Kliimamuutused ja sooline võrdõiguslikkus

• Naisfarmerid vastutavad globaalse lõuna riikides sõltuvalt piirkonnast ligikaudu 45–80% toidu kogutoodangu eest (UN, 2009; värskeimad leitud andmed). Põllumajandusse on kaasatud keskmiselt ligikaudu kaks kolmandikku riikide naistööjõust, mõne Aafrika riigi puhul koguni üle 85% naistööjõust (The World Bank, 2021).
• Samas on naisfamerite tootlikkus 20–30% väiksem kui meesfarmeritel, sest nad on tõrjutud kahel põhjusel – nad on väiketalunikud ja naised. Selle lõhe kõrvaldamine võiks suurendada põllumajandustoodangut ja vähendada ülemaailmset nälga kuni 17% (Oxfam, 2022).
• Looduskatastroofides on naistel ja lastel 14 korda suurem tõenäosus oma elu kaotada või vigastatud saada (Soroptimist, 2011). Näiteks 2004. aastal India ookeani tabanud maavärinajärgses tsunamis elu kaotanutest moodustasid mõnes piirkonnas kuni 80% naised. (Oxfam, 2005). Neist naistest kogesid omakorda üheksa kümnest kahe aasta jooksul pärast katastroofi seksuaalset vägivalda (Save the Children, 2013).

Globaalne soojenemine on Maa atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus, mis on põhjustatud ebakestlikust inimtegevusest nagu fossiilkütuste põletamisest transpordis, tööstuses ja elektri tootmisel, metsa raadamisest, jäätmeladestusest ja fluoritud gaaside kasutamisest. Kliimamuutused on meie ajastu peamine proovikivi ​​​​inimkonna arengule, millel on nii lühi- kui ka pikaajalised tagajärjed. Nende tulemusena tuleb rinda pista näiteks sagenenud üleujutuste ja põudade, kõrbestumise, põhjaveekihi alanemise, joogiveenappuse, äärmuslike kuumalainete, kasvanud tuleohu ja põletusmaterjaliks kõlbuliku biomassi vähenemisega. Need tagajärjed põhjustavad omakorda loodusliku mitmekesisuse kadu ja liikide väljasuremist kõrgendatud tempos.

Rohkem kui 40% Maa elanikkonnast (s.o ca 3,5 miljardit inimest) elab kliimamuutustest enim ohustatud aladel, näiteks jõgede suudmealadel, madalatel rannikualadel, poolkõrbelistel aladel, liustikest sõltuvatel aladel, mägedes või lammidel. Neid mõjutavad enim ka kliimamuutustest tingitud sotsiaalsed tagajärjed. Näiteks võivad sademete muutused viia saagi ikaldusteni, mis muudavad toiduhindu, inimeste sissetulekut ja toidulauda, põhjustades toidutagavarade puudust (ingl food insecurity) või alatoitumust ja sellega seotud terviseriske. Probleeme põhjustab ka vähenev haritav maa ja ligipääs mageveele. Kliimamuutuste sotsiaalsed tagajärjed võivad sundida inimesi rändama (vt järgnev peatükk) või ​​tuua kaasa inimelude kaotuse.

Kliimaõiglus kui ühiskondlik liikumine juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutused on peale loodusteadusliku vaatepunkti ka eetiline ja õiguslik küsimus, kuna sellel on selged tagajärjed inimeste tervisele, toimetulekule ja tulevikuväljavaadetele. Samuti ei puuduta kliimamuutused kõiki maailma inimesi võrdselt – mainitud tagajärjed, nagu põuad, tormid, üleujutused ja muud äärmuslikud ilmaolud, mõjutavad inimeste heaolu eri maailma paigus erinevalt. Kliimamuutustega toimetulekul loevad eelkõige geograafiline asukoht, päritolu, sotsiaalmajanduslik olukord, ühiskondlik staatus ja haavatavus. Haavatavamad ühiskonnagrupid on vaesemad ja suuremad pered, vähemharitud, kehvema tervisehinnanguga inimesed ja eriti naised, kes kuuluvad haavatavatesse gruppidesse – näiteks üksikemad, tõrjutud ühiskonna liikmed, LGBT-noored ja puudega inimesed.  Oluline on mõista, et kliimamuutused ja muud keskkonnaprobleemid ei too juurde mitte uusi probleeme, vaid süvendavad juba eksisteerivat ebavõrdsust ja võimendavad probleemkohti. 

Haavatavuse all peame eelkõige silmas vastuvõtlikkust kahjule, mis tuleneb võimaluste puudumisest kohaneda eri muutuste ja pingetega. Näiteks – kuna äärmuslike ilmastikunähtuste põhjustatud rände puhul sõltub migreerumise võime inimese füüsilisest liikuvusest ja majanduslikust kindlustatusest–, siis ei pruugi haavatavate ja tõrjutud inimgruppide evakuatsioon võimalikuks osutuda ning nad võivad lõksu jääda ilma eluaseme, töö, tugivõrgustike ja tervishoiuteenusteta. LGBT-noortel on suurem risk nii vägivalla ohvriks langeda kui ka kodutuks jääda, mis muudab selle grupi haavatavamaks ka kliimakriisis. Sama kehtib ka puuetega inimeste kohta (hinnanguliselt 15% maailma elanikkonnast), kelle puhul on ka vaesuse tõenäosus oluliselt suurem.

Järgnevalt toome välja, millised on eri looduskeskkonnaga seotud muutuste sotsiaalsed tagajärjed, mis on omakorda soospetsiifilised.

Muutused vee ökosüsteemides. Vesi on esmane loodusvara, mida kliimamuutused mõjutatavad. Veetemperatuuri tõus ja jõgede veetaseme langus globaalses lõunas mõjutab vee kvaliteeti ja ekstreemsemad üleujutused ning põuad põhjustavad mageveevarude saastumist. Erakordselt tugevate vihmasadude ja äkktulvade sagenemine suurendab reoveepuhastite ületäitumisest ning vee erakorralistest heidetest tulenevat reostusohtu. Kõik see ohustab vaesuses elavaid naisi, kes sõltuvad veevõtul märksa enam “üldkasutavatest” avalikest loodusvaradest, st jõgedest ja järvedest. Paljudes riikides sõltuvad naised joogivee saamiseks vihmaveest. Ligipääs puhtale veele on otseselt seotud soolise võrdõiguslikkusega, kuna see on esmatähtis teiste inimõiguste realiseerimiseks, näiteks ligipääsuks tervisele, toidule, ja inimväärikale elatustasemele. 

Saagikuse langus. Ligi 30% planeedist on degradeerunud ehk väheviljakas maa. Mulla degradeerumine on viimase 20 aasta jooksul kiirenenud, mis mõjutab vähemalt 1,5 miljardit inimest, põhjustades saagikuse langust, mis viib toiduga kindlustamatuse, vaesuse ning haavatavuseni. Maapiirkondades on pea pooled põllumajandusega seotud töödest naiste kanda, seda nii otseselt põllul töötades kui ka muid olulisi rolle täites. Samas peetakse põllutöölisteks siiski mehi ja naiste panusele pööratakse vähem tähelepanu. Naiste seas on maaomanikke vähe – vaid 20% maailma maaomanikest on naised, vaesemates riikides on see number 10% kandis. Kuna naiste sissetulek on tihtipeale väiksem ja nende staatus ühiskonnas üldiselt madalam, mõjutab vähenev saak neid rohkem kui mehi, kellel on rohkem vabadust, vara ja kauplemisruumi. Samas, kehva saagi korral on näha ka enesetappude arvu suurenemist meessoost talunike hulgas eelkõige Indias ja Austraalias, mida saab seostada meestele asetatud soolistatud rolliootusega, kus mees toob perele leiva lauale. See põhjustab eelkõige põudade ajal suurt stressi.

Põllumajandusega seotult on oluline mainida, et väiketalunike õigusi seemneid koguda, ladustada, kasutada, vahetada ja müüa piiratakse tänapäeval korporatiivsete patentide ja jäikade seaduspügalate kaudu, mis ei võimalda kogukondadel oma traditsioonilisi eluviise jätkata. Sellised piirangud võivad põhjustada abitust ja ahastust ning toodavad vaesumist, kuna aastakümneid toidulaua kindlustanud traditsiooniliste seemnete kasutamine ei ole enam võimalik. Seejuures on ohustatud naiste traditsiooniline roll seemnete säilitajatena ning põlisrahvaste naiste edasipärandatavad teadmised looduse kohta. See olukord vähendab nende majapidamiste toiduga kindlustatust.

Vähenev bioloogiline mitmekesisus. Bioloogilise mitmekesisuse all peetakse silmas liikide ja ökosüsteemide koguarvu mingis piirkonnas ja selle kadu on samuti seotud metsade hävitamisega. Põlisrahvastel on bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel kanda oluline roll, arvestades nende sõltuvust loodusvaradest, põlvkondade viisi edasi pärandatud sügavat ja holistilist teadmust ökosüsteemidest ning säästva majandamise praktikatest. Globaliseerumine on proovikivi põlisrahvastele, kuid eriti põlisrahvaste naistele, kuna just naised koguvad taimi ja jahivad loomi, et toita oma peret, anda arstiabi ja täiendada perekonna sissetulekut. Näiteks Amazonases läbi viidud uuringus leiti, et põlisrahvaste naised on võimelised tuvastama rohkemal hulgal erinevaid taimeliike (näiteks puid, köögivilju, vääte, põõsastikke ja ravimtaimi) ja kasutatavaid taimeosi (näiteks puuvilju, puukoori, lehti, seemneid ja juuri) kui mehed. Laialdased teadmised paljude eri taimeliikide kohta on iseäranis olulised katastroofide ja toidukriiside korral. Peale kliimamuutuste on siinkohal oht ka vägivald – põlisrahvaste asualad hõlmavad endas sageli rikkalikke maavarasid, mis muudab need territooriumid haavatavaks väliste osapoolte sissetungidele ja relvastatud konfliktidele.

(Põlis)metsade vähenemine. Enamik äärmises vaesuses elavaid inimesi sõltub vähemalt osaliselt elatise teenimiseks ja ellujäämiseks metsadest. Naised mängivad agrometsanduses olulist rolli – nende pärusmaa on eelkõige need metsasaadused, mis pole puidust, nagu näiteks toit ja käsitöö (punutised jm), ehitusmaterjalid ning aines, mis on vajalik ravimiseks ja rituaalide jaoks. Metsamaterjalide kogumine võib olla neile oluline sissetulekuallikas, mis on metsade vähenemisest tulenevalt raskendatud. 

Vähenev kalasaak. Naistel on kalanduse väärtusahelas kanda väga oluline roll. Väikekalanduses töötab 90% kalandussektori töötajatest, kusjuures ca 40% tööjõust on naissoost. Sellele vaatamata on nad kalandusorganisatsioonides väga vähesel määral esindatud ning neid ei valita juhtideks. Üldjuhul ei oma naised ka kalastustarbeid, paate ega moodsaid ja häid võrke, mis võimaldaksid neile paremat sissetulekut. Kuna kalasaagid on vähenemas, ei pruugi see elatusallikas enam naistele sissetulekut kindlustada. Kalasaagi korje ranniku- ja süvamerevetes on peaaegu alati meeste tegevusala ning sissetulekukao korvamiseks tegelevad mehed rohkem intensiivse kalastamisega (ülepüügiga), mis hävitab jällegi kohalikke ökosüsteeme. Samas teevad naised olulisi ettevalmistavaid ja kalastust võimaldavaid töid, näiteks parandavad võrke või hoolitsevad pere toidulaua eest, aga seda ei nähta “tõelise” tööna.

Looduskatastroofid. Katastroofides hukkub rohkem naisi kui mehi, ent see on tingitud eeskätt soolisest rollijaotusest, mitte füüsilisest erinevusest. Kuna naiste sotsiaalne staatus on madalam kui meestel, ei investeerita naiste ellujäämisoskuste arendamisse – näiteks ujumisoskuse või riigikaitse- ja enesekaitseoskuste õpetamissee. Selle taga on ka sotsiaalsed normid, mis diskrimineerivad naisi, kes ei vasta ühiskonna ootustele. Samuti ei võeta katastroofide eelhoiatussüsteemide arendusel piisavalt arvesse naiste kasutatavaid teabekanaleid, mistõttu paljude naisteni ei jõua õigel ajal informatsioon, mis päästaks nende elu. Naistel võib olla ka piiratud juurdepääs transpordile, et katastroofi korral põgeneda.

Kohalikud naised on pädevad kliimamuutustega võitlejad, kuna nad omavad vahetut oskusteavet põllumajandusest ja teavad, kuidas kliimamuutustest tulenevad probleemid mõjutavad nende kogukonda – näiteks kuidas toimib kohalik veesüsteem. Neil on ka praktilised oskused, mis tunnustust leides võivad kasuks tulla riskimaandamises ja kohanemises. Naisi ei tohiks näha kliimakriisi ohvritena, vaid neid tuleks kaasata võtmetegijana kriisidele lahenduste leidmisesse ja strateegiate loomisesse (mitte anda ekspertstaatus väljastpoolt tulnud (meessoost) otsustajatele). Üks praktilistest lahendustest oleks suurendada naiste ligipääsu maaomandile – üha enam empiirilisi uuringuid on näidanud, et kui see näitaja suureneb, avaneb naistele suurem ligipääs eri otsustusprotsessidele ja ka laenudele, mis võimaldab investeerida parematesse põllutöövahenditesse. See tagab omakorda toiduga kindlustatuse, kuna tõuseb naisfarmerite tootlikkus. Mõnedel naisfarmeritel, kes on hakanud kliimamuutuste tõttu peale seniste põllusaadustele ka teistsuguseid saadusi kasvatama, on nüüd küll rohkem tööd, aga nad ka teenivad rohkem sissetulekut, mille üle neil on suurem kontroll. 

Kliimakriiside mõjude ebavõrdsust aitab näha ja leevendada intersektsionaalsuse teadvustamine. Intersektsionaalsus on teooria, mille abil analüüsitakse eri ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete koosmõju, sest eri rõhumise vormid ei toimi üksi, vaid omavahel põimunult. Näiteks kuna naiseks olemine on tugevalt seotud vaesusriskiga, siis ei anna kliimamuutusi lahendada ilma, et tegeletaks vaesuse likvideerimisega ja vastupidi. Samamoodi aitab intersektsionaalsuse teadvustamine mõista, et naiste ja tüdrukute hariduse väärtustamine on võtmeküsimuseks muu hulgas ka kliimakriisi võtmeküsimus ja võimaldab keskenduda sellele, kust probleem on alguse saanud.