"Ole avastamisnäljane. Ole rumal."

Archived

• эстонский

«Ole avastamisnäljane. Ole rumal.» Need lihtsad sõnad seisid 1970. aasta Kogu Maailma Kataloogi (The Whole Earth Catalog) viimase numbri tagakaanel. Just neist aastatest on maailmale tutvustatud imelisi leiutisi, nagu mobiiltelefon, arvutihiir, GPS, Sony tuli välja oma esimese muusikamängijaga ja nii palju muud. Tegu on leiutistega, mida inimesed tänapäeval igapäevaselt kasutavad ning mis on muutnud meie elu. Seega maailma muutmiseks polegi palju vaja. Päästmiseks aga küll. Üks, mis tänapäeval päästmist vajab, on puhas vesi.

Inimkond on lähenemas joogiveekriisini. Üha enam on inimesi, kel puudub ligipääs puhtale joogiveele. Probleemi põhjustajateks võib pidada näiteks katastroofe ja reostusi. Soome kirjanik Emmi Elina Itäranta kirjeldab oma esikromaanis „Vesi mäletab“ maailma, kus sõdu peetakse puhta vee pärast, kus puhas joogivesi on otsa lõppemas ja joogiveeallikaid varjatakse. Itäranta on tabavalt vett kirjeldanud: „Vesi on kõigist elementidest kõige muutlikum. See ei karda põleda tules ega haihtuda taevasse, see ei karda puruneda vihmana teravatel kaljudel ega uppuda mulla pimedasse vaipa. See on teispool kõiki algusi ja lõppe. […] Surm on vee liitlane. Neid ei saa üksteisest lahutada ja kumbagi ei saa lahutada meist, sest meid on tehtud vee muutlikkusest ja surma lähedusest. Vesi ei kuulu meile, vaid meie kuulume veele: kui see on valgunud välja meie sõrmedest ja kudedest ja kehadest, ei lahuta meid maast enam miski.“ Romaani näol on küll tegemist düstoopiaga ja võib tunduda, et taolised stsenaariumid elus aset ei leia, samas kui käime oma elukeskkonnaga hoolimatult ümber, võib ühel päeval maailm tõesti olla selline, nagu romaanis kujutatud.

USA kirjanik William Gibson on öelnud kuldsed sõnad: „Tulevik on kohal. See pole lihtsalt veel laialt levinud.“ Gibsoni mõtet toetab 1994. aastal Šveitsi firma Vestergaardi poolt välja töötatud riidest filter, et võidelda drakunkuloosi (troopiline parasiitinfektsioon, mis põhjustab valulikke nahahaavandeid ja artriiti) levikuga. Vestergaardi esindajad on korduvalt öelnud, et kõik algas puhta vee probleemiga. Puhas vesi ei tohiks kunagi probleemiks ollagi. 1999. aastaks sai filter juba uue kuju väga efektiivse toruna. Tänaseks on paigaldatud üle 37 miljoni filtri, et haigus maailmast lõplikult kaotada. Sealt edasi taheti luua midagi, mis suudaks vett puhastada kiiremini ja efektiivsemalt; midagi, mis mustast veest teeks joogivee. Tulemuseks oli 2005. aastal ilmunud kõrre moodi filter (LifeStraw), mis loodi eelkõige arengumaadele mõeldes. Suurimaks probleemiks saastunud vee tarbimisel on vees levivad haigused. Võimalus on nakatuda mitmetesse kõhulahtisust tekitavasse haigustesse, mis tapavad igal aastasel umbes 1,5 miljonit inimest. Väga efektiivse veepuhastussüsteemiga, mida elukõrs kasutab, suudetakse haiguste levikut peatada, parandades inimeste elukvaliteeti. Üksainus seade suudab puhastada umbes 1000 liitrit vett. Elukõrs on tehtud plastikust, mis ei sisalda kemikaale ja ei vaja töötamiseks elektrit. Kõrre teeb omapäraseks õõnsate kiudude tehnoloogia, mis puhastab tõhusalt erinevaid osakesi, hävitades viiruseid, ainurakseid ja baktereid. Torukese seintes on imeväikesed poorid, millest läbi liigub vaid puhas vesi, mida saab juua seadme ülemisest osast. Kõrre puhastamine on lihtne — tuleb vaid tugevalt puhuda, et eemaldada kinnipüütud osakesi. Seadme loojad leidsid, et tehnoloogia, mida nad kõrres kasutavad, leiaks veel palju otstarbekamat rakendust hoiustussüsteemides ja erineva mahuga veefiltrites. Tehnoloogiat arendati edasi kodus kasutamiseks. Nüüd on juba võimalik väga suurt kogust vett korraga puhastada. Suurimad hoiustussüsteemid suudavad puhastada 7 000 kuni 10 000 tuhat liitrit vett. Täna kasutatakse taolisi tooteid rohkem kui 64 riigis. Näiteks saadeti elukõrsi maavärinas räsida saanud Haitile. Üle 1000 kõrre ja 80 muu puhastusfiltri on saadetud ka Nepaali. Igal inimesel on võimalus soetada elukõrsi. Selle tulu pealt kogutakse raha, et tagada Keenias koolilastele puhas joogivesi. Vestergaard on rohkem kui motiveeritud looma filtrile uusi kasutamisvõimalusi, et päästa veel rohkem inimelusid. Lisaks kõigele on elukõrs ka heaks kiidetud maailma terviseorganisatsiooni ja USA keskkonnakaitse poolt. Selle laialdasem levik aitaks päästa 16 000 inimelu nädalas, hoiaks kokku väärtuslikku aega, mis kulub puhta vee otsimisele ja koju viimisele. Mida vähem kulutatakse aega vee kogumisele, seda paremaks muutuks elukvaliteet, rohkem õpilasi saaks kooli minna ja rohkem koolipäevi saaks toimuda. Puhta vee puuduse tõttu jääb ülemaailmselt aastas ära 443 miljonit õppepäeva. Kui oleks rohkem puhast vett, väheneks ka suremus kõhulahtisusega seotud haigustesse, mis on praegu üks levinumaid surmasid alla viieaastaste laste seas. Puhas vesi kingib elu.

Organisatsioon WATERisLIFE’i missioon on tagada inimestele puhas vesi, paremad sanitaartingimused ning korraldada hügieenikoolitusi. WiL ei soovi leida ajutisi lahendusi, vaid lahendusi, mis aitaksid ka järgnevaid põlvkondi. Enamik inimesi ei tea, et meie vetsupottides olev vesi on ka puhtam kui haigusterohke must vesi, mida praegu kasutab veel üle miljardi inimese. „The Drinkable Book“ on raamat, mida ei tahagi käest panna. Koostöös teadlase Theresa Dankovichiga loodi kõige esimene käsiraamat, mis võimaldab lugejal puhastada vett, õpetab, kuidas hoolitseda oma hügieeni eest, selle raamatu lehed aga hävitavad surmavaid baktereid. Hetkel tegeletakse käsiraamatu tõlkimisega erinevatesse keeltesse. Üks raamat suudab tagada kasutajale puhast vett kuni neli aastat.

Et tagada vesi tervele kogukonnale, loodi WATERisLIFE’i poolt SUNSPRING – päikesepaneelidel töötav mikrobioloogiline veepuhastussüsteem, saades vett jõgedest, järvedest, ojadest, tiikidest, kaevudest ja vihmaveest. Tegemist on isepuhastava süsteemiga, mis suudab puhastada üle 18 000 liitri vee päevas. Esimene neist viidi Haitile, mis tagab puhta vee 2 000 majapidamises. „The Drinkable Book“ ja ka SUNSPRINGi laialdasem levik päästaks rohkem inimesi ja tõstaks nende elukvaliteeti.

Päikesepaneelidele on ehitatud ka Solarball. Austraaliast pärit õpilane Jonathan Liow, kes käis 2008. aastal Kambodžas, ei osanud arvatagi, et sellest kogemusest saab midagi elu muutvat. Nähes vaesust ja viletsust, mis riigis valitseb, tahtis ta teha midagi, mis reaalselt aitaks. Saades teada, et on vaja midagi odavat vee puhastamiseks Aafrikasse, otsustas ta luua palli, mis kasutab ainult päikesevalgust ja saastunud vett. Solarball puhastab umbes 3 liitrit vett päevas – kasutaja peab valama musta vee palli, mis saab päikesevalgust kogu 360 kraadi vältel. Süsteem käivitub päikesekiirguse abil, luues joomiskõlblikku vett. Liow ütles, et kõige keerulisem on teha midagi, mis on efektiivsem kui teised olemasolevad tooted. Ka väikene kogus puhast vett on abivajajale oluline.

Heaks näiteks parandada mere elukeskkonda on Austraalia surfajad Andrew Turton ja Pete Ceglinski, kelle jaoks tähendab ookean kõike. Kaks noort lõid Seabini – automaatse vee prügikasti, mis kogub hõljuvaid jäätmeid, rususid ja õlisid ööpäev läbi. Uus innovatsioon loodab välja vahetada suured paadid, mis võrkudega jäätmeid ülemaailmselt koguvad. Võrreldes paatidega on Seabin odavam, efektiivsem ja töötab kauem. Umbes 8 miljonit tonni plastikpudeleid, kilekotte, mänguasju ja muid jäätmeid satub igal aastal maailmamerre. Kuna üks osa sellest vajub mere põhja, võib reostust olla koguni 12,7 miljonit tonni, mis on väga ohtlik mere elukeskkonnale. Näiteks kilpkonnad võivad pidada kilekotte meduusideks ja sellest toituda. Kilekotid blokeerivad edaspidi ligipääsu nende kõhupiirkondadesse, mille tagajärjel kilpkonn sureb nälga. Kilpkonnad pole muidugi ainsad, kes hõljuvat plastikut toiduks peavad.

Usun, et just innovatsioonide juures on oluline aru saada, et ka väike panus aitab kaasa maailma arengule. Pannes kokku iga pisikese uuenduse, iga pisikese annetuse või isegi sõnaleviku, suudame teha ägedaid asju, mis kunagi maailma päästavad. USA kirjaniku Cormar McCarthy romaan „Tee“ on ideaalne näide sellest, kuidas kõik on inimese kätes ja võimuses. Raamatus on kirjeltatud maailma, kus pärast globaalset katastroofi enamik inimesi hukkus. Üksikud ellujäänud võitlevad oma eksistentsi eest, maailmas ei kasva enam midagi, on pidevalt külm, ümberringi on kõik hall ja kõle. Elatakse maailmas, kus üksikute ellujäänute hulgas on levinud kannibalism ja puudub halastus. Ööd on ainult veidi vähem pimedad. Päeval tiirleb kadunud päike ümber Maa nagu leinav ema, latern käes.

Innovatsioonid algavad ennekõike probleemi märkamisest. Väikesed asjad suudavad palju. Leiame näiteid kirjandusest, mis hoiatavad meid katastroofide ja puhta vee puudumise tagajärgede eest. Maailmas on ka tõendeid, mis viitavad, et oleme suutlikud leidma probleemidele lahendust. Saame ainult loota, et tulevikus ei pea ükski laps, üksi nooruk või ükski täiskasvanu puhta vee pärast loobuma haridusest või töötamisest või meie kõige kallimast varast – elust.

Essee on avaldatud muutmata kujul. Teksti autor on Kris-Mariin Pals Läänemaa Ühisgümnaasiumist ja teda juhendas Monika Undo. Konkurss toimus projekti raames, mida rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.