Rände majanduslik mõju

Sellest peatükist saad teada, milliseid majanduslikke kulusid ja tulusid saavad rändest siht- ja lähteriigid: kuidas mõjutab ränne riigi tulusid ja kulusid, tööturgu ja muud turgu, aga ka seda, kuidas mõjutab see riigi majanduse laiemaid väljavaateid. 

Rände majanduslik mõju on ehk üks mitmetahulisemaid ja kõige rohkem vääriti mõistetud teemasid rändevaldkonnas üldse. Ühes äärmuses on inimesed, kes loodavad särasilmil sisserändajatest pikaajalist majanduslikku kasu nii tööjõu kui ka maksumaksjatena. Teised aga kardavad, et rändajad võtavad ära põhielanikkonna töökohad või tulevad hoopis mingil moel riigi kulul elama. Kuidas siis tegelikult on?

Ränne kui positiivse või negatiivse summa mäng? 

Praktikas sõltub väga palju sellest, kes kust kuhu ja mis eesmärgil rändab. Samuti sellest, kas analüüsime rände majanduslikku mõju sihtriigi, lähteriigi või rändaja enda seisukohalt. Ränne võib vabalt olla positiivse summa mäng, kus võidavad nii lähteriik, sihtriik kui ka rändaja ise. Näiteks kui lähteriigis on suur demograafiline plahvatus ning täiskasvanuikka jõuab oluliselt rohkem inimesi kui tööturul vaja, aga sihtriigis jälle töökäsi napib. Võidavad nii lähteriik, kelle sotsiaalhoolekande koormus väheneb, rändaja ise, kelle elukvaliteet paraneb, kui ka sihtriik, kes saab juurde paari töökäsi, ning maksumaksja.

Samas võib rändest saada üsna lihtsalt ka negatiivse summa mäng, näiteks kui kõrgelt haritud inimene kahaneva rahvastikuga riigist läheb välismaale lihtsat tööd tegema. See on suur kaotus lähteriigile, mis on tõenäoliselt omajagu investeerinud tema haridusse; mitte teab mis võit sihtriigile, sest sisserändaja majanduslik lisandväärtus on väike, kuigi haritud inimene on üldiselt parem kohaneja; ning ka rändaja ise võidab ehk veidi palgas või elatustasemes, aga mitte eneseteostuses.

Järgmiseks vaatamegi lähemalt rände mõju sihtriigile ja lähteriigile.

Sisserände majanduslik mõju

Sisserändajad maksumaksjate ja tarbijatena 

Kui vaadelda rände mõju lihtsa kulu-tuluarvutusena, siis sihtriigile on tulu poolel rändaja kui maksumaksja, aga ka tarbija. Pea kõik rändajad on mingil moel maksumaksjad ning tarbijad. Ka näiteks õpirändaja, kes maksab sageli õppemaksu ning tasub elamise eest. 2016. aastal tõid 5,1 miljonit välistudengit maailmas hinnanguliselt endaga kaasa 300 miljardi dollari suuruse majandusliku mõju. Ka Eestis on kokku arvestatud, et välistudengite igapäevased kulud ulatusid 2019/2020. õppeaastal 33 miljoni euroni ning lisaks maksid nad 2020. aastal  riigi tuludesse 10 miljonit eurot tööjõumakse (millele lisandus veel 3 miljonit eurot välisvilistlaste tööjõumakse). Eestis õppis 2020. aastal 5520 välisüliõpilast. Ent rände positiivne mõju võib olla ka kaudsem. Näiteks aitavad rändajad tarbijatena mastaabiefekti tekitada: mida rohkem inimesi, seda suurem turg ja seda odavam ühiku hind.

Aga rändevõrrandil on ka kulupool. Madalamalt tasustatavad lihttööd võidakse pikemas perspektiivis lihtsalt automatiseerida, mis jätab osa inimesi tööta. Ka ei võimalda niru palk koguda majanduslikku puhvrit, mis kasvatab jällegi riigi kulusid nende töötuks jäämisel ja ümberõppel. See kajastub ka näiteks töötuse statistikas. Kui uutes sisseränderiikides, kuhu välistööjõud on lisandunud alles viimastel aastatel, on välismaalaste tööhõive mõnikord kohalikest kõrgemgi, siis aja jooksul võib see mõju kahaneda.

Kulupoolele lähevad ka teised rändajatele pakutavad avalikud teenused. Üldiselt kehtib rändajate puhul seesama reegel kui kõigi teistegi puhul: lastega pered, vanemad inimesed ning terviseprobleemidega inimesed on riigile kulukamad kui terved tööealised.

Samas, enamik rändajaid on tavaliselt ju terved ja parimas tööeas inimesed. Ning pere heaolu on väga oluline argument ka nende meelitamisel, kes ise on tugevalt positiivse majandusliku mõjuga. Sestap viitavadki mahukad rahvusvahelised uuringud, et keskmiselt on rändajad oma sihtriikides ikka pigem netomaksjad (ehk nad maksavad riigikassasse rohkem erinevate maksudena, kui sealt teenustena tagasi saavad) kui netosaajad.

Kindlasti võtab omaette ressurssi ka uute tulijate lõimimine ja näiteks nende konkurentsivõime säilitamine. Samas, õigeaegne panus lõimumisse ja ümberõppesse aitab vältida hiljem veel suuremaid kulusid.

Samuti ei toimi turg alati tarbijale soodsamas suunas. Piiratud hüviste korral hinnad hoopis tõusevad. Hea näide on siin kinnisvara. IKT-sektori tõotatud maa Silicon Valley Ameerika Ühendriikides on kohalikele ühtaegu nii õnnistuseks kui ka nuhtluseks. Kõrge lisandväärtusega sisserändajad on tõeline majandusmootor ning mõistagi loovad nad töökohti ka kohalikele, maksavad makse ning võimaldavad kohalikel tarbida teenuseid, mida nad muidu ehk nii kodu lähedal teha ei saaks. Aga samas krutivad kõrgelt makstud spetsialistid hindu üles ka kohalikul eluasemeturul. Neile, kes on juba kinnisvaraomanikud, on see õnnistus, aga neile, kes elavad üüripinnal või alles hakkavad kodu soetama, paras nuhtlus.

Sisserändajad tööturul

Vahest olulisemgi on rändajate roll tööturul. Välistööjõud võib kompenseerida töökätepuudust, näiteks kui minnakse tegema tööd, mille tegijaid kohapeal napib. Mõnikord võivad rändajad olla ka ise töökohtade loojad või innovatsiooni eestvedajad. Näiteks USAs on iga viies ettevõtja välismaalane, samas kui kogurahvastikust hõlmavad välispäritolu inimesed ligikaudu kümnendiku. Ja neile kuulub ka ligi pool kõigist registreeritud patentidest. Ehk siis: sisserändaja on USAs kaks korda tõenäolisemalt töökohtade looja kui kohalik ja kümme korda tõenäolisemalt leiutaja, mis võimaldab kaudselt samuti ju uut tootmist käivitada.

Aga rände ja tööturu teema tekitab paljudel ka küsimusi. Kas äkki rändajad tulevad ja võtavad kohalike töökohad ära? Või äkki suruvad nad palgad alla? Praktika näitab aga pigem vastupidist. Enamasti kaitsevad riigid oma tööturgu näiteks tööturutestide või palganõudega (sellest on põhjalikumalt juttu 4. peatükis „Rändepoliitika: miks ja kuidas riigid rännet reguleerivad?“). Tööturutest tähendab, et välismaalt võib inimese tööle võtta üksnes juhul, kui kohapealt pole võimalik töötajat leida. Sageli töötavad sisserändajad töökohtadel, mida kohalikud ei soovigi – näiteks nn 3D-töökohad, kus töötamine on ohtlik (dangerous), räpane (dirty) ning madala sotsiaalse prestiižiga (demeaning). Sellist olukorda, kus sisserändajad töötavad ühtedes tööturusektorites ja kohalikud teistes, nimetatakse ka segmenteeritud tööturuks. Ehk siis otseselt nad samade töökohtade pärast ei konkureeri. Omal moel sihtriigi ühiskond isegi võidab sellest: sisserändajate madalam palgakulu võimaldab saada tooteid ja teenuseid odavamalt.

Paiguti võivad töörändajad olla ka kohalike töökohtade säilitajad. Näiteks valdkondades, kus muidu tootmine tööjõupuudusel võõrsile kolitaks, võivad säilida tänu välistööjõule nii tootmissektori töökohad, aga ka mitmesuguste valgekraede – tootmisjuhtide, personalispetsialistide, palgaarvestajate ja mitmete teistegi – töökohad.

Palgakriteeriumiga saavad riigid kehtestada töötasu piiri, millest vähem rändajale maksta ei tohi. Sellega saab teatud piirini kaitsta ka kohalike palgataset. Mahukamad statistilised uuringud näitavad, et töörändel on väike negatiivne mõju just madalamalt tasustatud ametikohade palgatasemele. Samas, kesktaseme ja kõrgema palgatasemega töökohtadel viib tööränne veelgi palkasid üles.

Väljarände majanduslik mõju

Väljarändajad võivad edendada ka lähteriigi majandust. Üks olulisemaid rände majanduslikke mõjusid on välisrahasaadetised. Paljud rändajad on välismaal üksnes lühikest aega ning olles seal teeninud veidi lisaraha, investeerivad selle tegelikult koduriigi majandusse: ostavad või parendavad kinnisvara, ostavad kaupu. Paljud aga saadavad üsna regulaarselt välisrahasaadetisi lähedastele. Ukraina majandusest hõlmasid välisrahasaadetised 2020. aastal rohkem kui kümnendiku, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis aga üle veerandi.

Ent väljarändajad võivad toimida ka sillapeana ja aitavad kodumaistel ettevõtetel oma sihtriigis läbi lüüa. Nagu kirjeldatakse ka 8. peatükis „Väljaränne ja väliskogukonnad“, on mitmetel riikide väliskaubanduspoliitikas rändajatel väga oluline roll.

Veel üks põletav teema lähteriikidele on aga ajude väljavool: olukord, kus lahkuvad just kõrgemalt haritud spetsialistid. See mõjutab lähteriikide majandust negatiivselt, kuna nii kahanevad ka võimalused panna kohapeal püsti kõrge lisandväärtusega ettevõtlust või katsetada innovatiivsemaid ärimudeleid. See aga suunab terves majanduses fookuse pigem odavama töö suunas, mis seab piirid ka majanduslikule heaolule. Hoopis kasulikum oleks lähteriigile, kui ajude väljavoolust saaks hoopis ajude ringlus: inimesed – nii kõrgema kui ka madalama kvalifikatsiooniga – käivad võõrsil, ammutavad sealt uusi ideid ja kogemusi ning naasevad neid kodumaale rakendama. Ühelt poolt sõltub tagasipöördumine ja ringränne lähte- ja sihtriigi tõmbe- ja tõuketeguritest (mida on käsitletud rändeprotsesside peatükis): inimestel peab olema tagasirändeks põhjus. Samas saab selle põhjuse anda hargmaisuspoliitikaga: hoida väliskogukondi informeerituna võimalustest kodumaal, toetada tagasipöördumist tugiteenustega ja kujundada avatumat suhtumist ringrändajate suhtes ka kodumaises kogukonnas.

Näiteid

Sisuliselt on meil võimalik teha omaette kulu-tuluanalüüs iga rändaja kohta individuaalselt või summeerida kõigi rändajatega kaasnevad kulud ja tulud kõigist kolmest perspektiivist. Selleks aga, et iga faktori mõju täpsemalt mõista, vaatame järgnevalt nelja näidet, et mõista rände majanduslikku mõju täpsemalt.

Ishani lugu

Ishani on Mumbaist pärit programmeerija, kes on juba saanud kodumaal igati korraliku hariduse, kuid enese ülestöötamise nimel läheb ta esiti Ameerika Ühendriikidesse, et omandada teinegi magistrikraad. Pärast lõpetamist õnnestub tal jõuda oma unistuste töökohale Silicon Valley’s, kus ta suudab läbi murda Mumbais naisprogrammeerijaid kummitavast klaaslaest ning maanduda oma unistuste töökohal. Paari aasta pärast saab ta esimese suurema investeeringu omaenda iduettevõtte käimapanemiseks. Ta on parimas tööeas, hea tervise ja madala sotsiaalkoormusega. Ishani ise tunneb, et ta on võitnud täieliku jackpoti – ta elabki oma ameerika unistuses. Aga USA on tegelikult võitnud vähemalt niisama palju: Ishani vanemad on toetanud kopsaka õppemaksuga sealset ülikooli, hiljem on temast saanud riigile ja osariigile tulus maksumaksja, aga ka tänuväärne tarbija, sest oluline pole mitte üksnes edukus, vaid ka edukana näimine, ning kui tema iduettevõte tulevikus jalad alla saab, saab temast ka töökohtade looja.

Aga India, lähteriik, mis maksis kinni ju tema esimese hariduse? Ja vanemad, kes maksid kinni tema õppemaksu ka Ameerika ülikoolis? Aga Ishani on veel noor, ja kui tema edu jätkub, toetab ta kindlasti tulevikus majanduslikult oma vanemaid ja seeläbi ka India majandust. Ning kes teab – ehk naaseb ta ühel päeval Mumbaisse, toob kaasa oma Ränioru kogemused ning aitab maast lahti kergitada nii mõnegi Mumbai ükssarvik-ettevõtte.

Ihori lugu

Ihor on pärit Ukrainast, Luganski lähedalt. Eestisse sattus ta esimest korda pikemaks ajaks 2014. aastal, kui tema kodulinnast sai sõjatallermaa ja ta põgenes oma kaugete sugulaste juurde Eestisse. Siin taotles ta varjupaika ning sai täiendava kaitse staatuse ning aastase elamisloa. Aasta pärast oli sõjategevus vaibunud, ta naasis kodumaale ning hakkas seal oma majapidamist uuesti üles ehitama. Eestis oldud aja jooksul leidis ta töö ühes tootmisettevõttes, kus käib nüüdki periooditi tööl. Oma maksud maksab ta Eestisse, kuid kulutab siin tagasihoidlikult, ikka selleks, et viia võimalikult palju teenitud tulust tagasi kodulinna. Võime öelda, et ka Ihori rände majanduslik mõju on plussmärgiga: Eesti saab ajuti juurde ühe maksumaksja, kelle peale avalike teenuste mõttes eriti ei kulu, kuid kes aitab leevendada töökätepuudust. Külalistööjõud hoiab elus ka Eesti tootmisettevõtet, mis ei pea tootmist tööjõupuudusel võõrsile kolima ning seetõttu säilib Eestis ka mitu hästi makstud töökohta. Ukraina aga säilitab oma rahvastikku, ei kuluta samuti oluliselt avalike teenuste peale ning pealegi elavdab ta tarbijana kohalikku majandust, sest Ihori Eestis säästetav palk ületab mitu korda tulu, mida suudaks majandusse suunata Ukrainas tööl käiv kodanik.

Husaini lugu

Husain on koolituselt insener, aga oli sunnitud kodumaalt põgenema. Ta sai Saksamaal varjupaiga, aga kuna ta ei vallanud kohalikku keelt, olid tema tööturuväljavaated kasinad. Lõpuks õnnestus tal siiski saada tööle ühte põllumajandusettevõttesse. Husaini ametit võiks nimetada ka 3D-töökohaks, kus töötamine on ohtlik (dangerous), räpane (dirty) ning madala sotsiaalse prestiižiga (demeaning). Kohalikud seda tööd enam teha ei tahtnud, sest tegemist on tupiktööga – sellelt kohalt karjääri teha on pea võimatu, päevad on pikad ja palk kesine. Omal moel Saksa majandus isegi võidab olukorrast: Husaini valmidus töötada kohalikest madalama palga eest võimaldab ülejäänutel saada tooteid ja teenuseid odavamalt. Mõistagi maksti Husaini töötasult ka kõik maksud, nii et tema panus oli küll tagasihoidlik, aga mitmekesine.

Aga kümme aastat hiljem reorganiseeris see ettevõte oma tootmisprotsessid ning Husain koondati. Kohalikku keelt ei oska ta endiselt, sest töötas üksi ja töö kõrvalt keelekursustel käia polnud võimalik. Ka pole tal tänapäevastele nõudmistele vastavaid oskusi, mis võimaldaks tal mõne teise töökoha leida. Seetõttu on ka temaga seonduvad kulud suuremad: ta peab vähemalt esialgu jääma lootma töötu abirahale, samuti tuleb investeerida tema ümberõppesse ja keeleõppesse, aga arusaadavalt on ka tema motivatsioon pensioni eel ümber õppima hakata tagasihoidlik.

Nina lugu

Nina tahab kolida abikaasa juurde Eestisse. Ninal on keemia kõrgharidus, aga erialal töötanud ta pole. Selle asemel on ta seitse viimast aastat töötanud iluteenindajana.  Nina oli otsustanud, et kolib Eestisse alles siis, kui on leidnud ka sobiva töö. Ta on saatnud oma CV mitmetesse Eesti ettevõtetesse, kuid sobivat pakkumist pole veel saanud. Siis aga saab ta teada, et on lapseootel ning soovib nüüd juba igal juhul abikaasa juurde minna. Nina saabki elamisloa ning esimesed poolteist aastat on ta kindlasti Eestile pigem kulu- kui tuluartikkel. Samas käib tema mees Eestis tööl edasi ja majanduslikus mõttes panustab kogu oma pere eest. Lapsehoolduspuhkuse ajal õpib Nina hoolega eesti keelt, ning kui laps lasteaeda läheb, leiab ta ka erialase töö. Töötasu iluteeninduses pole muidugi teab kui suur ja perele pakutavaid avalikke teenuseid ta oma maksutuluga ilmselt päris tagasi ei teeni.

Niisiis, rände majanduslik mõju võib üksikjuhtudel olla nii tugevalt positiivne kui ka tugevalt negatiivne ning muutuda ajas oluliselt. Kindlasti varieerub see ka riigiti: kus riigi heaolukulutused on madalamad ja sihtriik kõrgelt kvalifitseeritud rändajatele siiski atraktiivne, on ka majanduslik mõju keskmisest suurem. Ainuüksi helde heaoluriigiga kipub aga miinuspoolele jääma, ehkki keskmisi vaadates jääb rände majanduslik mõju enamasti kuhugi üsna tasakaalupunkti lähedale.