooni järgi pagulaseks ei kvalifitseeru, antakse talle lisakaitse. Neile antakse ajutine kaitse, mis ei taga püsivat varjupaika. Ka neid rahvusvahelise kaitse saajaid soovitab UNHCR nimetada pagulasteks. Omaette pagulaste kategooria on 1948. a Palestiina-Iisraeli konfliktis kodud kaotanud palestiinlased ja nende järglased, kelle kohta ei kehti Genfi konventsioon ja kes on UNRWA (UN Relief and Works Agency for Palestine Refugees) mandaadi all. Ülejäänud 10,55 mln pagulast on UNHCR-i kaitse all.

[4] Umbkaudu kolmandik põgenikest ja pagulastest elab UNHCR-i andmeil siiski laagrites, pooled neist Sahara-taguses Aafrikas ja ülejäänud enamasti Aasias. Laagrid peaksid olema ajutine lahendus, kuid Aafrikas on üha enam inimesi, kes sünnivad, elavad ja surevad põgenike või pagulaslaagrites. Tihti on laagrid üleasustatud, puudus on toidust, pesemisvõimalustest, elektrist, arstiabist, liikumisvabadusest ja töövõimalustest. Maailma suurim põgenike laager Dadaab asub Keenias ja on koduks ligikaudu 400 000 inimesele, kellest enamik on pärit Somaaliast.

[5] Pagulasseisundi konventsioon, Riigi Teataja: www.riigiteataja.ee/akt/78623

[6] 4. Rahvusvahelise kaitse statistika, Politsei- ja Piirivalveamet: www.politsei.ee/dotAsset/218156.pdf

Tagasi