Noorsootöötajatena on meil võimalus luua oma kogukonnas rahu. Me saame aidata noortel, kolleegidel ja iseendal saada jagu stereotüüpsest mõtlemisest,väärarusaamadest ning diskrimineerivatest hoiakutest ja käitumisest. See tähendab, et kui konfliktid esinevad, siis tegeleme nendega nii turvaliselt kui võimalik. Lisaks konfliktidele reageerimisele saame anda endast parima, et konflikte ennetada. Noorte või noorterühmade vahelisi pingeid on lihtsam maandada siis, kui need ei ole veel liiga teravaks muutunud. Suhtlemist saame toetada, kui loome ja säilitame turvalisemaid ruume. Turvalisemate ruumide loomine on tähtis vahend diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Turvalisem ruum tähendab enamat kui ainult meie füüsilist ruumi – turvalisemate ruumide kujundamisel püüame luua keskkonna, mis on hooliv, ühendav ja kaasav.
Turvalisem ruum (ingl safer space) on toetav ja ohutu keskkond, mis soodustab avatust, austust, füüsilist ja vaimset turvalisust ning valmisolekut teistelt õppida. Turvalisema ruumi all peetakse silmas ka metodoloogiat, mille eesmärk on luua ohutuid ja lugupidavaid keskkondi.
Turvalisemas ruumis oleme võimalikult teadlikud võimustruktuuridest, mis meie igapäevaelu mõjutavad. See tähendab, et teadvustame võimusuhteid, nende tausta ning oma käitumise mõju teistele. Turvalisem ruum eeldab, et arvestame osalejate ja töötajate vajadustega. Mõiste „turvalisem ruum“ viitab sellele, et ruum ei saa olla absoluutselt turvaline – selle asemel on tegu suhtelise olekuga. Ruumide muutmine status quo’st turvalisemaks on kollektiivne vastutus ja pidev protsess.
Intersektsionaalsus tähendab üht inimest või inimgruppi kirjeldavate sotsiaalsete kategooriate (nt nahavärv, klass, sugu jne) omavahelist põimumist. Kategooriad on omavahel seotud ning tekitavad kattuvaid ja teineteisest tulenevaid ebasoodsaid olukordi või diskrimineerimist.
Noorsootöötajatena töötame nii spetsiifilist ebavõrdsust kui ka intersektsionaalset diskrimineerimist kogevate noortega. Diskrimineerimine ja vihakõne esinevad ka noorsootöös, isegi kui selle ennetamiseks kõvasti tööd teeme. Diskrimineerimine või selle kartus takistavad osalemist ja kaasatust. Üks võimalus takistuste vähendamiseks on luua koos töötajate ja noortega turvalisemad ruumid.
Turvalisema ruumi loomisel ja hoidmisel tunnustatakse ja austatakse vähemusrühmadest pärit inimeste identiteeti ja kogemusi. Turvalisemad ruumid võimaldavad vähemustel ja tõrjutud inimrühmadel mõtteid väljendada ja oma häält kuuldavaks teha. Seda võimaldab omakorda dialoogiline suhtlus ja mõttevahetus toetavas keskkonnas. Turvalisem ruum on sotsiaalne keskkond, kus ka vähemustest ja tõrjutud rühmadest pärit noored tunnevad, et nad võivad vabalt osaleda. Samuti on see keskkond, kus saab vestelda keerulistest probleemidest ja nendega tegeleda. Turvalisemas ruumis saab uurida võimusuhteid ja meie käitumise mõju teistele, et kõik tunneksid end turvalisemalt.
Ehkki me püüame luua tingimusi selleks, et keegi ei tunneks ennast ebaturvaliselt, tunnistame, et ükski ruum ei saa olla absoluutselt turvaline ning et igaüks ei taju ruumi ühtemoodi. Ükski turvalisuse tagamise juhend ei pruugi vastata iga noortekeskuses käija vajadustele. Turvalisemate ruumide loomine on kollektiivne vastutus ja pidev protsess. Toimiva turvalisema ruumi loomine ei juhtu üleöö. See on protsess, kus ainult ruumi loomisest ei piisa – oluline on ka selle säilitamine, mis nõuab lisatööd: töö pidevat hindamist ning vajadusel täiustamist.
On oluline, et me ei näeks noortekeskust ainult tubade ja hoonena, vaid ka inimestena, kes ruume kasutavad. Seejärel saame küsida, kas ruum on kaasav ja sõbralik kõigi meie noorterühmade suhtes – ja kui ei, siis mida tuleks selle muutmiseks teha. Meie keskkond ei ole pelgalt füüsiline hoone, vaid ka meie kohalolu kogukonnas. Mõnikord on meie keskkond välitööd või tänav, mõnikord meie korraldatud üritused, mõnikord ka sotsiaalmeedia. Sinna alla kuulub ka see, kuidas meie sõnumid meid maailmale näitavad – näiteks mida ütlevad teated selle kohta, et me kusagil osaleme.
Turvalisemate ruumide eeskiri peaks sisaldama järgmist: