4. Õiglane kaubandus, selle kriitika ja võimalused

Inimlikust vaatepunktist on õiglase kaubanduse idee ligitõmbav ja toetust vääriv. Oleme põhimõtteliselt seda meelt, et arengumaade põllumajanduse ja teiste tootmissektorite tootjad, kes on praeguse turumajanduse ja maailmaturu tingimustes vaesuses, mis omakorda toob kaasa nende põhiliste inimõiguste kaotusi, peavad saama õiglast tasu. Tundub igati loogiline, et läänemaailma inimesed, kes peavad inimõigusi väga tähtsaks, tahavad neid aidata, muuhulgas alternatiivse kaubandussüsteemi valiku kaudu. Siiski, õiglase kaubanduse ideed kritiseeritakse karmilt mitmest vaatenurgast. Püüame anda neist põgusa ülevaate ja leida, kui õigustatud see kriitika on.

Õiglane kaubandus on oma olemuselt majandusinstrument, mis on mõeldud selleks, et toetada arengumaade vaeseid inimesi – usaldades turumehhanisme, millest loodetakse abi tohutute majanduslike ja sotsiaalsete murekohtade lahendamisel. Siiski on arvukalt praeguse süsteemi suhtes kriitilisi neoliberaale ja kapitalismi-vastaseid, kellel on sellele lähenemisele vastuväiteid.

Kapitalismi-vastaste kriitika seisneb selles, et õiglane kaubandus sõltub liiga palju vabaturust. Kuigi õiglane kaubandus võib tuua positiivseid lühikese perspektiivi tulemusi, on siiski üldjoontes tegu mulje loomisega probleemide lahendamisest, selle asemel et fundamentaalselt sekkuda – ehk luua uus majandusmudel, mis rajaneks sotsiaalsetel printsiipidel. Kriitika tuumaks on vaade, et õiglane kaubandus kasutab klassikalisi kaubandusprintsiipe mõnede sotsiaalsete muudatustega, mis toob lühiajalisi tulemusi, ent maailmakorda ei muuda.

Mitmed aktivistid ja organisatsioonid, näiteks Oxfam, toetavad küll õiglast kaubandust, aga nõuavad põllumajandustoetoetuste lõpetamist, sest nood moonutavad turgu. Samas võib käsitleda majanduslikust vaatenurgast õiglast kaubandust eksporditoetusena. Toetused pälvivad kriitikat paljudel põhjustel, õiglase kaubanduse kriitika põhineb peamiselt eeldusel, et arenguriikide tootjad on ise selles süüdi, et nad nii madalat hinda saavad. See on märgiks konkreetse põllumajandustoote ületootmisest ja peaks vihjama talunikule, et see toode tuleks asendada teisega, mille järele on turunõudlus suurem. Garanteeritud miinimumhinnad ja lisatasu, mis olemuselt on toetus, vähendavad vihje jõudu ja kui näiteks kohvi eest makstav keskmine hind tõuseb, siis aina enam tootjaid saab julgust turule siseneda. Omakorda selle mõjul langeb tavapärase (mitte-õiglase kaubanduse) kohvi hind veel rohkem, mille tõttu tava-kohvi tootjad vaesuvad veelgi. Tagajärjeks on olukord, mis pole kellegi jaoks õiglane.

Ülaltoodud loogika analüüs viib järelduseni, et hindade ja kulude ebakõla majanduses on loomulik, kuna turuhinda ei määra üksnes kuludest tulenev pakkumine, vaid ka nõudlus. Kaasaja maailmas hindade ja kulude vaheline lõhe suureneb, sest Adam Smith’i „nähtamatu käe“ toimimist kitsendavad finants-spekulatsioonid. Veelgi enam, kui tootjatel avaneb võimalus vältida õiglaste palkade maksmist või keskkonnakahjude hüvitamist, siis müüjad on valmis müüma odavamalt – hinna eest, mis ei kata kõiki kulusid.

Lisaks õiglase kaubanduse talunikele on teisigi, kes toetusi saavad. Suurimad toetused lähevad farmeritele Euroopa Liidus, Ameerikas ja Jaapanis. Kuna vaesemate maade valitsustel pole selleks raha, on see meie privileegiks. Seega meie maades teenivad farmerid toetussummade abil rohkem kui farmerid arengumaades oma toodangu eest saavad.

Need toetused ja toiduturg tervikuna on loodud selleks, et tagada massidele odavat toitu. Seega, järgides kokkuhoiu maksimeerimise printsiipi, pakuvad firmad tarbijatele pidevalt ühetaolist ja odavat toodangut ja kindlustavad oma kasumid selle kaudu, et hoiavad tootmismahud suured, ammendavad põllumajandus- ja loodusressursse ning viivad toomise üle vähem arenenud riikidesse.

Tegelikult tähendab odav toit poelettidel seda, et tootjad ning lõpptarbijad ei maksa keskkonna- ja sotsiaalsete kulude eest. Need kulud tuleb kanda vähem kindlustatud, vaesematel ühiskonna rühmadel ning tulevastel sugupõlvedel, kellel ei jää muud üle kui praeguse keskkonna rüvetamise „kulud katta“. Meie elame ja tarbime teiste kulul.

Selles väitluses tasub kaaluda ka arenguriikide farmerite töö omapära argumenti. Nende toodangu (näiteks kohvi, puuvilja, veiste) tootmistsüklid on enamasti pikad, mistõttu pole neil võimalust kiiresti turunõudluse muutustele reageerida. Kui kohvi on kasvama pandud, tuleb seda korjata ja müüa isegi kõige madalama hinna eest – teist võimalust ei ole. Saagikusel on kohvi hinnale märkimisväärne mõju: hea saagikus – madal hind; halb saagikus – kõrge hind.

Erinevalt tootmistööstusest pole põllumajanduses teistele toodetele lülitumine võimalik, sest päris paljude taimede tootmistsükkel vältab mitu aastat – seega õiglase kaubanduse minimaalne müügihind saab pakkuda hädavajalikku abi juhtudel, mil turuhind kukub tootmiskuludest madalamale.

Õiglane kaubandus pole täiuslik süsteem ja see ei lahenda kõiki globaalseid probleeme, kui tootja-maad:

  • ei paranda enda ja rahvusvahelise tasandi planeerimist eesmärgiga viia nõudlus ja pakkumine paremasse kooskõlla;
  • ei tugevda oma tahet ja võimekust tagada inimõigusi ning kontrollida nende rikkumisi.

Tarbivate maade ülesandeks oleks parandada ligipääsu teabele, et elanikud ja aktivistid saaks end kurssi viia toodete päritolu, nende sotsiaalse ja keskkonnamõjuga ning ka töötada aktiivselt maade ja firmadega, kes oma tarneahelas rikuvad inimõigusi ning keskkonnanõudeid.

Artikkel on osa kogumikust “Õiglane kaubandus: taustainfo artiklid”.

Autor: Janis Brizga, Green Liberty, Läti

Back