Rände ühiskondlik mõju

 
 
 
 
 

Iseseisev ülesanne

Arutle, mida võidab ja/või kaotab Eesti ühiskond tervikuna sisserändest. Kes on siin pigem võitjate poolel ja mis on nende võidud? Kes ja miks rännet pigem kaotajatena näevad ja mida nad kaotavad?

Kuivõrd peab sinu hinnangul Eestis paika segmenteerunud tööturu teooria ning kas ka siin võib näha segmenteerunud assimilatsiooni? Kas Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel saab siin tõmmata paralleele?

Rände ühiskondlik mõju

 

Rände mõju ei anna alati rahasse ümber arvutada ning peale rände majandusliku mõju on oluline analüüsida ka, kuidas mõjutab ränne ühiskonda. Käesolevast peatükist leiadki vastuseid küsimusele, miks osa inimesi tajub rännet pigem positiivselt või negatiivselt. Ent käsitlemist leiavad ka sellised küsimused nagu, millises vastastikmõjus on omavahel tööturg ja ränne, inimeste ruumiline paiknemine ja ränne ning rahvastikupüramiid ja ränne.

Ühiskond on oma keerukuselt võrreldav ökosüsteemiga. Mõlemad on üles ehitatud liigirikkusele ning tasakaaluseisundile. Kiired muutused ja tasakaalu ebakõlad tekitavad ökosüsteemis stressi. See ei ole mõistagi ainult halb, stress on sageli ka edasiviivaks jõuks, mis aitab teha arenguhüppeid.

Kui küsida sinult, kas ränne mõjutab ühiskonda pigem positiivselt või negatiivselt, siis mida vastaksid? Ränne ei mõjuta ühiskonda laiemalt kunagi ühtmoodi, alati on nii neid, kes kogevadki rohkem rändega seonduvat positiivset mõju, ning neid, kes tajuvad pigem, et rändega seonduv negatiivne mõju on ülekaalus. Sestap võib eeldada, et sinugi vastus võib kalduda nii ühte kui ka teise suunda.

Ränne kui ühiskondade säilenõtkuse kasvataja

Paljud inimesed kogevadki rännet pigem maailma avardava, siduva ja mitmekesistava nähtusena. Ränne muudab ühiskondi mitmekesisemaks, dünaamilisemaks, ei lase neil kaotada säilenõtkust, sest algsest tasakaaluseisundist väljumine loob vajaduse ümber kohaneda, ja kohanema ei pea siin ju üksnes rändaja.

Kultuuriline mitmekesisus toob endaga uued maitsed, uued kultuurielamused – kõik selle, mille pärast me näiteks kaugetesse riikidesse turismireisilegi sõidame. Ränne loob sildu eri ühiskondade vahele. Üle nende sildade ei liigu mitte üksnes rahasaadetised, vaid ka kogemused, tavad, oskused ja teadmised. Tänu rändele õpime teistmoodi süüa tegema, lõõgastuma või ka teisiti tööd tegema. Näiteks Soomes töötanud eestlased olevat toonud Eesti ehitussektorisse kaasa teistsuguse töökultuuri ja ka näiteks paremini juurdunud harjumuse kasutada ohutusvahendeid. Mõnikord võivad rändekogemused maailma ka märksa põhimõttelisemalt muuta. Näiteks, kuidas sündis miljardiettevõtteks kasvanud rahaülekandeplatvorm Wise? Eks ikka paljudele rändajale hästi tuttavast kontekstist, kus oma Eestis ja Inglismaal asuva pangakonto vahel raha liigutamise eest küsisid pangad kopsakat teenustasu. Praeguseks ei mõjuta säärased finantstehnoloogiad enam üksnes rändajate elu ja nende rahaasju, vaid paljusid teisigi, kes tegutsevad rahvusvahelises ettevõtluses, tarbivad välismaiseid teenuseid või kaupu, aga kaudselt ka kõiki traditsioonilise panganduse kliente.

Ent rändaja ei ole pelgalt oma rahvuskultuuri või pärimuse kandja. Ka ühiskond ei jagune üksnes selle alusel, mida keegi hommikuks sööb või kas ta tähistab jõule, ramadani või diwalit. Rändega seostatakse ühiskonna mitmekesisuse kasvu ka laiemalt, n-ö intersektsionaalse ühiskonna teket, kus inimesel on väga palju erinevaid aluseid, mille pinnalt erinevatesse väikestesse identiteedirühmadesse kuuluda. Intersektsionaalsuse mõistet kasutatakse selleks, et rääkida rühmadesisesest mitmekesisusest, aga ka ebavõrdsusest. Ühiskond ei jagune üksnes üksikuteks suurteks gruppideks, nagu meesteks ja naisteks, noorteks ja vanadeks, sisserändajateks ja kohalikeks. Kõigi nende rühmade vahel on kattuvust ning olulisi sisemisi erinevusi. Nii võibki vabalt olla, et mõnel eestlasel ja indialasel on omavahel oluliselt suurem ühisosa kui mõne oma rahvuskaaslasega. Neil võib olla sarnaseid elukogemusi või näiteks sarnane kõrgharidus, nad töötavad samas sektoris ning pealegi jälgivad nad Netflixist samu sarju.

Lihtsustatult võib öelda, et rännet tajuvad pigem positiivsena need inimesed, kelle identiteet rajaneb sellel, millega nad tegelevad.

Ränne kui väljakutse kogukondlikkusele

Aga on ka teistsuguse ellusuhtumisega inimesi: need, kellele on tegevusest olulisem hoopis kuhugi kuuluda. Paljud inimesed – nii rändajaid kui ka mitterändajaid – on oma eluviisilt ja ellusuhtumiselt kogukondlikud: nende eneseidentiteet rajaneb ennekõike sellel, kuhu nad kuuluvad. Nendele on ennekõike oluline, et ümberringi oleks harjumuspärane keel, kultuur, komberuum ja inimesed, keda ta omaks peab. Sellisel ühiskonnamudelil on samuti olulisi eeliseid: uuringudki näitavad, et homogeensemas ehk ühetaolisemas ühiskonnas on usaldus ja solidaarsus lihtsam tekkima. Kuulujatele on mitmekultuurilisus pigem häire nende jaoks harjunud mustris, ebameeldiv stressi allikas, mitte säilenõtkuse mahitaja.

Muide, oma kogukonda kuulumist ei ihka üksnes need, kes peavad end põliselanikeks. Seda teevad ka paljud rändajad välismaal. Rändajad otsivad omakultuurset keskkonda täpselt nendelsamadel põhjustel: harjumuspärasus, kogukonna tugi, võõrast keskkonnast tuleneva stressi vähendamine. Tõsi, siin kipuvad erinevad kogukondlikud vaated üksteisega ka põrkuma. Rahvuslik kogukondlikkuse käsitlus lähtub eeldusest, et maailm jaguneb eri rahvuskogukondadeks, millel on oma asualad, kus ühel rahvuskultuuril on teise ees selge eesõigus ning n-ö teistel kultuuridel samal territooriumil selliseid eesõigusi pole.

Samuti pole erakordne seegi, kui konfliktid ja eelarvamused tekivad eri vähemusrühmade vahel. Näiteks on Eestis sisserändepelgus suuremgi venekeelsete elanike hulgas. Aastatel 2014–2016 tehtud avaliku arvamuse küsitlused Eesti elanikkonna suhtumisest pagulastesse viitasid, et mitte-eestlased, kes peavad iseenesest rännet ja piiride avatust kui võimalust pigem positiivseks, tajusid (Lähis-Ida piirkonnast pärit) pagulaste Eestisse elama asumist pigem ohuna riigile ja elanike turvalisusele. Eestlastest rohkem kardeti nii pagulaste elamispiirkondade getostumist, pagulaste mittelõimumist ning madalamalt hinnati pagulaste potentsiaali Eesti ühiskonda panustada.

Võõrapelguse põhjused

Ent võõrapelgusel teatakse olevat teisigi juuri peale sügavamate alusväärtuste (mille kohta saad põhjalikumalt teada 13. peatükist „Ränne ja avalik arvamus”). Üks põhjus on psühholoogiline: võõrapelgus võib tuleneda eelarvamustest, mis omakorda on tingitud teadmatusest. Psühholoog Gordon Allport on sõnastatud kontaktihüpoteesi, mis eeldab, et kui erinevate sotsiaalsete rühmade vahel tekivad sotsiaalsed kontaktid, kaovad ka eelarvamused. Aga need kontaktid peavad olema sisulised: näiteks töötamine samas kollektiivis, sõprussidemed, ühistegevus korteriühistus. Ja samuti mõjutab üldine ühiskondliku suhtumise foon. Üksnes poes teist nahavärvi kassiiri nägemine enamasti eelarvamusi ei murra.

Teine võimalik seletus on seotud sotsiaalse kihistumisega. Segmenteerunud tööturu teooria ütleb, et laias laastus jaguneb tööturg vähemalt kahte kihti. Kõrgemas kihis on töökohad, mis tagavad suurema sotsiaalse mobiilsuse ehk võimaluse end üles töötada. Sageli on need nn valgekrae töökohad või ka kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvad töökohad. Nendes ametites saab teha karjääri või ajada tulemuslikult äri ja teenida korralikku palka.

Tööturu madalamas segmendis on aga lihtsamad ja vähem prestiižsed tööd, mis erilist sotsiaalset mobiilsust ei taga: selles kihis tööle hakates on üsna kindel, et märkimisväärset karjääri teha ega sotsiaalses hierarhias ka kõrgemale pulgale ronida pole võimalik. Tehnoloogia arenguga valitseb seal ka suurem risk, et sellised töökohad ühel päeval üldse kaovad.

Segmenteerunud tööturg loob kihistunud ühiskonna. Iseenesest pole selles midagi imelikku. Teatav ebavõrdsus on ühiskondades paratamatu, võiks isegi öelda, et loomulik. Aga niisama paratamatu on ka, et selline võimaluste ebavõrdsus toodab konflikte.

Loomulikult tahaks kõik, et kui mitte nad ise, siis nende järeltulijad jõuaks just sellesse ülemisse tööturu segmenti. Hiljutised sisserändajad end selles enamasti osalisena ei taju, küll aga need, kes on asukohariigis juba kauem elanud. Ja nii käibki tihe rebimine: need, kes on juba ülemises segmendis, püüavad sinna ka jääda ning need, kes on alumises segmendis, püüavad pääseda ülemisse.

Segmenteeritud sulandumise teooria toob välja, et sisserändajad sulanduvad n-ö oma tööturu kihti ning sealt edasi liikuda on väga keeruline isegi järgmistel põlvedel. Et oluline osa rännet seondub just selle madalama segmendi töökohtade täitmisega, mõjutab kihistumine oluliselt nii sisserännanute kui ka põhielanikkonna hoiakuid. Ning nagu oli jutuks 9. peatükis „Rände majanduslik mõju“,  mõjutab ränne tööturu madalamas segmendis toimetavaid kohalikke negatiivsemalt kui teisi ühiskonnarühmi.

Ehk just seetõttu on sisserändevaenulikkus levinud just seal tööturu madalamas segmendis toimetavate inimeste hulgas. Sotsioloog Arlie Hochchild on oma raamatus „Strangers in Their Own Land: Anger and Mourning on the American Right” seletanud võõravaenulikkust sellega, et need inimesed tajuvad, et kuigi nad on elus kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud, jäävad nad elust ikka kuidagi maha ja tekib tunne, et kõikvõimalikud vähemused, sisserändajad sealhulgas, paigutatakse neist järjekorras justkui ettepoole. Vähemusi, kellest ollakse harjunud ennast paremaks pidama, nähakse ühtäkki Hollywoodi glamuuri keskel või suurettevõtete tippjuhtina. Ja nii tekib nii mõnelgi küsimus, mis õigusega tema hea elu peale, sinna kõrgemasse tööturusegmenti saanud on, samas kui minu elujärg on isegi halvenenud. Ja paljudes kõrgelt arenenud majandusega riikides, nagu USA, on see lõhe tööturu ülemise ja alumise segmendi heaolus tõepoolest märkimisväärselt kasvanud.

Ränne ja ruumiline segregatsioon

Segmenteerunud tööturg võib hõlpsasti toota ka ruumiliselt segregeeritud ühiskonda, mõjutada seda, kuhu sisserändajad elama kolivad. On täheldatud, et kui kohalikud, kellel vähegi võimalik, püüdlevad tavaliselt elama kallima ruutmeetrihinnaga ja ihaldusväärsematesse elupiirkondadesse, siis  sisserändajad – iseäranis, kui tullakse madalama sissetulekutasemega riigist ja tegema lihtsamat tööd – hindavad just elamispinna odavamat hinda. Nii juhtubki, et kohalikud kolivad vähemprestiižsetest elupiirkondadest minema ja uussisserändajad sinna asemele. Kui sellist piirkondlikku ebavõrdsust teadlikult ei vähendata, ongi tulemuseks omamoodi isetekkelised immigrantide linnaosad.

Muidugi, põlvkondade jooksul võib see pilt muutuda. Kui sotsiaalne mobiilsus võimaldab ning näiteks sisserändajate teine põlvkond suudab end vanematega võrreldes haljamale oksale üles töötada, kolitakse enamasti samuti mujale. Asemele tulevad aga… uued uusimmigrandid. Ja pinged eri sisserändekogukondade vahel kasvavad. Näiteks on paljud Soomes elavad eestlased teiskultuursete sisserändajate suhtes vaenulikult meelestatud, ilmselt palju vaenulikumalt kui valdav osa kohalikest soomlastest (või ka Eestis elavatest eestlastest). Eks ikka seepärast, et tajutakse konkurentsi sama territooriumi pärast.

Ränne ja rahvastikupüramiid

Üks valdkond, kus rändest loodetakse lõigata aga pigem kasu, seondub rahvastiku vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemisega. Täpsemalt on sellest juttu lühiloengus „Kas ränne lapib rahvastikupüramiidi?”

Paljud kõrgelt arenenud riigid on hädas väheneva sündimuse ja vananeva elanikkonnaga, mis tingib selle, et napib tööealist elanikkonda, kes aitaks kompenseerida pensioniealiste inimestega kaasnevaid kulusid. Sisseränne tundub siin väga soodsa lahendusena, sest sisuliselt saab riik sel moel importida töökäsi ja maksumaksjaid, kes ise – parimas tööeas inimestena – toovad vastuvõtjale riigile kaasa väga vähe sotsiaalseid kulutusi (ei ole vaja maksta nende üleskasvatamise ja harimise eest, samuti on selles elujärgus väikesed tervishoiu- ja muud kulud). Sel kombel õnnestub vastuvõtva ühiskonna sotsiaalmaksu kassa puudujääki kompenseerida aastate, ehk isegi paari aastakümne lõikes. Ent ei maksa unustada, et ka need sisserändajad saavad ühel päeval vanaks ning keegi peab neilegi pensioni maksma. Ning seda, et sisseränne sihtriikides sündimust suurendaks, uuringud samuti ei kinnita.

Niisiis võib ränne mõjutada ühiskonda väga mitmel moel samaaegselt ning kindlasti ei mõjuta ränne kunagi tervet ühiskonda ühtemoodi. Kas on aga ka võimalusi, kuidas rände negatiivset mõju minimeerida? Sellest on juttu juba 11. peatükis „Lõimumine ja kohanemine“.

 

Rände ühiskondliku mõju temaatika leidis mitme kandi pealt kajastamist 2016/2017. aasta inimarengu aruandes: https://www.2017.inimareng.ee/. Loe näiteks Allan Puuri peatükki rahvastikumuutustest, Kadri Leetmaa peatükki Eestis elavate keelekogukondade ruumilise paiknemise kohta, Ellu Saare ja Jelena Helemäe peatükki segregatsioonist tööturul, Kaire Põdra, Triin Lauri ja Leen Rahnu peatükki sisserändajate koolivalikutest, Anastassia Zabrodskaja ja Helin Kase peatükki Eesti keelekontaktidest ning Aune Valgu peatükki Eesti elanike identiteedist.