Eesti osa kliimamuutustes

Arhiveeritud — Kategooriad:
• • Taustainfo
• • Keskkond, kliima ja kestlikkus
• • 16+
• • 13–16
• • 10–13
• • Sotsiaalained
• • Loodusained
• • eesti

“Ma paigutaksin raha päikeseenergeetikasse. Milline jõuallikas! Ma loodan, et me ei pea sellega ootama, kuni nafta ja süsi otsa saavad.”

EESTI JA KYOTO LEPE

Eesti on alla kirjutanud Kyoto leppele, millega oleme kohustatud aastatel 2008-2012 vähendama kasvuhoonegaaside heitmeid 1990. aastaga võrreldes 8%. See nn Kyoto sihtarv on Eestil juba saavutatud, kuna elektrienergia tootmismahtude vähenemise, aga ka tööstuse ja põllumajanduse toodangu muutuste tõttu on Eesti kasvuhoonegaaside kogused 90. aastaga võrreldes juba praegu 50% vähenenud. Kuna emissioonide langus on saavutatud Eestis üksnes tänu geopoliitilistele muutustele 90ndate alguses, peaks Eesti võtma Kyoto leppe raames karmimad eesmärgid.

KUI PALJU TEKIB EESTIS KASVUHOONEGAASE?

Kuigi 1990. aastaga võrreldes on Eestis kasvuhoonegaaside heitmed ligi 2 korda vähenenud, on Eestis inimese kohta toodetav CO2 hulk väga suur – ca 11 tonni inimese kohta aastas. Sellise näitajaga on „keskmine eestlane“ maailma 15 suurima saastaja hulgas (sh nt USA, Kuveit, Kanada, Tshehhi). Ka Eesti majandus on väga süsinikuintensiivne, Lätiga võrreldes toodab Eesti ühe SKT ühiku kohta 2 korda ja Rootsiga võrreldes 4 korda rohkem CO2. Ka Eesti energiasäästu potentsiaal on väga kõrge, näiteks kasutatakse Tallinnasühe m³ ehitusliku mahu kohta 25–30% rohkem soojust kui Helsingis.

MIKS ON EESTI SUHTELISELT SUUR KASVUHOONEGAASIDE TOOTJA?

Kasvuhoonegaaside suurim tootja Eestis on energeetikasektor, mis annab 92% kogu CO2 heitkogusest. Eestis põhineb elektrienergia tootmine peamiselt põlevkivienergeetikal, mis on väga madala kütteväärtusega, tekitades muude kütustega võrreldes ka märksa suuremat keskkonnakahju. Juba elektrijaamade omatarve ja elektriliinide kaod moodustavad ligi 25% kogu elektritoodangust. Nii paisatakse näiteks Eestis 1 kWh elektri tootmisel õhku keskmiselt 1,18 kg CO2, seevastu Poolas on see elektritootmise keskkonnamõju näitaja 0,96 kg, Euroopa Liidu keskmine 0,34 kg ja nt Rootsis vaid 0,03 kg.

• 1990. aastal tekkis Eestis inimese kohta ca 20 tonni CO2
• 2002. aastal 11 tonni CO2 inimese kohta
• Eestis tekib CO2 inimese kohta 10 korda rohkem kui maailmas keskmiselt
• Pikaajaliselt säästlikuks tasemeks peetakse 0,11 tonni CO2 inimese kohta ehk Eesti peaks CO2 emissioone vähendama 100 korda.

KASVUHOONEGAASIDE VÄHENDAMISE VÕIMALUSED EESTIS

• ökoloogiline maksureform, mis vähendab tööjõuga seotud maksukoormust, kuid suurendab energia- ja ressursimahuka ning keskkonda kahjustava tootmise ja tarbimise maksukoormust;
• investeeringud parimasse tehnoloogiasse ja üleminek põlevkivilt keskkonnale vähem ohtlikele energiaallikatele;
• Investeeringud energeetika efektiivsuse tõstmisesse;
• Investeeringud taastuv- ja hajaenergeetikasse;
• investeeringud energia säästmisesse;
• energeetika ja transpordi väliskulude sisestamine ja soodustuste tegemise lõpetamine – Maailma Energianõukogu on välja arvutanud, et Euroopa ühe aasta fossiil- ja tuumaenergia dotatsioonide (umbes 15 miljardit Eurot) kaotamine muudaks päikeseenergia turul hoobilt konkurentsivõimeliseks.

PÕLEVKIVITÖÖSTUSE TÕTTU OLEME MAAILMA KÕIGE MAHAJÄÄNUMA ENERGEETIKAGA RIIKIDE HULGAS

Mujal maailmas põlevkivi tööstuslikult ei kaevandata. Eestis on põlevkivitööstusele kehtestatud keskkonna- ja ressursimaksud väga madalad, mis muudavad Eesti põlevkivitööstusele sisuliselt erimajanduspiirkonnaks. Eestis maksavad elektrijaamad ühe tonni atmosfääri paisatud CO₂ eest 11,5 krooni. CO₂ maksud teistes riikides jäävad reeglina 200-1000 krooni vahele. Põlevkivitööstus maksab kasutatud vee eest kümneid kordi vähem kui teised tööstused, ta ei maksa ka maa eest, mis on kaevanduste poolt rikutud.