Vabatahtlik ränne ja sooline võrdõiguslikkus

• Maailmas oli 2020. aastal 280 miljonit rahvusvahelist rändajat (see on 100 miljonit inimest enam kui 20 aastat tagasi 2000. aastal), mis on 3,6% maailma rahvastikust. Enamik (61%) rahvusvahelistest sisserändajatest elavad kõrge sissetulekuga riikides Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas või Araabia riikides. Naised moodustavad rändajatest 48% (IOM, 2020).
• Tööga on hõivatud 60% naissoost rändajatest (Miration Data Portal, 2020), mis on suurem kui mitterändavate naiste tööhõive määr (48%). Samas on tööga hõivatud meessoost rändajate tööhõivemäär kõrgem – 78% (Migration Data Portal, 2020).
• Sooline jaotus rändetaustaga töötajate hulgas erineb tugevalt regiooniti – näiteks Euroopa riikides on naissoost töörändajaid üle 50%, samas kui Araabia riikides on tööga hõivatud mehi naistest ülekaalukalt rohkem (80% vs. 20%) (Migration Data Portal, 2020).

Nagu Rändekooli kursusest selgus, on inimlugu rände ajalugu. Rändeliike on erinevaid – ränne võib olla seaduslik või ebaseaduslik ja vabatahtlik või sunnitud. Rännata võidakse näiteks nii töö, õppimise kui ka perega taasühinemiseks. Peretraditsioonid, kultuuritavad, usulised põhimõtted, aga ka inimese sugu, vanus, rass, rahvus ja veel mitmed tegurid mõjutavad eri maailma paigus elavate naiste ja meeste rolli ühiskonnas ning võimalust oma elu üle otsustada, sealhulgas võtta vastu otsust oma kodukohast lahkuda ja kas riigisiseselt ümber asuda või teise riiki elama kolida. Eri teguritest on just sugu hinnatud kui üks olulisem rändega seotud otsuste mõjutaja. 

Sugu mõjutab inimese väljavaateid, võimalusi ja kujundab tema suhteid liikumises olles. Näiteks mõjutab sugu inimeste rändetrajektoore – mehed võivad kasutada teistsuguseid rändekanaleid kui naised, ning naised ja mehed võivad liikuda eri määral. Ränne võib ka mõjutada soosuhteid lähte- ja sihtriigis, sh muuta või kinnistada ühiskonnas levinud soonorme ja indiviidile asetatavaid ootusi perekonna loomise, abiellu astumise ja töötamise kohta. Näiteks mitmest Aasia riigist, nagu Filipiinid, Sri Lanka ja Tai, on peamised väljarändajad olnud just naised, aga Filipiinidel on vallalise noore naise otsus rännata seotud hinnanguga, kuidas see võiks tulevikus kasu tuua perele tervikuna. See näitab, et seal mõjutavad naise otsust rännata pigem tema perekonna vajadused kui tema enda isiklik ambitsioon.

Möödunud sajandil oli ettekujutus rahvusvahelisest rändajast pigem kui täiskasvanud mehest, kel on valmisolek tööks uues kohas. Naiste ja alaealiste ränne on pigem olnud nähtamatu ja nii on neid käsitletud kui meesrändajate “ripatseid” ja pere taasühinemise võtmes, selle asemel, et vaadelda neid kui iseseisvaid tegutsejaid. Viimastel aastakümnetel on aset leidnud rände feminiseerumine, mille all peetakse silmas naiste osakaalu suurenemist rändajate seas. Naised ei sõltu rändeotsuse tegemisel enam nii palju meestest ning rändavad varasemast suuremal määral iseseisvalt.

Tänapäeval moodustavad naised peaaegu poole maailma rahvusvahelisest rändajate hulgast, seejuures erineb töörändes hõivatud naisrändajate osakaal piirkonniti. Globaalsel tasandil on see osaliselt seotud arvukate hooletöö võimalustega, mis on üldjuhul naise nägu – näiteks tegutsetakse koduabiliste, lapsehoidjate, au pair'ide, koristus- ja hooldustöötajate, hooldajate, õdedena jm. Rändetaustaga naised on hooletööga hõivatud eriti Kagu- ja Ida-Aasias, Ladina-Ameerikas ning Kariibi mere piirkonnas. Paljud hooldustööga hõivatud tulevad seejuures Indoneesiast, Filipiinidelt, Ecuadorist, Mehhikost ja Poolast. Soouurijad on kirjeldanud, kuidas “globaalsest lõunast imporditakse tänapäeval mitte niivõrd kulda ja kalliskive, vaid naiste hoolt ja füüsilist lähedust”. Sama ajal on asjaolu, et globaalsest lõunast on globaalsesse põhja lahkunud palju naisi, et hoolitseda sealsete laste, haigete ja vanurite eest, omakorda põhjustanud moraalse paaniika nn armastuse defitsiidi suhtes globaalses lõunas.

Kuigi hooletöösse on kaasatud eelkõige naised, teevad ka rändetaustaga mehed koduabilistena hooletöid, töötades näiteks autojuhtide, aednike või ülemteenritena, kuid võrreldes naistega vähemal määral. Pooled kogu maailma meessoost hooletöötajatest, kes on sisserändetaustaga, töötavad araabia maades.

Vahel loovad sihtriigid uusi rändekanaleid konkreetsetele valdkondadele, et tööjõupuudust leevendada. Rändekanal võib olla näiteks uue viisa- või elamisloaliigi loomine – näiteks tervishoiu, ehituse või ka IT-valdkonna spetsialistidele. Tulenevalt elamisloa- või viisaliigist võivad konkreetset rändekanalit eelistada ühe soo esindajaid. Nii on eri riikide, näiteks Ghana ja Katari, Filipiinide ja Saksamaa, Brasiilia ja Hispaania vahel mitu programmi, mis soodustavad hooldussektoris töötavate inimeste rännet. Kuna kodused ülesanded, nagu koristamine, lastehoid või lähedaste hooldamine, on samuti soostereotüübi järgi naiste ülesanded, liigub ka nende programmide kaudu eelkõige naisi.  

Tööränne paneb perekonnad tihti ka valiku ette – kas rändaja on üks inimene, mis tähendab, et teine peab koduse majapidamise eest suurema vastutuse võtma, või ühinetakse hiljem, et alustada uut elu uues riigis ühiselt. See paneb paarid või pered kaaluma rändega seotud kulusid ja tulusid terve perekonna seisukohast, võttes arvesse ka rändega saavutatavat võimalikku heaolu kasvu. Pere kontekstis eelistatakse turvavõrgustiku olemasolu, mis üldjuhul eksisteerib pere ja sõprade näol just koduriigis, samas kui sihtriigis tuleb uus turvavõrgustik nullist üles ehitada. Sageli jäädakse just ringrände lahenduse juurde, millega käib üks pereliige – üldiselt pereisa – välismaal tööl, külastades aeg-ajalt ka pereliikmeid kodumaal.

Töötamise eesmärgil rändamisel saadetakse välismaalt koju raha, et oma pere toimetulekut parandada (ingl remittance). Kuigi naiste sissetulek on meeste omast madalam, on tavaliselt koju saadetav raha sama suur, mis näitab, et naised kulutavad välismaal töötamisel suurema osakaalu oma sissetulekust kodumaal asuva pere toetamisele. See mõjutab omakorda nende majanduslikku toimetulekut ning taastoodab struktuurset ebavõrdsust.

Õigus perekonnale ja pereelule on üks inimõigustest ning nii peavad riigid võimaldama pererännet või perega taasühinemist. Pereränne on rändeliik, kus riigi kodaniku või seal elava välismaalasega ühineb tema välismaalasest pereliige, kelleks võib olla nii abikaasa, laps või lähisugulane, nt ema-isa või õde-vend. Pererände kõrval räägivad rändevaldkonna teoreetikud üha enam ka armastusest inspireeritud rändest (love migration) kui omaette rändeliigist. Piiriülese armastuse leidmine ei ole tänapäeva ühendatud maailmas midagi erakordset ja levinud digilahendused võimaldavad ühendust hoida ka kodumaale jäänud pereliikmetega, aidates nii kaasa hargmaise elustiili tekkele (vt ka Rändekooli loeng "Väljaränne ja väliskogukonnad"). 

Paraku ei ole kõik armastuslood õnneliku lõpuga ning piiriülesed suhted võivad lõppeda keerulises olukorras, kus üle piiride tuleb jagada laste hooldusõigust, või kolib üks lapsevanematest teise riiki, et säilitada võimalus oma lastega aega veeta. Samuti ei ole kuhugi kadunud fiktiivabielude sõlmimine, et saada elamisluba teise riiki elama asumiseks. Möödunud kümnendil oli probleem suundumusega, kus kolmanda riigi kodanikule elamisloa saamiseks sõlmisid Eesti päritolu naised näiteks raha teenimise eesmärgil fiktiivabielu, sattudes aga abielu sõlmimise järel probleemsesse olukorda, kuna fiktiivabiellu astumisega kaasnesid juriidilised kohustused ja olukorrad, mida abielu sõlmides ei osatud ette näha. Naistel tuli hakata oma fiktiivse abikaasa võlgu tasuma, või maksta tuhandeid eurosid lahutusega kaasnevaid kulusid.