Sundränne ja sooline võrdõiguslikkus

• 2020. aastal oli sunnitud rändama 82,4 miljonit inimest, kellest 86% asus elama arenguriikidesse. Rahvusvahelise sundrände populatsioonist on hinnanguliselt 47% naised või tüdrukud, riigisisese sundrände puhul on see näitaja keskmiselt 54% (UNHCR, 2022).
• 2018. aastal oli iga kümne tuvastatud inimkaubanduse ohvri hulgas viis täiskasvanud naist ja kaks tüdrukut. Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia riikides oli tuvastatud ohvrite hulgas rohkem täiskasvanud naisi, samal ajal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rohkem täiskasvanuid mehi. Samas sõltuvad numbrid ka riikide võimekusest inimkaubandust tuvastada ja raporteerida (UNODC, 2020).
• Aasias ja Aafrikas on siiani kümnetes riikides samasooliste suhted kriminaliseeritud, ning mitmetes riikides, nt Afganistanis, Iraanis, Jeemenis. Saudi-Araabias ja mõningatel juhtudel ka Kataris, surmanuhtlusega karistatavad (HRW, 2022).

Sundrände korral on inimene sunnitud oma kodumaalt lahkuma ning selle toob kaasa eelkõige sõda ja konfliktid, looduskatastroofid või tagakiusamine mõnda sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Vaata meeldetuletuseks Rändekooli loengut „Pagulased ja varjupaik“.

Üks levinud sundrände põhjuseid on relvastatud konfliktid ja sõjad. Siis on raskes olukorras kõik piirkonnas viibivad inimesed, kuid naistel ja lastel on üldjuhul keerulisem riigist lahkuda, kuna sellistes olukordades muutuvad muidu toiminud rändekanalid eriti ohtlikuks ja tuleb valida, kumb on hullem – kas paigalejäämine või lahkuda proovimine. Tihti jõuavad perekonnad järeldusele, et esmalt saadetakse teele just nooremad meespereliikmed, kuna nii on kohale jõudmise tõenäosus suurem. Samas ei lahene kõik konfliktid ühtemoodi. Kui näiteks 2010. aastate keskpaigas Süüria sõja tagajärjel Euroopa Liitu jõudnutest olid enamik noored mehed, siis 2022. aastal Ukrainas toimuva sõja eest põgenesid riigist valdavalt naised lastega, samal ajal kui mehed kaasati üldmobilisatsiooni. 

Kuna riiki saabuvate põgenike arv erineb riikide vahel suurel määral ning suurem koormus langeb sõjaliste konfliktide järel just naaberriikidele, on loodud eri solidaarsusmehhanismid põgenike ja pagulaste ümberpaigutamiseks ja -asustamiseks. Nii on riikidel võimalus eelnevalt määratleda, millise profiiliga inimesi nad oma riiki ümberasustamise käigus vastu soovivad võtta. Näiteks sooviga toetada just haavataid inimesi, võidakse eelistada naisi ja lapsi – nii võtsid näiteks Ameerika Ühendriigid möödunud kümnendi alguses vastu pea pooled kõikidest ÜRO pagulasameti soovitatud ümberasustatud naistest. Ümberasustamisel on ka teisi kriteeriume, näiteks 2015. aasta rändekriisi järel valis Eesti integratsioonivõimekuse kriteeriumi ning otsustas Kreekast ja Türgist ümber asustada eelkõige peresid. Enamikus riikides pakutakse haavatavatele rühmadele (nt naised, lapsed, puudega inimesed, vägivallaohvrid jne) tulenevalt nende spetsiifilistest vajadustest rohkem tuge ning neile pakutav abi võib olla mitmekülgsem. Kokkuvõttes – nii lahkumisteekonna ohtlikkus ja pikkus kui ka naaberriikide vastuvõtuvõime ja meelestatus mõjutavad oluliselt seda, kes ja kas konfliktiolukorras lahkuda saab.

Üks kodumaalt põgenemise põhjuseid võib olla ka asjaolu, et kohalik kogukond ei tunnista inimese sooidentiteeti või seksuaalset sättumust, mistõttu satub tema elu ja tervis ohtu. Seejuures võivad tagakiusajad olla inimese pereliikmed, sugulased või sõbrad – ehk lähiringkond, kellelt inimene tavaolukorras just tuge peaks saama. Aasias ja Aafrikas on endiselt kümnetes riikides samasooliste suhted kriminaliseeritud, ning mitmetes riikides, nt Afganistanis, Iraanis, Jeemenis. Saudi-Araabias ja mõningatel juhtudel ka Kataris, surmanuhtlusega karistatavad. Samas on viimaste kümnendite jooksul samasooliste suhete tunnustamise osas toimunud ja toimumas mitmeid edasiminekuid. Näiteks Hiinas dekrimininaliseeriti samasoolised suhted 1997. aastal ning Indias 2018. aastal.

Veel kümmekond aastat tagasi oli LGBTQI+ sihtrühma kuuluvatel inimestel probleeme varjupaiga palumise käigus tehtavate menetlustoimingutega. Näiteks Suurbritanniast pärineb mitu näidet, kus nendega kokku puutuvatel ametnikel puudusid piisavad arusaamad sellest sihtrühmast, mistõttu langesid asüülitaotlejad vägivalla või diskrimineerimise ohvriks. Ka võisid migratsiooniametnike küsimused põhineda stereotüüpsel ettekujutusel LGBTQI+ inimeste elustiilist, näiteks transsoolisi naisi ei usutud, kui nad polnud piisavalt naiselikud ja transsoolisi mehi ei usutud, kui nad polnud mehelikud. Kuna seksuaalse sättumuse ja sooidentiteediga seotud teemad olid Suurbritannias tabuteema, olid varjupaigataotlejad sunnitud osa oma identiteedist varjama. Samuti poldud alati teadlikud, et seksuaalse orientatsiooni või sooidentiteedi alusel on võimalik rahvusvahelist kaitset küsida.

Seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi teema on aga alates 2000. aastate keskpaigast saanud üha enam tähelepanu ning olukord on mitmel pool paranenud. Näiteks andis ÜRO pagulasamet kümnendi lõpus välja varjupaigamenetluse juhised, et aidata tundlikul moel LGBT-gruppi kuuluvate inimestega varjupaigamenetlust läbi viia, mis on olukorda samm-sammult parandanud. Siiski erineb nii sihtrühma kuuluvate inimeste õiguslik raamistik kui ka ühiskonna avatus suurel määral nii regiooniti kui ka riigiti. Üksikutes riikides on valmisolek suurem ja nii on LGBTQI+ sihtrühma kuuluvatele varjupaigataotlejatele mõnes riigis (nt Hispaanias ja Belgias) avatud spetsiaalselt sihtrühmale suunatud vastuvõtukeskusi.

Sooperspektiiv avaldub selgelt ka inimkaubanduses, mille kuritegelikud võrgustikud on tihti riikideülesed. Inimkaubanduse kontekstis sunnitakse inimest töötama vägivalla või muud liiki karistusega ähvardades. Samal ajal on isiku vabadus sageli piiratud ja teda koheldakse kui omandit. Inimene orjastatakse ebamääraste väidetega, näiteks et ta peab oma tööga tagasi teenima mingit võlga, mille tingimused ning tähtajad on ebaselged.

Mehed langevad inimkaubanduse ohvriks tihti tööalase ekspluateerimise kaudu, töötades näiteks kehvades töötingimustes, pikki päevi ja kinnipeetud tasuga või oluliselt õiglasest palgast madalama palgaga. Välisriikidest pärit töötajaid ekspluateeritakse tihti argumendiga, et nende viisa taotlemiseks kulus suur summa ning nüüd peavad nad selle tagasi teenima, olles andnud ka oma passi tööandjale hoiule. Samas võib olukord lähteriigis olla olnud nii raske, et kehvad töötingimused sihtriigis ei tundugi nii halvad, kui need võiks tunduda kohaliku jaoks. Teises riigis keeleoskuseta viibides, kohalikku õigussüsteemi mitte tundes ning tööandja ähvardusi uskudes ei ole palju vaja, et sellisesse olukorda sattuda.

Naised on aga enam seotud seksuaalse ärakasutamise kontekstis ja võivad langeda prostitutsiooni ohvriks. Selle tõenäosust suurendab mitu tegurit, nagu vaesus, sooline ebavõrdsus, sooline ja rassiline diskrimineerimine või varasem vägivalla kogemine, sest keerulises eluolukorras naisi on lihtne värvata. Rahvusvahelistes inimkaubanduse võrgustikes lähtutakse nõudluse olemasolust ning sageli on sihtkohaks jõukad arenenud riigid. Viimasel kümnel aastal on Euroopa Liidus kõikidest tuvastatud seksuaalse ärakasutamise ohvritest enam kui kolmveerand olnud naised ja tüdrukud. Paljud ohvrid ei jõua aga endiselt abini ja inimkaubitsejad jäävad karistuseta, kuna prostitutsiooni kaasamine või sisserändajate tööalane ärakasutamine omakasu saamiseks on veel paljude jaoks normaliseeritud. Kui juhtunust on nagunii keeruline rääkida, siis rändekontekstis saab peale kohaliku süsteemi mittetundmise takistuseks usaldamatus, keeleoskuse puudus, aga ka sõltuvussuhe vägivallatsejaga või hirm tema ees, mis teeb olukorrast lahkumise keerulisemaks.

Rändetaustaga inimesed, kes elavad tööorjuses või on seksuaalse ekspluateerimise ohvrid, on tööturul kõige haavatavamate sotsiaalsete gruppide seas, kes on ühtlasi kõige nähtamatumad ja töötavad eri põhjustel ebaseaduslikult ega oska abi otsida. See toob kaasa suletud ringi, kus nad ei saa seadusliku töötamise puhul ettenähtud sotsiaalset kaitset, mis aitaks sellest ringist väljuda. Seepärast kehtib mitmes riigis inimkaubanduse ohvritele mittekriminaliseerimise nõue – st kui nad on valmis ametiasutustega koostööd tegema ning oma kaubitsejad üles andma, ei karistata neid kaubitsejate nõudel ellu viidud ebaseadusliku tegevuse eest.

Maailmas on levinud ka posti teel tellitavad pruudid (ingl mail-order brides), mida on loetud inimkaubanduse liigiks, kuna nii sõlmitud abielu võib vaestest oludest pärit pruudile kaasa tuua tugeva sõltuvuse oma välismaisest abikaasast ning sisaldada endas märkimisväärset lähisuhtevägivalla ja ebavõrdsuse riski, eriti kui meessoost abikaasa on mitu aastakümmet vanem ja naine pärit vaesusest. Viimasel ajal on aga märgatud, et paljud nn tellitavad pruudid ei ole käsitletavad inimkaubanduse ohvritena, kuna nad on abiellu astunud pigem küpsemas eas (üle 30-aastaselt) ja teatavas majanduslikus kindluses – nad ei pruugi abielus elada rõhuvates ega ühepoolsetes tingimustes ja nende abielu on sõlmitud objektiivsete takistuste ületamiseks. Näiteks on üle 30-aastastel vallalistel haritud naistel või üksikemadel paljudes kohtades raske kohalikku päritolu kaasat leida või võrdsel alustel suhet sõlmida.

Mitmel pool arenenud riikide maapiirkondades või ühiskondades, kus eelistatakse poisslapsi, on probleem pruudipõud. Nn posti teel tellitud abielud sõlmitakse sageli kultuuriliselt või elustiili mõttes võimalikult sarnaste inimeste vahel, sh mitmenda põlve migrantidest meeste ja nende (vana)vanemate päritoluriigist pärit naiste vahel. Nii korraldatakse abielusid näiteks Ühendkuningriigi Pakistani diasporaas, Prantsusmaa Põhja-Aafrika kogukonnas, Belgia türklaste seas või Kanada sikhide seas. Nii nähaksegi tänapäeval selles pigem abielurännet, sh riigisiseselt (tüüpiline näide on India, kus Lääne-Bengali osariigist pärit naised abielluvad Uttar Pradeshi osariigi meestega, läbides selleks 1000 km teekonna). Ka Eestis räägitakse pruudipõuast, sest on maakohti, kus elab vähe noori naisi ja kust noorte naiste väljaränne on olnud suurem.