Kuidas hinnata majanduskasvu?

NB! Materjal on rohkem kui viis aastat vana ja selles välja toodud andmed võivad olla vananenud.

Ühes riigis aasta jooksul ühtekokku toodetud teenuste ja kaupade turuhinda kutsutakse sisemajanduse kogutoodanguks (SKT) ja selle tõusu majanduse kasvuks. See on poliitilise ja majandusliku diskussiooni üks kesksemaid kasutuselolevaid näitajaid. Inimeste jaoks tähendab SKT kasv sageli seda, et neil on rohkem raha käes ja palga eest saab rohkem kaupu ja teenuseid osta – misläbi elanike elujärg paraneb.

Kuid SKT suurus näitab vähe seda, kuidas heaolu riigi elanike vahel jaguneb, kui kvaliteetne on riigi toodang ja millised on majandusarengu mõjud keskkonnale. SKT ei anna mingisugust informatsiooni selle kohta, kui kallid on kaupade ja teenuste hinnad ning kas elanike igapäevased vajadused on rahuldatud. Madala SKTga riikides on reeglina ka madalamad hinnad ja elamiskulud kui kõrgema SKTga riikides. Samuti võib madalama SKTga riikide elanikel olla suurem ostujõud, kui seda teiste maade SKTga võrreldes võib järeldada.

SKT puhul mõõdetakse turumajanduse teatud osi, seehulgas nii soovituid kui ka soovimatuid kulutusi. Näiteks liiklusõnnetuste arvu suurenedes suureneb ka arstiabi ja matusebüroode aastane käive, ettevõtted on sunnitud palkama haiglaravil viibivate töötajate asemele teisi inimesi ning autotööstus saab õnnetustes lömastunud autode arvelt uusi tellimusi. Kõik see majanduslik tegevus väljendub SKT-s majandusliku tõusuna. Autode kasutamise suurenemine ei tähenda mitte ainult rohkem autoõnnetusi, vaid toob endaga kaasa ka rohkem liiklusummikuid, maanteid, parkimisplatse, saastamise suurenemist ja suuremat bensiini läbimüüki. Tihtipeale valmistatakse tooteid teadlikult lühikese kasutuseaga, sest siis on tarbija sunnitud tihedamini uusi ostma. Ressursitarbimise seisukohalt on oluline, et tooted oleksid võimalikult vastupidavad, selle tagamiseks on enamasti vaja ainult väheseid muudatusi. Tavaliselt kulub taastumatuid loodusvarasid tootmiseks ühtviisi, olgu siis toode kvaliteetne või vilets. Lühiajalise kasutuseaga toodete tarbimine suurendab SKTd, kuid selline kasv vähendab paljude elukvaliteeti.

Saastumisest tulenevatel tervisehädadel ja materjalikahjustustel on samasugune mõju SKTle. Seetõttu ei sobi SKT sugugi riigi elukvaliteedi mõõtmiseks. Sellest indikaatorist ei nähtu, kas kõnealune riik kasutab oma ressursse säästlikult, kas ta hoiab kokku energiat, kas riigi majanduspoliitika toetab sellist arengut, mis ka järeltulevatele põlvedele jätab sama head elamistingimused kui tänapäeval.

SKT arvestusse ei lähe ka tasuta tehtud töö, mis paljudes riikides moodustab väga suure osa igapäevasest tegevusest. Näiteks kui arengumaa naine kulutab 4-6 tundi päevas vee toomiseks, siis SKT vaatepunktist pole veel ega ka selle kandmisel mingit väärtust. Kuid niipea kui vett hakatakse juhtima kodudeni torusid pidi ja selle eest makstakse, loetakse see SKT sisse.

Alternatiivsed ühiskonna ja majanduse arengu näitajad on näiteks inimarengu indeks, tõelise arengu indeks, roheline SKT, säästva majandusliku heaolu indeks, mis kõik püüavad korrigeerida SKT näitajat nii, et majandustegevuse analüüsimine peegeldaks ühiskonna heaolu sisulist muutumist ehk kui palju jääb ühiskonnal majandustegevuse kasumist kätte pärast kulude lahutamist.

Tõelise arengu indeks (TAI) osutab, et kehtivad majanduspoliitikad edendavad ületarbimist, välislaenu, krediidiga ostmist, ressursside kurnamist, rikkuse ebavõrdset jagunemist jms. TAI arvestab suurenevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke kahjusid, mida SKT ignoreerib. TAI teeb vahet positiivsete ja negatiivsete majanduslike tegevuste vahel ja majanduskasu tootmise hinna ning kasu enda vahel, arvestab mitterahalisi tooteid ja teenuseid. TAI arvutamiseks lahutatakse SKTst heaolu mittetõstvad kulutused (nt liiklusõnnetuste, kuritegevuse, keskkonnakahjude likvideerimise jms seotud kulud). TAId on oma riigi edukuse mõõtmiseks rakendanud näiteks Kanada.

RohelineSKT on SKT ümberarvestus, kus arvestatakse keskkonnaprobleemidest ühiskonnale tekitatud kahju ja loodusvarade kasutamisest tingitud jõukuse vähenemist.

Säästva majandusliku heaolu indeks (ISEW) onameeriklasest ökonomisti Herman Daly poolt välja töötatud näitaja, mille eesmärgiks on mõõta elukvaliteeti parandavat majandustegevust. ISEW korrigeerib osaliselt SKTd, lahutades sellest näiteks keskkonnakahjustuste ja sotsiaalsete probleemide tõrjumisega seotud kulud ja liites sellele kodumajapidamistes tehtava mitterahalise töö väärtuse. Nii näitasid Suurbritannia SKT ja ISEW arvutused 1950–1990ndate aastate kohta, et majanduslik heaolu kasvas seal stabiilselt kuni 1970. aastate keskpaigani, hakates seejärel taas langema. Järeldus, et1990ndate alguses oli heaolu 1950ndate tasemest ainult 3% kõrgem. Nähtus, et kui 1975. aastani oli SKT kasvanud 30%, siis säästev majanduslik heaolu oli langenud sisuliselt poole võrra.

Inimarenguindeksit kasutati esimest korda 1990. aastal ÜRO Arenguprogrammi iga-aastases inimarengu aruandes. Inimarengu indeks sünteesib numbrilisel skaalal inimarengu kolme aspekti: eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset (suhtelist ostujõudu).

Koostaja: Mari jüssi

Назад