Kuidas Eesti rännet reguleerib?

See on rändepoliitika peatüki jätk ning seletab, missugust rändepoliitikat Eesti rakendab. Juttu tuleb nii sellest, kuidas Eesti reguleerib töö-, pere- ja õpirännet, kui ka sellest, miks need reeglid just sellised on. Teisisõnu, kuidas mõjutavad meie rändepoliitikat minevikukogemused, olevikuvajadused ja tulevikuvisioonid.

Kui tahta mõista riigi rändepoliitikat, tuleb vaadata nii minevikku, olevikku kui ka kavandatavasse tulevikku. Eesti rändepoliitikat on kindlasti olulisel määral mõjutanud just nõukogude ajal kogetu, ent suuresti on mõjutanud meie rändepoliitikat ka iseäranis majanduskasvu perioodidel tunda andev töökäte puudus. Aga oma mõju on kindlasti ka Eesti kui digiriigi kuvandil ning soovil muutuda suure lisandväärtusega ettevõtetele atraktiivseks sihtmaaks.

Nõukogude aja pärand Eesti poliitikas

Sel ajal, kui paljud lääneriigid asusid oma rändepoliitika suundadega katsetama, oli Eesti Nõukogude Liidu koosseisus ning sai omal nahal tunda Moskva rändeeksperimente. Toona oli Eesti küll sõnades suveräänne liiduvabariik, aga tegelikult sündisid näiteks rännet puudutavad otsused ikkagi kaugel Moskvas.

Erinevalt Euroopa Liidust, kus inimesed võivad vabalt ja vastavalt oma eelistustele liikmesriikide vahel liikuda, oli Nõukogude-aegne liikumine suuresti riigi juhitud: inimesed, kes tulid teistest liiduvabariikidest Eestisse, olid saanud vastava suunamise, mis tähendab, et neil ei pruukinud olla vähimatki aimu, mis see Eesti on, ega tahtmist siinsesse konteksti sulanduda.

Rännet mõjutasid märkimisväärselt kaks poliitikasuunda – ühelt poolt suured tehased ja infrastruktuuri projektid, milleks hangiti töötajaid teistest liiduvabariikidest, ning teiselt poolt unistus n-ö nõukogude inimesest ehk nõukogude korrale lojaalsest venekeelsest kommunismiehitajast, kes on jätnud rahvusriikide ajaloo taaga maha.

Nõukogude aja lõpuks oli Eestis ligikaudu pool miljonit sel viisil sisserännanud inimest, peamiselt venelast (ja 350 000 neist rändas tagasi ka). Kui veel 1940. aastate algul hõlmasid üle 90 protsendi Eesti rahvastikust eestlased, siis 1990. aastaks ehk vahetult enne Eesti iseseisvumist oli eestlasi rahvastikust vaid 61 protsenti. Põhjused on siin mitmekesised. Esiteks, Eesti rahvastik vähenes sõja-aastatel nii sõjas hukkunute, põgenike, baltisakslaste lahkumise, küüditatute kui ka represseeritute võrra. Samuti oli Eesti rahvastiku kiire juurdekasvu periood nõukogude võimu saabumise ajaks juba lõppenud, samas kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades see veel kestis ning lihtsalt rändeealisi oli palju.

Niisiis on Eesti nõukogude ajast kaasa saanud alateadliku hirmu sisserände kui ümberrahvustamise vahendi ees ning iseäranis peljatakse, et see võib taas meie kontrolli alt väljuda ja kuskilt kaugemalt juhitud saada.

Sisserände piirarv

Ilmselt olid needsamad hirmud, aga ka soov rändeprotsesse kontrollida ja rahvusriiki ehitada selle taga, et taasiseseisvunud Eesti rändepoliitika kujunes küllalt konservatiivseks. Kui Eesti sai iseseisvaks ja oli koostamas 1993. aastal välismaalaste seadust, võetigi kasutusele mõiste sisserände piirarv. Sätestati, et ühes aastas välismaalastele väljastatavate elamislubade arv ei tohi ületada piirarvu, mis on võrdne 0,1%ga Eesti alalisest rahvastikust. Ehk siis – kui Eestis elas poolteist miljonit inimest, ei tohtinud siia elama asuda rohkem kui 1500 välismaalast aastas. Hiljem on kvooti muudetud – vahepeal vähendatud lausa 0,05%ni, hiljem toodud tagasi 0,1% juurde. 2021. aasta seisuga on see 0,1% juures ehk umbes 1300 inimest aastas.

See on rändepoliitikas tegelikult üsna haruldane meetod ning enamasti pole rändemaht nii põhimõtteliselt fikseeritud. Näiteks Bulgaarias on kvoodi all välismaalastele antavad tööload ning selle kvoodi suuruse määrab vastav nõukogu lähtuvalt sellest, kui palju parajasti töökäsi vaja (tööjõuvajaduse prognoosidest). Kui näiteks 2017. aastal seati kvoodiks 9000 luba, siis 2020. aastal oli kvoot juba üle 100 000.

Tõsi, ka Eesti rändekvoodile on aegade jooksul erandeid tehtud. Osa neist on tulenenud välislepingutest – näiteks 1990. aastatel toodi piirarvu alt välja USA ja Jaapani kodanikud. Hiljem toodi piirarvu alt välja ka pereränne, sest piirarvu täitumine pole piisav põhjendus, millega takistada perede taasühinemise õigust. Samuti on piirarvust välja arvatud õpiränne ning mitmed kõrgema lisandväärtusega spetsialistid, näiteks tippspetsialistid, kellele makstakse vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka, iduettevõtjad ja iduettevõtete töötajad, IKT-spetsialistid ning teadlased. Hetkel kehtiv erandite loetelu on leitav välismaalaste seaduse § 115.

Palgakriteerium

Lisaks on Eesti püüdnud vältida madalapalgalise tööjõu sissetoomist. Selleks on töörändele kehtestatud palgakriteerium, mis 2021. aasta seisuga oli võrdne Eesti ametliku keskmise palga määraga. Palganõue peaks tagama, et välismaalt tuleks siia pigem kõrgema lisandväärtusega tööd tegevad spetsialistid, kes ei jää madala sissetuleku lõksu ning seetõttu võiks suuta siin ehk ka paremini lõimuda. Sellise töötaja Eestisse toomine võiks kasu tuua ka Eesti ühiskonnale laiemalt, kuna kõrgemalt tasustatav töötaja maksab ka rohkem makse riigikassasse. Ning kuna töötaja elamisluba sõltub maksuametisse laekuvast palgainfost, on välistatud ka see, et välismaalastele näiteks mustalt palka makstakse.

Tegelikult on palgakriteeriumil mõningaid erandeid ka – näiteks etendusasutustes töötavad välismaalased (baleriinid, ooperilauljad, näitlejad, lavastajad, muusikud), teadlased, vaimulikud, sportlased ning noorteprojektide juures töötavad välismaalased. Erandite mõte on võimaldada vajaduse korral välistööjõu kaasamist ka sektorites, kus palgatase on madalam, kuid välismaalaste kaasamine annaks suurt lisandväärtust. Samas lähevad paljud eelmainitud rühmad (näiteks etendusasutuste töötajad) endiselt sisserände piirarvu alla, mis piirab nende Eestisse pikemaks ajaks kutsumise võimalusi.

Fookus kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajate meelitamisel

Viimastel aastatel on katsetatud ka eri meetmeid, mille eesmärk on Eestisse meelitada just potentsiaalselt kõrge lisandväärtusega rändajaid. Eestit kui atraktiivset töö- ja elukohta reklaamitakse iseäranis IKT-spetsialistidele ja inseneridele, iduettevõtjatele, aga ka välistudengitele. Näiteks programm Work in Estonia toetab välismaalt töötajaid värbavaid IKT-sektori ettevõtteid ning programm Study in Estonia toetab ülikoole oma õppekavade välismaale turundamisel. Eraldi programm Startup Estonia on mõeldud iduettevõtjatele, nende siia meelitamisele ja siin hoidmisele. Startup Estonia kaudu on võimalik taotleda ka just iduettevõtluseks mõeldud viisat või elamisluba. Selleks peab soovijail vähemalt valmis prototüüp olemas olema või peab olema tegu juba toimiva ettevõttega, mis loodab välismaale laieneda. Ja enne, kui algab elamisloa- või viisamenetlus, hindab soovijate taotlusi ekspertkomisjon. Eesti lahenduse puhul on eriline veel seegi, et taotleja saab kaasa võtta kogu oma meeskonna.

Lisaks väljastab Eesti diginomaadi viisat. Diginomaad on inimene, kes teeb kaugtööd ja pakub oma tooteid või teenuseid IKT-lahenduste kaudu. Erinevalt näiteks iduettevõtte töötaja viisast ei eeldata, et diginomaad töötab Eestis registreeritud ettevõttes. Ehk siis Eesti võimaldab saada viisa ka näiteks armeenlasest veebidisaineril, kes pakub oma ühemeheettevõtte teenust peamiselt Euroopa Liidus tegutsevatele ettevõtetele, elab ja töötab valdavalt Armeenias, aga saab avada näiteks Eestis oma ettevõttele pangakonto, kasutada e-residendina Eesti e-riigi teenuseid ning vajaduse korral sõita mugavamalt Eesti kaudu kohtuma ka oma klientidega mujal Euroopas.

Kui vaadata statistikat, siis võib öelda, et Eesti viljeldav poliitika – panustada pigem kõrgema lisandväärtusega töörändele – kannab tasapisi vilja. Näiteks 2020. aastal hõlmasid vähemalt kahekordset Eesti keskmist palka teenivad tippspetsialistid juba pea viiendiku kõigist töötamiseks elamisloa saanutest ning Eesti iduettevõtetesse tööle tulijaid on töörändajatest rohkem kui kümnendik. Neile lisanduvad veel viisa alusel lühemaks ajaks tulijad, kes alles alustavad Eestis äritegevust.

Lühiajaline mobiilsus tööjõupuuduse leevendamiseks

Teisalt on aga töörände valdkond kaasas käinud ka majanduskasvu perioodil kasvava tööjõupuudusega. Selleks, et tööandjate vajadusele vastu tulla, on paljudes tööjõumahukates sektorites, kus palgad piisavalt kõrged – näiteks ehituses – nõudlust töökäte järele leevendatud ka viisa alusel töötamisega. Näiteks saab välismaalane taotleda pikaajalist viisat ning tulla selle alusel Eestisse tööle kuni aastaks. Aga sisuliselt võib töötada ka näiteks kolmekuulise Schengeni viisa alusel või tulla Eestisse nendest riikidest, kellega Eestil on viisavabadus, ka viisavabaduse alusel. Piisab sellest, kui tööandja registreerib tema lühiajalise töötamise vastavas registris. Seejärel tuleb minna koduriiki tagasi ning jääda sinna ettenähtud perioodiks, aastase viisa puhul vähemalt pooleks aastaks, enne kui tekib uuesti õigus Eestisse tööle tulla. Ja seda mõistagi taas vähemalt Eesti keskmise palga eest.

Kuigi tööandjale pole selline asjade korraldus ehk kõige mugavam – sest töötajaid on vaja tulenevalt viisa kestusest pidevalt roteerida –, püütakse selle skeemiga soosida ringrännet: selle asemel, et kolida näiteks terve perega siia, käib üks töötaja vaheaegadega Eestis tööl, jätab siia oma tööjõumaksud, ent teenitud palga viib suures osas ikkagi kodumaale tagasi, edendades sealset majandust.

Lisaks saavad välismaalased tulla Eestisse lühikeseks ajaks tööle ka hooajatöötajana: töötada siin kuni üheksa kuud, misjärel tuleb vähemalt kolm kuud taas mujal veeta. Hooajatöötajana saab tööle tulla näiteks põllumajandus-, kalandus-, toitlustus- ja majutusettevõtetesse. Olulisim erinevus teistest viisa alusel töötajatest on see, et hooajatöötajatele ei kehti keskmise palga maksmise nõue: maksta tuleb miinimumpalgast kõrgemat töötasu. Ent palgale lisaks peab tööandja katma ka välismaalase vastuvõtmise ja majutamisega seonduvad kulud. Seega, teatud sektoritesse on põhimõtteliselt lubatud tuua ka vähem tasustatud ja madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu. Nimekirja sektoritest, kuhu hooajatöötajaid tuua võib, kehtestab siseminister eraldi määrusega.

Pereränne

Pererände raames saavad üldjuhul Eestisse elama tulla üksnes Eesti kodaniku või Eesti elamisluba omava välismaalase abikaasa ning alaealised lapsed. Erandjuhtudel võib see ring olla ka laiem – näiteks hõlmata ka abikaasa vanemaid või täiskasvanud lapsi, kui nad vajavad puude või terviseseisundi tõttu pidevat hooldust ning neile ei jää kodumaale enam hooldajat. Selleks, et pererändaja saaks Eestisse tulla, peab kutsujal olema piisav sissetulek, et katta kõigi kutsutavate pereliikmete ülalpidamiseks vajalikud kulud, ning olema olemas elupind, kuhu nad saavad elama asuda. Samuti kontrollitakse, kas pole tegemist fiktiivabieluga ega kaasne tulijatega terrorismiriski või muud säärast.

Õpiränne

Selleks, et inimene saaks Eesti viisa või elamisloa õppimiseks, peab ta olema vastu võetud mõnda Eesti kutse- või kõrgkooli või muusse õppeprogrammi ning täitma kõik sellega seonduvad akadeemilised ja keelenõuded, samuti olema võimeline oma õpingute eest ise tasuma juhul, kui õpingud on tasulised. Ülikoolidel on kohustus pidevalt jälgida, et tudengid õpingutes ka reaalselt osaleksid, ning vältida seda, et tudengid elamisluba väärkasutaks. Teisalt on aga Eesti õpirände regulatsioon ka võrdlemisi liberaalne – kui mitmetes riikides on piirangud näiteks sellele, mitu tundi nädalas üliõpilane töötada võib, siis Eestis sellist piirangut pole – ainus tingimus on, et tööl käimine ei tohi hakata õpinguid segama. Kui näiteks välistudengil tekivad õppetöös võlgnevused ja ta ei täida enam täiskoormusel õppimise nõudeid, võidakse tema elamisluba tühistada.

Uuringute järgi töötas 2020. aastal kõigist välistudengitest umbes pool. Samas eestikeelsetel õppekavadel õppivatest tudengitest käis tööl lausa 84 protsenti.

Esmane elamisluba lõpeb. Mis saab välismaalasest edasi? 

Nii nagu teisteski Euroopa Liidu riikides, saab inimene Eestisse jääda oma esmase elamisloa alusel, kuni on olemas tema viibimisalus (näiteks inimene töötab endiselt töökohal, kuhu ta töötama saabus, või on immatrikuleeritud üliõpilasena samale õppekavale) või kuni täitub viis aastat. Suur osa kõigist Eestisse saabujatest leiab selle aja jooksul endale juba järgmised väljakutsed mõnes teises riigis. Neil, kes aga soovivad püsivamalt Eestisse elama jääda ja on omandanud juba ka kesktasemel (B1) eesti keele, on võimalik taotleda ka pikaajalist elamisluba ning siis jääda kas või alaliselt Eestisse elama. Kui inimene selles mahus eesti keelt veel ei valda, saab elamisluba pikendada tähtajaliselt, ehkki ka siis nõutakse näiteks töörändajatelt vähemalt A2 tasemel eesti keele oskust.

Kui inimene on aga Eestis elanud juba kaheksa aastat (neist vähemalt viis pidevalt Eestis) ning valdab B1 tasemel eesti keelt ning omab püsivat legaalset sissetulekut, on tal võimalus taotleda ka Eesti kodakondsust.

Niisiis püüab Eesti praegune ränderegulatsioon osalt katta oleviku tööjõuvajadust: et korjata põllult tänavused maasikad, ehitada valmis need hooned, mis parasjagu käsil, leida juurde need töökäed, mis parasjagu puudu. Ja teiste meetmetega laotakse pinnast pikemate tulevikulootustega: et Eesti oleks tarkade ja konkurentsivõimeliste töökohtade maa ning atraktiivne globaalsetele talentidele. Kas see ka päriselt õnnestub? Saame näha. Nagu juba rändepoliitika peatükis räägitud, on inimeste liikumist päris keeruline täpselt oma taktikepi järgi toimima saada. Kuigi rändepoliitika kehtestab, kes, mis tingimustel ja kui kauaks siia tulla võib, siis selle, kes neist ka siia kohapeale jäävad, sõltub juba teiste valdkondade poliitikasuundadest, erasektorist ning ka ühiskonnast laiemalt.