7. Õiglane hind ja suure väärtusega sendid

Kui kohvi hind langeb, siis teeb see tarbijale küll heameelt, aga kohvitootjale võib tähendada raskusi ja sissetuleku kaotust. 14. augustil 2001 kirjutas Äripäev, et Arabica kohvi septembrilepingute hind langes 35,33 sendini kilo. Päevasiseselt langes kohvi hind koguni 35,11 sendini. Brasiilia kohvitootjad, kes olid jätkuvalt mures hindade langustrendi ja ilmastikutingimuste pärast, tahtsid müüa. Ostjate huvi oli aga varasemate aastate saagi vastu väike. Kaheksa protsenti Brasiilia eelmise aasta saagist jäigi müümata. Tekkinud olukord ei tähendanud ainult sissetuleku kaotust kohvikasvatajatele, vaid mõjutas terveid kohviga seotud tööliste kogukondi ning halvendas laste olukorda, piirates juurdepääsu korralikule tervishoiule ja haridusele. Töölised olid juba enne hinnalangust töötanud väga madala sissetuleku eest ja sõltusid tööandjast; neil puudusid võimalused säästude kogumiseks või endale hinnalanguse korral elamisväärse elu kindlustamiseks. Seega, kuna nii turuhinnad kui ka tootmisega seotud kulud kõiguvad, siis on raske tagada, et ostuhind alati kataks tootmisega seotud kulusid. Seepärast oli vajalik, et toodetele seataks miinimumhind, mis toimib turvavõrguna aegadel kui turuhinnad on madalad ja/ või tootmiskulud kõrged.

Umbes samal ajal tõusis jõuliselt esile üks lahendus taolise olukorra maandamiseks: Fairtrade’i märgis ja sertifitseerimissüsteem, mis lansseeriti 2002. Fairtrade’i märgis antakse toodetele, mille terve tootmisahel on vastavuses õiglase kaubanduse organisatsiooni poolt kehtestatud standarditega – keelatud on orja- ja lapstööjõu kasutamine, tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest, toodete eest maksavad hulgiostjad kehtestatud miinimumhinda, töölistele makstakse õiglast tasu ning hinda on arvestatud ka lisatasu, millega toetatakse Fairtrade’i ühistuid ja kogukondi.

Kui kohvi hind teeks taas kord läbi eelpool kirjeldatud languse, siis kaitseb Fairtrade’i märgiga tootjaid õiglane miinimumhind. Fairtrade’i miinimumhind on väikseim võimalik hind, mille kokkuostja (mitte lõpptarbija), ostes Fairtrade’i märgisega tooteid, maksab tootjaorganisatsioonile. See ei ole kindlaks määratud lõpphind, vaid madalaim võimalik alus hinnaläbirääkimistele tootja ja ostja vahel. Kulude kujunemist uuritakse ja selleks peetakse läbirääkimisi nii tootjate kui ka asjatundjatega ning miinimumhinda vaadatakse regulaarselt üle. Madalaim võimalik alus on seatud selliselt, et tootjaorganisatsioonid saavad hinna, mis katab toodete kestliku tootmise kulud ning seesama hind kaitseb farmereid ka siis, kui maailmaturu hinnad nende tulevikku kahjustama hakkaks. Kui turuhind on aga kõrgem kui Fairtrade’i miinimumhind, peab kokkuostja siiski tasuma turuhinna. Sel juhul kujundab kokkuostuhinna kakaoubade kvaliteet.

Lisaks miinimumhinnale ja lisatasule peavad Fairtrade’i märgisega toodete ühistutel olema tagatud võimalus saada lepingutasu osalise ettemaksena, mis on oluline, et ühistutesse kuuluvad väiketootjad saavad tasuda talunikele kohe, kui nood oma saagi müügiks toovad. Hulgiostjad peavad sõlmima ühistutega ka pikaajalised lepingud, et viimased saaksid arvestada sissetulekut ja plaanida tulevikku. Töölistel peab olema õigus astuda ametiühingutesse, et oma töötingimusi ja palka kollektiivselt läbi rääkida. Töötingimused ja palgad peavad olema võrdsed nii omadele kui ka migranttöölistele. Palk peab olema samaväärne või kõrgem kui piirkondlik keskmine või miinimumtasu ja töötervishoiu tingimused peavad olema täidetud, et ennetada tööõnnetusi.

On kummaline, et kilo banaane, mida tuuakse kaugelt, maksab vähem kui bussisõit Tallinnast Haapsallu või et banaanide kilohind on poodides alanenud samal ajal kui nende tootmiskulud on kahekordistunud. Ainus järeldus on üliodav kokkuostuhind, millega surutakse arengumaade tootjad veel suuremasse vaesusesse, sundides tööle lapsi, hoides kokku iga kogukonda arendava kulu või keskkonnahoiu pealt.

Tavaliselt ei ole meil aega mõelda sellele, kust pärineb näiteks apelsinimahl, mille poeriiulilt haarame. Nii võib juhtuda, et meie naudime head mahla apelsinikasvatustes ja -tehastes valitsevate kehvade töötingimuste ja looduse arvelt. Eelmisel aastal Eestit väisanud Brasiilia Parana piirkonna apelsinikasvanduste tööliste esindaja Alcimir da Carmo rääkis mõtlemapanevalt tööliste elu- ja töötingimustest. Üleeuroopalise kampaania „Supply Cha!nge – muudame poeketid õiglaseks“ 2015. aastal tehtud uuring toob samamoodi välja ohtlikud töötingimused ja keskkonnakahjud apelsinimahla tootmises. Uuringust selgub, et apelsinimahla tööstusel läheb majanduslikult hästi ja eksportijate kasum on korralik. Keskmine eurooplane joob 11 liitrit apelsinimahla aastas, millest 80% on pärit Brasiiliast. Eestis ostetakse ligi 32 miljonit liitrit mahlatoodet aastas ning populaarseim on jätkuvalt apelsinimahl. Väike mõttepaus ja huvi selle vastu, kust apelsinimahl tuleb ja kas selle tootmisel on täidetud keskkonnatingimused ja inimõigused, aitavad panustada brasiilia tööliste paremasse elukvaliteeti ja keskkonnareostuse vähendamisse.

Fairtrade’i märgis pälvib ka kriitikat: näiteks, et Fairtrade’i märgisega tooted tegelikult nii õilsad pole, et ainult veerand teadlike tarbijate poolt makstavast hinnast jõuab tegelikult farmerini või et Fairtrade’i märgise saamine on nii kallis, et sunnib farmereid aastaid tasuta töötama. Kõige murettekitavam on aga see, et kõige vaesemate riikide töölised ja tootjad pole üldjuhul liitunud ühistutesse ja Fairtrade’i märgisega tooteid on nendest riikidest ülivähe. Kindlasti on Fairtrade’i süsteemil puudusi ja alati saab paremini, aga see on praegu üks parimaid ja töökindlamaid süsteeme, mis aitab nii tootjat kui ka ostjat. Minu isiklik kogemus on seda kinnitanud. Olen lugenud tekstiilitootjatest Indias, kohvikasvatajatest Ecuadoris ning kakaotootjatest Ghanas, kelle kogemused on just sellised, mida Fairtrade on ette näinud – head töötingimused, investeeringud kogukonda ning lapstööjõu keelamine on arendanud kogukondi, pakkudes tarbijale samal ajal mõistliku hinnaga väga kvaliteetset toodet. Külaskäik Ikuru pähklikasvandusse Mosambiigis, mis sai Fairtrade’i märgise 2006.a, veenis mind veelgi. Lisaks india pähklitele sai Ikuru Fairtrade’i märgise ka seesami- ja sojatoodetele. Vahet paarikümne kilomeetri kaugusel asuva istandusega võib võrrelda kunagise erinevusega Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel. Ikuru ühistu pähklifarmerid olid ainsad kogu Mosambiigis, kes ka omasid istandust; nad said oma töö eest õiglast tasu ja lisatasu investeeriti seemnete ja uute masinate ostuks ning koolimajade ja kaevude ehitamiseks.

Teine kriitika puudutab peamiselt vajadust eelkõige enda vaesed enne ära toita. Sellise väite puhul tasub kaaluda kahte asja. Esiteks elavad arenguriikide tootjad sageli tingimustes, kus nende sissetulek on olematu või allapool teatud minimaalset taset ehk nad elavad absoluutses vaesuses ja see ohustab nende tervist ja toimetulekut, kuigi töötavad. Mosambiigis elas 2008-2009 kohta tehtud uuringus absoluutses vaesuses 54,7% elanikkonnast, enamik maal elavatest inimestest peab tulema toime 1 euroga päevas (mis ongi absoluutse vaesuse piir) ja neil puudub juurdepääs põhiteenustele nagu puhas vesi, tervishoiuteenused või koolid (International Fund for Agricultural Development). Eesti on sellega võrreldes rikas riik, rääkimata veel sellest, et meil toimib sotsiaalabi, mis on Mosambiigis olematu. Teiseks ei võistle need tooted, millest siin artiklis räägime, Eesti toodetega – meil ei toodeta ei kohvi, teed ega kakaod ja ainult ühel šokolaaditootel Eestist on Fairtrade’i märgis. Selleks on Chocolala. Nii et kui tahame toetada ainult meie inimesi, peaksime loobuma toodetest, mida valmistatakse mujal. Aga seda me ei tee ning kui ostame kohvi, teed, kakaod või ka puuvilju, siis mõtleme enne esimese või kõige odavama kauba korvi panemist, kus toode on valmistatud, milline on olnud tema toote- ja tarneahel ning jätame kahtlaselt odavad tooted ostmata. Nii saame teha endale sobivad ja kvaliteetsed ostud ja panustada samal ajal ka teiste inimeste elujärje parandamisse.

Kolmas etteheide näeb Fairtrade’i süsteemis turu takistamist. Paraku on ülemaailmne põllumajandusturg väga kaugel ostjate ja müüjate ideaalselt ja perfektselt toimivast mudelist, mida kujutas ette Adam Smith, ning kui me toetame oma põllumehi, siis miks ei peaks me toetama ka süsteeme, mis aitavad teha sama vaesemates riikides?

Aastast 2002 on Fairtade’i märgisega tooted nagu kohv, tee, suhkur, šokolaad, kakao ja veinid muutunud harjumuspäraseks ka Eesti poodides. Neid ostes saame tarbijatena pidevalt panustada maailma eripiirkondade arengusse. Teadmine, mida me tegelikult ostame ja nägemine, kuidas meie poolt makstavat raha kasutatakse, kinnitab minu usku, et õiglane areng ja majandus on võimalikud. Huvilised ja skeptikud saavad iga Fairtrade’i märgisega tootekategooria hinnaga tutvuda veebiaadressil Fairtrade.net.

Ning lõpuks tasub endalt küsida – mis on minu puhtama südametunnistuse maksumus? Valides tooteid, mis on minuni jõudnud kaugelt, valin alati Fairtrade’i märgisega kohvi, teed, kakaod, puuvilju või šokolaadi, sest nende hinnakujunemine on läbipaistev ja vastutustundlik. Hinnavahe on päris väike – minu eelmise nädala sisseostudest moodustas see umbes 2 eurot ehk 200 senti. Täpselt niipalju maksin ma Biomarketist ostetud Fairtrade’i märgisega tee, banaanide ja šokolaadi eest rohkem, kui oleksin maksnud kõige odavamate toodete eest kohalikus poeketis. Igaüks saab oma valikuga otsustada, kas tema ostuga maailma olukord halveneb või paraneb.

Artikkel on osa kogumikust “Õiglane kaubandus: taustainfo artiklid”.

Tagasi