Rändrahvad
|
|
|
|
|
|
|
Peatükis antakse ülevaade inimkonna kõige vanemast, küttide-korilaste kultuurist. Selle tutvustamiseks kasutatakse näiteid Aafrika ja Okeaania rahvaste juurest, kes praeguseni küttimise ja korilusega tegelevad ning kelle juures autor ise on käinud.
Ajaloolased peavad küttimist-korilust inimkonna kõige ürgsemaks nomaadluse vormiks. Väikesed inimrühmad olid pidevalt liikvel, et leida endale loodusest midagi söödavat. Lisaks ulukite küttimisele püüti veekogudest kalu ja muid veeloomi. Samuti söödi teatud putukaid ja muid selgrootuid. Korilus seisnes selles, et loodusest koguti söödavaid taimeosi ja vilju. Inimese käekäik sõltus suuresti ümbritseva looduse käekäigust. Ökoloogilises mõttes oli inimene siis nagu üks lüli kohaliku elukoosluse toiduahelate võrgustikus. Homo sapiens’i kui liigi arvukus sõltus palju sellest, kuidas kõikus nende liikide arvukus, keda ta toiduks tarvitas.
Küttimine ja korilus said alguse Aafrikas ühes Homo sapiens’i kui liigi väljakujunemisega. Ka need meie eelkäijad, kes natuke vähem kui 100 000 aastat tagasi esimestena Aafrikast välja rändasid, olid kütid-korilased. Algul jõudsid nad Lähis-Idasse, seejärel Euroopasse, Aasiasse, Austraaliasse ning veidi rohkem kui 10 000 aastat tagasi ka Ameerikasse. Nad rändasid edasi peamiselt jala, vahel ka paatidega.
On huvitav mõelda, mismoodi küttide-korilaste eluviis reaalsuses välja võis näha. Sellest arusaamiseks annab ühe võimaliku tugipunkti tutvumine rahvakildudega, kes sama eluviisi ka nüüdsel ajal harrastavad. Niisuguseid rahvaid on alles väga vähe, aga mõnedes kõrvalisemates maailma nurkades võib neid leida. Järgnevalt tutvustan kahte niisugust rahvakildu, kelle juures olen olnud. Esimene rahvas on bušmanid ehk sanid, kes elavad Aafrika savannides ja poolkõrbetes. Teine rahvas on korovaid, kes elavad Uus-Guinea saare põlismetsades.
Nime bušmanid (otsetõlkes võsainimesed) panid sellele rahvale kunagi valged kolonisaatorid, kes sinnakanti jõudsid. Nimi kõlab halvustavalt ja sanid ise seda meeleldi ei kasuta. Nad eelistavad nime sanid (otsetõlkes maast toidu otsijad), mille neile on andnud aafriklastest naaberrahvad. Kokku on sanisid meie päevil ligi 100 000 ja nad elavad Aafrikas lõunapool ekvaatorit. Isekeskis määratlevad nad end asukoha, keele iseärasuste jms alusel mitmeks eri rahvaks. Kõige rohkem elab sanisid Botswana Vabariigis, aga osa asuvad ka Lõuna-Aafrika Vabariigis, Namiibia Vabariigis ja mujal naabermaades. Sealkandis laiub hiigelsuur Kalahari poolkõrb, mille pindala on 900 000 ruutkilomeetrit ehk ligikaudu kuus korda suurem, kui on kõigi Balti riikide pindala kokku. Kalahari ümbrus on olnud sanide ajalooline kodumaa mitu sajandit. Tänapäeval on enamik sellest rahvast endisaegsed eluviisid unustanud. Suurem osa neist asuvad paiksetena linnades või Aafrika segakülades. Kuna külades elavad pered on aga tihti äärmiselt vaesed, siis käivad nad vahel ümbritsevas Kalahari poolkõrbes mitmepäevastel toiduhankimisretkedel. Seal harrastavad nad samasugust küttide-korilaste eluviisi nagu vanasti. Nomaadielust loobusid nad alles hiljaaegu ja seepärast on neil traditsioonilised oskused veel hästi meeles.
Jahija toidukogumise retkele minnes on sanide tähtsaks töövahendiks kaevekepp. Ajaloolased väidavad, et enam-vähem samasuguseid ühest otsast labidakujuliseks teritatud kaevekeppe kasutasid Aafrika kütid-korilased ka tuhandeid aastaid tagasi. Seega võib kaevekeppi pidada inimkonna ajaloo üheks kõige vanemaks tööriistaks. Kaevekepiga otsitakse maa seest söödavaid juurikaid ja mugulaid. Mõned mugulad võivad olla suured nagu kõrvitsad ja sisaldada ohtralt vett.
Kõrbetaimed varuvad mugulatesse vihmaperioodil vett selleks, et üle elada pikk põuaperiood. Aga sanidele on nad väärtuslikud seetõttu, et aitavad kuivas ja palavas kõrbes janu kustutada. Taimeja lihatoidu küpsetamiseks teevad sanid kiiresti üles lõkke. Traditsioonilisel viisil saadaks tuli üles nii, et hõõrutakse ühe kuiva puupulga otsa pihkude vahel väga suure kiirusega teise pulga vastu. Puidutükkide vahel tekkib nii suur kuumus, et puit süttib. Väikest leeki õhutatakse suuremaks rohutuustide ja oksaraagude abil.
Traditsioonilist jahti peavad sani mehed vibude ja nooltega. Põõsaste vahel hiilides jõutakse saakloomale piisavalt lähedale, et tema pihta lennutada mürgitatud otsaga nool. Kuid kui uluk on näiteks antiloop või mõni teine suurem loom, siis mürk talle kohe mõjuma ei hakka. Kütt peab siis teinekord looma kannatlikult jälitama isegi mitu päeva järjest. Kui jahiloom viimaks nii jõuetuks ja aeglaseks jääb, et jahimees talle lähedale pääseb, surmab kütt selle odaga.
Kokkuvõttes tuleb sanide kohta siiski öelda, et traditsioonilisi küttide-korilaste oskusi mäletavad ja kasutavad praegusel ajal neist üsna vähesed. On karta, et need haruldased teadmised juba lähemate põlvkondade jooksul unuvad.
Nimi korovai tähendab selle rahva keeles inimest. Korovaid on säilitanud oma ürgse küttide-korilaste eluviisi peamiselt seetõttu, et elavad muust maailmast väga isoleeritult. Nende kodumaa asub Uus-Guinea hiigelsaare keskel. Võõrastel takistavad sinna pääsemist mäed, sood, põlismetsad ja muud looduslikud tõkked. Korovaide pered elavad hajutatult suurel maa-alal ning paljud neist pole praeguseni val-
geid inimesi mitte kunagi kohanud. Kokku arvatakse selle rahvakillu suuruseks olevat kõigest 3000 inimest.
Korovaide traditsiooniline elamu on ehitatud puu otsa. Täpsemini öeldes toetub onn puutüvele, mille ladvapoolne osa on maha võetud. Hütti pääseda pole lihtne. Selleks tuleb üles ronida mööda püstloodset latti, mille sisse on tehtud väikesed sälgud. Põhjusi, miks korovaid oma elamuid puu otsa rajavad, on mitu. Näiteks kaitseb selline kodu hästi soovimatute võõraste eest. Vajaduse korral saab ronimislati tõmmata kiiresti onni sisse ja siis on sinna äärmiselt keeruline pääseda. Aga maapinnast mitme meetri kõrgusele ehitatud hütt on hästi kaitstud ka tulvavete eest. Vihmaperioodil võib vesi sealsetes jõgedes väga kiiresti üle kallaste tõusta ning maapinnale ehitatud elamu uputada.
Mis puutub igapäevastesse majapidamisriistadesse, töövahenditesse ja relvadesse, siis need on enamjaolt valmistatud puidust, luust või kivist ehk kohapeal saadavast materjalist. Peamiseks relvaks on sitkest puidust vibu, mida pingutatakse liaaniväätidest punutud vibunööriga. Nooleotsad on valmistatud luust või puidust. Tähtsaks töövahendiks on kivikirves. Sellega langetatakse saagopalme, mis pakuvad korovaidele tähtsaimat toidu toorainet – söödavat palmisäsi.
Saagopalmi säsist valmistavad korovaid jahu, mis on väga kaloririkas. Sellest küpsetatakse lõkketuhas mitmesuguseid küpsetisi. Taimse toiduna on tähtsal kohal ka erinevate looduslike puude viljad ja metsataimede söödavad osad. Loomse toidu seas on lisaks kütitud ulukitele olulised ka maod, kilpkonnad ja muud väiksemad loomad. Tihti süüakse ritsikaid, mardikaid ja muid putukaid. Kuna söödavaid putukaid on elurikkas džunglis kerge koguda, on putukate osakaal loomse toidu seas võrdlemisi suur.
Perede rändamine metsas käib peamiselt selle järgi, kus leidub suuremaid looduslikke saagopalmisalusid. Kui ühes kohas on palmid ära kasutatud, jätab pere senise laagripaiga maha ja rändab järgmiste saagopalmide juurde. Seal ehitatakse uued onnid ning jäädakse elama senikauaks, kui palme jätkub. Ühes paigas asutakse tavaliselt 2–3 aastat. Kuna Uus-Guinea kliima on troopiline, siis sirguvad maharaiutud palmide asemele uued kasutamiskõlblikud saagopalmid juba kümne aastaga. Seega võib korovaide pere samasse kohta õige varsti tagasi pöörduda. Saagopalmide ammendumist karta ei ole.
Ajaloolaste hinnangul on korovaid neil aladel samasugust küttide-korilaste eluviisi harrastanud katkematult tuhandeid aastaid. Kokkuvõttes võib öelda, et korovaide traditsiooniline kultuur on tänapäeva maailmas väga erakordne. See on näide eluviisist, kus inimese ökoloogiline jalajälg ümbritsevale keskkonnale on sisuliselt olematu ning kogu eluks vajalik toit ja tarbematerjal osatakse hankida omaenda koduümbruse loodusest. Kui inimeste arv ei suurene ja looduslikud olud püsivad samasugusena, on põhimõtteliselt võimalik samasugust eluviisi jätkata ka edaspidi. Siiski on suur tõenäosus, et juba lähitulevikus tihenevad korovaide kontaktid muu maailmaga kiiresti ning see toob paratamatult kaasa pöördelisi muutusi nende eluviisis.
Peatükis antakse ülevaade inimkonna ühest vanemast nomaadluse vormist, mis kujunes pärast küttimist-korilust. Rändkarjakasvatus sai alguse ligi 10 000 aastat tagasi ja mõned maailma rahvad harrastavad seda tänapäevani. Järgnevalt tutvustatakse kahte sellist rahvast, kelle juures autor on ise olnud. Need on maasaid Aafrikas ja mongolid Kesk-Aasias.
Üleminekut küttimiselt-koriluselt karjakasvatusele võis ajendada arusaam, et teatud rohusööjaid loomi on võimalik kodustada. Kui kodustatud kariloomi hoida oma elupaiga läheduses, siis ollakse loomse toiduga stabiilselt varustatud. Ajaloolaste arvates sai rändkarjakasvatus alguse Lähis-Idas. Kõige esimesena kodustati kitsed ja lambad, hiljem juba suuremad loomad, nagu veised ja hobused. Kuna loomakarjad vajasid pidevalt uut toitu ja rohumaid, oli vaja neid aasta jooksul korduvalt ajada uutele aladele. Loomakarjadega koos pidi pidevalt oma elupaiku vahetama ka inimene. Järgnevalt tutvustan kahte niisugust rahvakildu, kelle juures olen olnud. Esimene rahvas on maasaid, kes elavad Aafrika savannides. Teine rahvas on mongolid, kes elavad Kesk-Aasia steppides ja poolkõrbetes.
Maasai rahva omakeelne nimi tähendab otsetõlkes maainimesi. Nende kodumaa asub Ida-Aafrikas ekvaatori lähistel. Üks kolmandik maasaide põlistest asualadest jääb Tansaania Ühendvabariigi ja kaks kolmandikku Keenia Vabariigi territooriumile. Kokku on maasaisid praegu ligikaudu üks miljon. Seega on neid umbes sama palju kui eestlasi.
Peamiselt kasvatavad nad kitsi ja veiseid. Eriti väärtuslikeks kariloomadeks on maasaid traditsiooniliselt pidanud veiseid. Maasaide vana usundi järgi on peajumal Engai nad määranud lausa kogu maailma veisekarjade isandateks. Veiste hulga järgi otsustavad nad oma kogukonna perede jõukuse üle. Veiste ümber keerleb ka kogu maasaide igapäevane eluja mõttemaailm. Näiteks on maasai mehe hommikuses menüüs kohustuslikuks joogiks veise verega segatud piim. Värske veri saadakse nii, et tekitatakse noolega veise kaelaveeni väikene haav. Veri segatakse piimaga ja juuakse samas ära. Maasaide uskumust mööda annab see mehele juurde väge.
Maasaide eluonnide asendamatuks ehitusmaterjaliks on veisesõnnik. Elamu tehakse valmis nii, et roigastest sõrestikule mätsitakse peale veisesõnniku ja savi segu. Selline hütt peab vastu keskmiselt kaks aastat. Aga rohkem pole vajagi, sest ammu enne seda rännatakse oma kariloomadega uude paika, kus loomadele leidub uusi rohumaid. Maasaide toit koosneb enamjaolt kariloomade lihaja piimasaadustest. Asendamatuks tarbematerjaliks on kariloomade nahk ja luud.
Viimasel sajandil on traditsiooniliselt elavate maasaide jaoks suureks probleemiks saanud looduslike rohumaade nappus. Savannid on suuremalt jaolt erastatud ja võetud kasutusele tarbemaadena. Aga mõnda viljakasse savanni on rajatud suuri riiklikke kaitsealasid ja rahvusparke. Kui rahvuspargid moodustati, lähtuti kolonialistlikust mõtteviisist. Selliste kaitselade eesmärgiks peeti kohaliku fauna kaitsmist ning Aafrika ulukite näitamist Euroopast ja Ameerikast tulnud rikastele turistidele. Maasaid kui kohalikud pärismaalased segasid eesmärkide täitmist ja nad küüditati koos oma loomakarjadega kaitsealadelt minema. Nad asustati ümber väheviljakatele rohumaadele, kus kariloomad jäid nälga. Nii sattusid maasaid ennenägematusse vaesusesse ja paljud neist lõpetasid karjapidamise sootuks. Viimastel aastakümnetel on mõnede maasai kogukondade elujärg veidi paranenud, sest rahvusparkide läheduses asuvate külade vastu tunnevad huvi turistid. Nad on hakanud organiseeritud korras külastama maasaide külasid ja maksnud selle eest ka teatud tasu. See on aidanud mõnel pool kohalike kogukondade elatustaset mõnevõrra tõsta. Tänu turistide huvile nende pärimuskultuuri vastu on hakanud mingil määral tõusma ka maasaide enesehinnang. Kolonialismi ajal suruti seda järjekindlalt alla. Nüüd on selle rahva iseteadvus mõnes piirkonnas tõusuteel.
Mongoli rahva nimi on sajandeid tagasi tuletatud piirkonna nime järgi, kus nad põliselt on elanud. Nimelt kutsusid hiinlased ja teised naaberrahvad neid stepialasid Mongooliaks. Mongoli rahvas on päris arvukas: kokku on neid tänapäeval umbes 10 miljonit. Ligi 3 miljonit neist elavad Mongoolia riigi, aga 7 miljonit Hiina Rahvavabariigi piirides.
Miks elab enamik mongoleid väljaspool nüüdse Mongoolia piire? Põhjused on ajaloolised. Varasematel aegadel laius Mongoolia riik palju suuremal maa-alal kui praegu, kuid hiljem liitis Hiina riik suure osa sellest oma territooriumi külge. Rändkarjakasvatusega on mongolid tegelenud tuhandeid aastaid ja ka praegusel ajal on selle harrastajate osakaal nende ühiskonnas päris suur. Tervelt üks kolmandik mongolitest rändleb nüüdki ringi Mongoolia steppides ja Gobi poolkõrbes. Praeguste stepija kõrbenomaadide elatustasemes on teatud erinevus. Kuna stepp pakub loomadele rohkem toitu kui poolkõrb, on stepinomaadid kõrbenomaadidest üldjuhul jõukamad.
Stepinomaadide tüüpilised kariloomad on nn suur viisik: hobused, kaamelid, veised, lambad ja kitsed. Aga Gobi poolkõrbe karmides oludes pole veiseid tihti võimalik pidada. See-eest on seal tähtsal kohal vähenõudlikud kaksküürkaamelid ehk baktrianid.
Mongoli karjakasvatajate peamiseks transpordivahendiks on meie ajal saanud hobuse või kaameli asemel maasturid ja veomasinad. Aga traditsiooniliseks elamuks on jäänud ikka seesama lambavildist jurta ehk ger, mis on kasutusel olnud varasematel sajanditel. Geri suur eelis võrreldes muude elamutüüpidega on see, et ta sobib ideaalselt kohalike loodusolude ja vajadustega. Külmadel talvekuudel saab paksust lambavildist telki väikese kaasaskantava raudpliidiga kergesti soojaks kütta. Aga kuumade suveilmadega saab gerit jahutada nii, et vildist seinad rullitakse maapinnas kõrgemale. Üks geri suuri eeliseid on ka see, et seda saab kiiresti kokku panna ja uude laagripaika viia. Mongoli nomaadipere peab elukohta vahetama mitu korda aastas. Ikka selle järgi, kus loomakarjadele paremat toitu leidub. Tänapäevasteks uuendusteks mongoli traditsioonilistele geridele on saanud kaasaskantavad päikesepaneelid, mis annavad hädavajalikku elektrit. Tüüpilised on ka paraboolantennid, millega saab telerit vaadata ja selle kaudu muu maailma uudistega kursis olla.
Mongoli karjakasvatajate traditsiooniline toidumenüü koosneb peaaegu eranditult lihaja piimasaadustest. Lihatoitudest on väga armastatud mitmekesised rammusad supid, samuti lambaroad. Piima lüpstakse mitte ainult veistelt, vaid ka lammastelt, kitsedelt, hobustelt ja kaamelitelt. Kuna elektrikülmikut pole, hapendatakse enamik värskest piimast kohe jogurtiks. Jogurtist saab omakorda valmistada näiteks juustu ja muid kauasäilivaid piimatooteid.
Traditsiooniline rändkarjakasvatus Mongoolias praegusel ajal tõsiseid hääbumise märke ei ilmuta. Lähiajaloos, nimelt 1990. aastatel juhtus aga koguni nii, et see eluviis sai varasemast populaarsemaks. See oli aeg, kui Mongoolia ühiskond oli läinud sotsialistlikult korralt üle kapitalistlikule. Koos sotsialismi kokkuvarisemisega jäi suur osa asulates ja linnades elavatest inimestest tööta. Suur hulk asutusi ja ettevõtteid lõpetasid tegevuse ning pered kaotasid oma sissetulekud. Paljud säärastest peredest olid aga linna saabunud alles suhteliselt hiljuti ning varem olnud nomaadid. Karjakasvatajate oskused olid neil veel hästi meeles ja nüüd pöördusid nad endise eluviisi juurde tagasi. Sissetulekud olid küll suhteliselt väikesed, aga vähemalt põhitoit oli alati omast käest võtta.
Kuid oli ka teine põhjus, miks rändkarjakasvatus mongoli rahva silmis populaarsemaks muutus. Nimelt vahetus koos ühiskonnakorra vahetusega ka riiklik ideoloogia. Sotsialistlikus Mongoolias oli valitsenud kommunism, kuid kapitalistlikus Mongoolias asendus see rahvusideoloogiaga. Viimase üheks nurgakiviks oli veendumus, et mongolite ajalugu on olnud pikk ja väärikas ning et läbi kogu pika ajaloo on mongolid alati olnud rändkarjakasvatajad. Seega on pered, kes seda traditsiooni jätkavad, mongolite rahvusliku rahvusidentiteedi kandjad. Teiste sõnadega on Mongoolias nomaad olla auasi. Niisiis on alust arvata, et vähemalt lähitulevikus püsivad rändkarjakasvatajate traditsioonid Mongoolias elujõulisena.
