Mahetootmine

NB! Materjal on rohkem kui viis aastat vana ja selles välja toodud andmed võivad olla vananenud.

MIS ON MAHEPÕLLUMAJANDUS?

Mahepõllumajandus on loodusliku aineringluse põhimõtteid arvestav tootmisviis, kus mulla, taimede ja loomade vahel valitsevad tasakaalulised suhted. Selline süsteem suudab ise taastada tarvitatud aineid ning tegutseb edukalt vaid kõigi osade harmoonilises koostöös. Eestis sätestati termin “mahepõllumajandus” 1997. aastal vastu võetud Mahepõllumajanduse seadusega. Sünonüümina on käibel termin “ökoloogiline põllumajandus”.

Mahetootmine lähtub ökoloogilistest põhimõtetest, sõltudes bioloogiliste protsesside toimumisest ning põhinedes kohalikel ressurssidel. Seega on mahepõllumehele oluline hoida keskkonda stabiilse ning mitmekesisena, kuna bioloogilised protsessid vajavad järjepidevaks toimimiseks mitmekesisust. Mahepõllumajanduse alussambaks on külvikord, millega saab reguleerida nii mullaviljakust kui ka kahjurite levikut. Mahepõllumajandust on kergem rakendada ettevõtetes, kus tegeletakse nii taime- kui loomakasvatusega. Enamik Eesti maheettevõtetest teebki seda.

Mullaviljakust säilitatakse ja parandatakse orgaaniliste väetiste ja liblikõielisi sisaldava külvikorra abil. Ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Kahjurite tõrjeks kasutatakse mehaanilisi kontrollvõtteid (peamiselt katteloori), samuti looduslikke vaenlasi. Selle võimaldamiseks peab põllumajandusmaastik olema mitmekesine, et seal saaksid elada ka nt röövtoidulised putukad. Ka külvikordade planeermisel tuleb arvestada, et järjestikustel aastatel ei kasvatataks taimi, milledel on samad kahjurid; samuti peaks selliseid taimi vältima kõrvutiasetsevatel väljadel. Taimede tugevdamiseks kasutatakse taimeekstrakte ning komposti kääritatud ekstrakte. Peamised umbrohutõrjevõtted on leegitamine ja vaheltharimine.

Maheloomakasvatuses on oluline loomade heaolu. Üks olulisemaid erinevusi võrreldes tavatootmisega on vabapidamise nõue. Enne 01.05.2001 ehitatud lautades võib loomi erandjuhul kuni 2010. aasta lõpuni pidada ka lõastatult. Tingimuseks on, et loomad saavad aasta läbi regulaarselt liikuda, laudas on allapanu piisavalt ja muud heaolu nõuded on täidetud. Vasikate lõastamine on igal juhul keelatud. Loomi söödetakse mahesöödaga, ei kasutata hormoonpreparaate (kasvu ja toodangu suurendamiseks) ega sünteetilisi ravimeid (haiguste ennetamiseks).

Mahelinnupidamise aluseks on vabapidamine, puurispidamine on keelatud. Kanadel peab olema võimalus siblida, istuda õrrel jne. Lindudele võimaldatakse vähemalt 8-tunnine ilma kunstvalguseta puhkeperiood. Vähemalt 1/3 oma elueast peavad linnud saama (ilmastikutingimustest sõltuvalt) viibida jalutusalal, mis peab olema piisavalt suur, et seal oleks ka siblimata pinda. Veelindudel peab olema võimalus vette minna.

mahepõllumajandus

MAHEPÕLLUMAJANDUSREGISTER

Vastavalt Mahepõllumajanduse seadusele võib sõnaga «ökoloogiline» või liitsõnaga, mille täiendsõna on «öko», sõnaga «mahe» või liitsõnaga, mille täiendsõna on «mahe», märgistada üksnes põllumajandussaadust ja -toodet, mis on toodetud või mida on käideldud Mahepõllumajanduse seaduse nõuete kohaselt. Ettevõte, kus soovitakse tegeleda mahepõllumajandusliku käitlemisega peab Mahepõllumajanduse seaduse kohaselt olema saanud tunnustuse ning andmed tema kohta peavad olema kantud mahepõllumajanduse registrisse.

Mahepõllumajanduse registrit peab Põllumajandusministeeriumi Taimetoodangu Inspektsiooni mahepõllumajanduse osakond. 31. detsembri 2007 seisuga on registris 1211 tootjat ning 24 töötlejat-käitlejat. Osal tootjatest on käsil veel kaheaastane üleminekuperiood: toodangut tohib mahetoodanguna müüa alles tootmise kolmandal aastal.

Allikad: Taimetoodangu Inspektsioon, Veterinaar- ja Toiduamet, Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Riigi Teataja, Eur-Lex
Back