Sooline võrdõiguslikkus tänapäeva maailmas

Sooline võrdõiguslikkus on inimõigus, mille saavutamiseks on vaja:

• tagada sooliselt võrdne kohtlemine,
• kaotada olemasolev sooline ebavõrdsus,
• luua võrdsed võimalused osalemiseks kõigis valdkondades,
• eesmärgistatult ja süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust.

Seaduse järgi tähendab sooline võrdõiguslikkus sooliselt võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja võrdset vastutust (vt soolise võrdõiguslikkuse aluspõhimõtteid siit). Kadi Viik toob Feministeeriumi sõnastiku soolise võrdõiguslikkuse mõiste juures välja, et “soolise võrdõiguslikkuse vastand on sooline ebavõrdsus, mitte sooline erinevus. Kui keegi teatab, et sooline võrdõiguslikkus talle ei meeldi, sest naised ja mehed peaksid olema erinevad, siis ei pruugi ta täielikult mõista võrdse kohtlemise ideed, näiteks põhimõtet “võrdsed, aga erinevad””. 

Mehed ja naised on märksa rohkem sarnased, mitte niivõrd erinevad; sugusid ei maksa kohelda eriliigilistena. Näiteks tänapäevasest aju-uuringute valdkonda käsitlevast kirjandusest ilmneb, et erinevus naise ja mehe aju vahel on minimaalne. 

Bioloogiline sugu “määratakse lähtuvalt inimese sisemistest ja välimistest suguorganitest, sugukromosoomidest ja hormoonitasemetest. Bioloogilist sugu on võimalik korrigeerida nt hormoonide ja kirurgia abil.” Loe siit.

Soorollid on “omaksvõetud arusaamad inimese soole omasest käitumisest ja tunnetest, need on normidekogumid, mis sõltuvad traditsioonidest ja kultuurist. Soorolle õpitakse – otse ja kaudselt – koolis, lähikondsetelt, meediast, need ei ole kaasasündinud ja ei pruugi eri ühiskondades kattuda. Näiteks kehtib soo kaupa eri eeldus, kes peab olema pere leivateenija, milline on vanema roll lapse kasvatamisel soopõhiselt, kes on ühiskonnas aktiivsel kohal või kuidas jaotatakse kodutööd.” Loe siit.

Sooline identiteet “tähendab inimese enda tunnetatud sugu, ehk seda ei saa määrata keegi teine.” Loe siit.

Sooline eneseväljendus “tähendab seda, kuidas inimene väljendab oma sugu, näiteks läbi riietuse, kehakeele, soengu, sotsiaalse käitumise, hääle, meikimise jne.” Loe siit.

Intersektsionaalsus on “sotsioloogiline teooria, mille abil analüüsitakse ristuvate ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete koosmõju. Intersektsionaalse lähenemise järgi ei toimi klassikalised rõhumise vormid, näiteks seksism, rassism, homofoobia jms üksipäini, vaid omavahel põimunult ja ristunult.” Intersektsionaalsuse all peetakse silmas eri sotsiaalsete kategooriate lõikes ristuvaid ebavõrdsusi ja koosmõjulisi erinevusi, mis koosmõjus kujutavad endast eri tüüpi rõhumist võrrelduna olukorraga, kus niisuguseid tegureid oleks vaid üksainus. Loe siit.

Soostereotüübid on inimesele tema bioloogilisest soost tulenevalt omistatud “lihtsustatud ja piiravad, eelarvamuslikud ettekujutused”. Soostereotüübid hõlmavad iseloomu, käitumist, füüsilisi omadusi ja valitud eriala. Selle ettekujutuse kohaselt on olemas õige mehelikkus ja õige naiselikkus, teisi soolisi identiteete ja väljendusi arvesse ei võeta.” Loe siit.

Näiteks on jäigad soolised rolliootused, meedias ülekaalus olevad ebarealistlikud ideaalid ja saavutussurve mõned faktoritest, mis panustavad mürgist tüüpi mehelikkuse domineerimisse ehk toksilisse maskuliinsusesse, mille tulemusena on enamikus lääneriikides meestel kehvad tervisenäitajad, nii ka Eestis (lühem eluiga, sõltuvused, rohkem suitsiide, nooruses ravimata vaimse tervise haigused, abi mitte otsimine, väiksemal hulgal ja harvemad sotsiaalsed sidemed, elustiilihaigused jm).

Sookvoot on “osakaalu nõue soolise esindatuse suhtes, mis võib olla sooliselt neutraalne või mitteneutraalne. Sooliselt neutraalne kvoot on kasutusel sihiga ära hoida mõne soo alaesindatus.” [...] “Mitteneutraalne, naistele suunatud kvoot on miinimumnõude kvoot – naisi ei tohi olla koguhulgast vähem kui teatud protsent (20, 30, 40%).” Loe siit.