Sanitaartingimused ja puhas vesi

Tüdrukutele mõeldud tualettide puudumine koolis tingib tüdrukute koolist väljalangemist, seda just arengukoostöö sihtriikides. Koduse tualeti puudumise tingimustes on tüdrukud ja naised sunnitud ootama ööhakuni, et siis end väljas pimedas kergendada. See on kurnav nende tervisele ja oht füüsilisele turvalisusele, kuna nad riskivad langeda loomade kallaletungi ohvriks või kogeda meeste ahistamist. Vägivallahirmus naised võivad hügieenitoimingutest loobuda. Probleem eksisteerib ka töökeskkonnas: näiteks Bangladeshis, kus neli viiest tehasetöölisest on naised, kaotab neist enam kui kaks kolmandikku kuus tööpäeva kuus, kuna neil puuduvad turvalised kohad hügieenisidemete vahetamiseks.

Kahjuks, isegi kui tualett on olemas, on see valitsusvälise organisatsiooni WaterAid andmetel sageli tüdrukute ja naiste vajadustele halvasti kohandatud. Näiteks Nairobis on Mathare slummidesse paigaldatud sanitaarruumid segasoolised ja tasulised, neid on väga vähe (üks tualett iga 70–100 inimese kohta) ja neil sageli puudub uks. Tasulise juurdepääsu ja puhtuse, privaatsuse ning turvalisuse puudumise tõttu kipuvad paljud naisi neid tualette vältima – neist kolmandik kasutab ämbrit või kilekotte ja kaks kolmandikku eelistab ööpimedust.

Sünnituse ajal võivad puhas vesi ja adekvaatsed sanitaartingimused olla nii emade kui ka beebide jaoks elu ja surma küsimus, mistõttu toome teema just siin peatükis välja. Emade suremus tähendab surmajuhtumeid raseduse või sünnituse tüsistuste tõttu. Aastatel 2000–2017 vähenes ülemaailmne emade suremuskordaja ÜRO andmete kohaselt 38% (342 surmalt 211 surmale 100 000 elussünni kohta). See tähendab, et aastas vähenes emade suremus keskmiselt 2,9%. Kuigi see on oluline edasiminek, peaks see protsent olema 6,4%, et saavutada kestliku arengu eesmärk 3.1 (vt ülal, 70 emade surma 100 000 elussünni kohta).

Surmad kõige esimese elukuu jooksul moodustavad 47% alla viieaastaste laste surmajuhtumitest. Samas, vaatamata jätkuvatele probleemidele, on just vastsündinute ellujäämise parandamisel tehtud suuri edusamme: see näitaja on langenud 37-lt surmalt 1000 elussünni kohta 1990. aastal 17-le 2019. aastal. Tulemuseks on vastsündinute surmajuhtumite vähenemine kogu maailmas 5 miljonilt 1990. aastal 2,4 miljonile 2019. aastal. Selline langus (55%) on küll märkimisväärne, aga siiski aeglasem alla viieaastaste laste suremuse vähenemisest (70%) – nii et just vastsündinuhooldusele keskendumise on endiselt väga oluline.

Nagu mainitud, panustavad tüdrukud ja naised maapiirkondades tüüpiliselt enamikku majapidamistöödest. Näiteks vee kogumine on traditsioonilistes ühiskondades naiste ja tüdrukute töö, kusjuures ligi kolmandik nende ajast kulub vee kandmisele. Kliimamuutustega seoses sagenevad muutlikud ilmastikutingimused, mis mõjutavad perede sissetulekut ja toidulauda ning vett tuleb tuua üha kaugemalt. Paljud tüdrukud ei saa selle tegevuse ajakulu tõttu koolis käia ega naised oma teisi kohustusi täita, näiteks toitu kasvatada. Pidev pikkade vahemaade läbimine jalgsi, samal ajal raskusi tassides on tervistkahjustav, tuues endaga kaasa lihastraumasid- ja luumurde. Ühtlasi võivad läbitavad kilomeetrid endast kujutada turvariski naistevastase vägivalla ja ahistamise näol. 

Märkmisväärne globaalse lõuna riikide probleem on veereostus. Näiteks Bangladeshi rõiva- ja tekstiilitööstuse ettevõtted saastavad kohalikke veekogusid raskemetalle, st arseeni, kroomi ja kaadmiumi sisaldava puhastamata reoveega, mis põhjustab ümbruskaudsetel elanikel tervisekahjustusi ja imikutel suremust. Saastunud veega puutuvad eelkõige kokku maapiirkondade elanikud, tüdrukud ja naised, kes vastutavad söögitegemise ja pesupesemise eest. Naiste immuunsüsteem on sünnipärase reproduktiivsuse tõttu veereostusele, aga ka näiteks taimekaitsemürkidele vastuvõtlikum, mistõttu reostatusest võib naiste ja nende laste tervislik seisund meestega võrreldes rängemalt kannatada saada. Tuleb ka meeles pidada, et sellessamas saastunud vees pesevad tüdrukud ja naised ka oma hügieenitarbeid.

Soolistatud iluideaalide tõttu võidakse naist, kelle füüsiline välimus on pikaajalisel kokkupuutel reostatud veega kannatada saanud, kogukonnast välja tõrjuda. Näiteks võidakse nahahaiguste põdejaid endi seast minema kihutada, stigmatiseerida ja vältida, mille tulemusena halveneb stigmatiseeritud inimese sissetulek ja eluolu.

Peale kemikaalide on jõgede ja veekogude saastumine seotud ka puuduliku jäätmekäitlusega globaalses lõunas. Rannikualadel ja mujal mitteformaalse prügikorjega elatise teenijad on üldjuhul naissoost. Arengumaades moodustab nende tegevus vähemalt poole kogu olemasolevast jäätmekäitlusest ja sorteerimisest, ent nad elavad ja töötavad ülimas vaesuses, igasuguse isikukaitseta tervisele ohtlikes tingimustes ning kannatavad ühiskonna sotsiaalse stigma all. Naised teenivad märksa vähem kui meessoost prügikorjajad. Nende elatist ähvardab seejuures prügimajanduse erastamine, kuna ettevõtted palkavad prügiga tegelema eeskätt mehi.

Globaalse koroonapandeemia ajal olid naised üle maailma sunnitud pere jaoks ohverdusi tegema, näiteks jäi suurem hulk naisi töölt koju (või tuli töölt ära), et koduõpetajana oma pere laste õppetöö eest hoolitseda või haigusest räsitud pereliikme eest hoolt kanda. Naised raporteerisid pandeemia tõttu suuremat stressi kui mehed ja kaotasid pandeemia tõttu oma turvalisuse. Suurenes risk langeda vägivalla ohvriks: pandeemia ajal kasvas kõnede arv riiklikele vägivalla abiliinidele näiteks Malaisias 40%, Hiinas ja Somaalias 50% ning Kolumbias 79%. Samas said mehed pandeemias rohkem surma ning nende seas on üleüldse rohkem haigestunuid, näiteks Lõuna-Aasias olid kolm neljast pandeemia tõttu elu kaotanud inimesest meesterahvad. 

Nagu ka näiteks kliimamuutuste ja neist tulenevate looduskatastroofide puhul (vt IV osa) on Covid-19 ja teiste laiaulatuslike pandeemiate korral kõige haavatamad just vaesemad ja marginaliseeritud kogukonnad, kuna neil on vähem võimalik isoleeruda ja kaitset leida. Vaesed kannatavad sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu sagedamini mitmesuguste terviseprobleemide käes, st pandeemia võimendas nende juba olemasolevaid tervisemuresid ja ebavõrdsust.