Seksuaal- ja reproduktiivõigused
HIV ja AIDS

3. eesmärk. Tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu

1. Viia 2030. aastaks kogu maailmas emade suremus alla 70 surmajuhtumini iga 100 000 elussünni kohta.
2. Kaotada 2030. aastaks vastsündinute ja alla 5-aastaste laste välditavad surmad.
3. Kaotada 2030. aastaks aidsi, tuberkuloosi, malaaria ja ravimata jäänud troopiliste haiguste epideemiad.
4. Vähendada kolmandiku võrra mittenakkavatest haigustest tingitud enneaegsete surmade arvu ning edendada vaimset tervist ja heaolu.
5. Tugevdada kahjulike sõltuvuste, sealhulgas narkootikumide kuritarvitamise ja suitsetamise ennetamist ja ravi.
6. Vähendada 2020. aastaks poole võrra liiklusõnnetustes hukkunute ja vigastatute arvu.
7. Tagada 2030. aastaks seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste, sealhulgas pereplaneerimis-, teavitus- ja haridusteenuste üldine kättesaadavus ning reproduktiivtervise lisamine riiklikesse tegevuskavadesse.
8. Tagada kõikidele inimestele üldine arstiabi, juurdepääs tervishoiuteenustele ning ravimitele ja vaktsiinidele.
9. Vähendada ohtlikest kemikaalidest ning saastunud õhust, veest ja pinnasest põhjustatud surmade ja haigestumiste arvu.

• Enam kui 500 miljonil naisel puudub juurdepääs tualetile. See tähendab, et 13% maailma naistest ei saa tualetti minna või menstruaalhügieeni eest hoolitseda. Uuringud on näidanud, et näiteks Keenias on nende naiste seksuaalse rünnaku risk 40% kõrgem, Indias lausa 50% kõrgem. (ID4D, 2019).
• Sahara-taguses Aafrikas jääb ühel tüdrukul kümnest 20% oma kooliaastast vahele, kuna neil puudub koht, kus menstruatsiooni ajal sidemeid vahetada (ID4D, 2019). Indias kukub ligikaudu 23 miljonit tüdrukut igal aastal koolist välja ohutu ja sanitaarse menstruaalhügieeni puudumise tõttu (Swachh India, 2018).
• Aastatel 2000–2017 langes emade suremuskordaja (st surmajuhtumite arv 100 000 elussünni kohta) maailmas umbes 38%. Madala sissetulekuga riikides leiab aset 94% kõigist surmajuhtumitest (WHO: Maternal Mortality, 2019).

Naiste ligipääs reproduktiivõigustele on võtmetähtsusega nende elu ja tervise säilitamiseks. Kehaline autonoomia on küsimus naiste sotsiaalsest positsioonist ja võrdsusest ühiskonnas. Et ligipääsu reproduktiivõigustele suurendada, on vaja vaadata üle sotsiaalse sooga seotud rollid, mida naised ühiskonnas kannavad. See hõlmab nii õigust seksuaalvahekorrast, sh kaitsmata vahekorrast, keelduda, õigust vabalt antud ja informeeritud konsent igal ajal tagasi võtta, aga ka ligipääsu seksuaalharidusele ja rasedusvastastele vahenditele ning muid võimalusi teostada oma reproduktiivseid ja seksuaalseid õigusi.

Õigus abordile on praegu keelatud 24 riigis (sh näiteks Egiptus, Iraak, Malta ja Filipiinid) ning enamikus Aafrika, Lähis-Ida ja Kagu-Aasia riikidest on abordile ligipääs tagatud üksnes piiratud tingimustel (vt kõiki riigipõhiseid andmeid siit). Abordiõigus on tekitanud ka Läänes poliitilist vastuseisu ja seda on hiljuti piiratud Ameerika Ühendriikides. Aborte vähendab tegelikkuses kvaliteetne seksuaalharidus, mitte abortide keelustamine. Mida ligipääsmatum on abort, seda rohkem tehakse aborte illegaalsete ja tervistkahjustavate vahendite abil, mille tagajärjeks võib olla raseda naise surm. Abort peab olema turvaline, ligipääsetav ja legaalne ning sellele ei tohi järgneda sanktsioone. Naised ja tüdrukud ei tohiks kogeda reproduktiivset sundi. Vt ka “Abordist hinnanguteta” (Marie Abel ja Hedda Lippus, Feministeerium 2017).

Naistevastase vägivalla all kannatavatel naistel on suurem risk nii seksuaalsel teel leviva nakkushaiguse saamiseks kui ka soovimatuteks rasedusteks. Lapsena lapse sünnitamisega kaasnevad terviseriskid. Uuringud on tõestanud, et teismeliste emade lapsed sünnivad väiksema sünnikaaluga, rasedus võib kulgeda rohkemate komplikatsioonidega, sünnitus võib olla raske ja kujutada ohtu ema elule. Arenguriikide kontekstis on tõestatud teismeliste emade laste väiksem akadeemiline edukus võrreldes eakaaslastega ning suurem tõenäosus samuti varakult lapsevanemaks saamisel. 

Tüdrukute kooliskäimist mõjutab hügieenivahendite kättesaadavus ning tüdrukute jaoks mõeldud tualettide ja pesemisvõimaluse olemasolu koolis. Parema puudumisel kasutavad tüdrukud hügieenisidemena parasjagu kättesaadavaid aseaineid, näiteks kaltse, ajalehti, tükke madratsist, banaanikoori jms. Need on väheefektiivsed abinõud kaitseks menstruaalvere lekke eest, peale selle ebahügieenilised. Vereplekid koolis toovad endaga kaasa häbistamist, mistõttu kardetakse vastamiseks oma kohalt püsti tõusta või klassi ees seista ajal, mil ise menstrueeritakse. Tüdrukute tunnis osalemist pärsib ka menstruatsioonikrampide käes kannatamine. Valuvaigistite kättesaadavus on piiratud ja nende kasutamise mõju suhtes tervisele esineb kogukondades eelarvamusi. Kui oma hügieeni eest väärikalt hoolitseda ei anna, suunab see tüdrukuid menstruatsiooni ajal pigem koolist puuduma, mis omakorda raskendab nende edenemist õppetöös. 

Olulist rolli mängib ka menstruatsioonitabu. Näiteks põgenitelaagritesse on tihti arenguabi korras eraldatud korduvkasutatavaid hügieenitarbeid, ent kuna laagrites on vähe privaatsust, siis on tüdrukute ja naiste jaoks menstruatsioonitabu tõttu ebaväärikas neid tooteid kõigi nähes pesemas käia ja vabalt õhu kätte kuivama jätta. Mõnes tagurlikumas piirkonnas – näiteks Nepaali lääneosa maapiirkondades – on endiselt levinud chhaupadi praktika, mis tähendab, et menstruatsiooni ajal on tüdrukutel ja naistel keelatud kogukonna elust osavõtmine ja elementaarsed toimingud, kuna neid peetakse “räpasteks”. Tihti ei tohi nad chhaupadi ajal majja siseneda, vaid peavad elama laudas või selleks ehitatud onnikeses (vaata rohkem allolevast lisalugemisest).

Tasub mõelda, et kui kogukondades esineb ühelt poolt menstruatsioonitabu ja teisalt seostatakse menstrueerimist suguküpsusega, võib äkitselt avalikkuse silma alla ilmunud, kuupuhastusele viitav hügieenitarvik (eel)puberteediealise tüdruku jaoks tähendada, et edaspidi on ta selle kogukonna meeste jaoks pruudikandidaat. Seksuaalne ahistamine kahandab tema võimalust õppetöös osaleda. Nii on hügieenitarvetega varustamine vaid osa lahendusest, ning kui tüdrukud ja naised kardavad oma turvalisuse pärast, tasub neid uskuda ja leida lahendused, millest neile päriselt abi on.

Lisalugemine huvilistele
Probleemkohtade täpsustused ja erinevad lahendused

HIVi ja AIDSi peetakse globaalselt sotsiaalse positsiooni ja ebavõrdsuse haiguseks: märgatavalt rohkem on ohustatud grupid, kes on haavatavad mitme kategooria lõikes korraga. 12–19-aastased tüdrukud on soolise ebavõrdsuse ja vaesuse tõttu erilises HIVi ohus, seda nii Sahara-taguses Aafrikas kui ka näiteks Aasias. Riskifaktor on vaesus, lapsabielud, orvuksjäämine, maakohas elamine, aga suurem vastuvõtlikkus tuleneb ka anatoomiast: rohkem pehmet kude suurendab HIVi riski. 

Sooline ebavõrdsus loob olukorra, kus tüdrukutel on vähem kontrolli ja võimalust läbi rääkida seksuaalvahekorra toimumise üle. Kaitsmata anaalne vahekord heteroseksuaalsete tüdrukute ja vanemate meeste vahel on peamine HIVi riskifaktor Sahara-taguses Aafrikas. Samuti suureneb HIVi risk nn “kuiva” seksi harrastamisega, mis on piirkonnas levinud (vt kursuse 1. peatükk).

HIVi levikule aitab kaasa ka linna-maa ebavõrdsus, näiteks see on levinum maakohtade vaeste seas (rural poor) ning suurenev ligipääsu mitte omamine maaomandile (landlessness) soodustavad ebakindlaid olusid ja seega ka nakatumise tõenäosust. Majandus, mis on üles ehitatud ekspordile, ent kus toidukasvatajale endale ei jää toitu ega õiglast tasu, mängib kaasa vaesuses ja haiguste levikus. HIVi levikut aitab vähendada naiste ligipääs ja kontroll maaomandi üle, ligipääs oma reproduktiivõigustele, sh õigus võrdselt kaasa rääkida laste planeerimises ning teistes otsustes, mis puudutavad nende elu.