Diskrimineerimise märkamine
|
|
x
|
|
|
Diskrimineerimine on inimese ebaõiglane või eelarvamuslik kohtlemine tema tausta või isikuomaduste alusel, nagu etniline päritolu, vanus, sugu, võimed või seksuaalne sättumus.
Diskrimineerimise all peame sageli silmas juhtumeid inimestevahelises suhtluses – vihakõne või kiusamist isikuomaduste või sotsiaalse identiteedi, näiteks soo, seksuaalsuse, rassi, rahvuse või muude sotsiaalsete tunnuste alusel. Kui aga tahame võidelda diskrimineerimise vastu ja suurendada kaasatust, peame minema sügavamale ja uurima institutsionaalseid ja struktuurilisi diskrimineerimise vorme. See hõlmab näiteks töölevõtmise praktikaid või seda, kelle ajalugu koolis õpetatakse ja kelle oma ei õpetata. Diskrimineerimine ja ebavõrdsus ei leia aset juhuslikult. Igasuguse diskrimineerimise taga on maailma ajalugu, kus on poliitiliselt, majanduslikult ja ühiskondlikult loodud meelevaldseid erinevusi ja põhjendusi inimeste ebavõrdseks kohtlemiseks, mis kestab tänapäevani.
Ühiskondlik identiteet. Igal inimesel on mitmeid ühiskondlikke identiteete nagu vanus, sugu, religioosne või spirituaalne kuuluvus, klass, sotsiaalmajanduslik staatus, seksuaalne sättumus, „rass“, võimelisus, rahvus ja etniline kuuluvus. Mõnda ühiskondlikku identiteeti on lihtne näha, teist aga mitte. Iga identiteediga käib kaasas teatud kogus võimu.
Diskrimineerimine on tihedalt seotud privileegide ja võimuga ning sellega, kuidas need ühiskonnas avalduvad. Ühiskonna liikmetena kuulume erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse ning meil on erinevad sotsiaalsed identiteedid. Inimesed, kelle sotsiaalsel identiteedil on palju võimu, on privilegeeritud ning kuuluvad sageli enamusse. Samal ajal on vähema võimuga inimesed tavaliselt ebasoodsamas olukorras ja kuuluvad sageli vähemustesse.
Sotsiaalsed identiteedid annavad meile aimu meie olemusest. Samas näitavad need ka seda, mida me teistele tähendame. Mõni identiteet on kaasasündinud, mõne omandame aga elu jooksul. Mõne identiteediga me samastume, mõne on aga meile omistanud teised lähtuvalt meie välimusest, aktsendist või taustast, ehkki me sellega ei samastu. Iga identiteedi koht võimuhierarhias on sotsiaalne konstruktsioon, mille on aja jooksul loonud ja juurutanud enamusse kuuluvad inimesed. Võimuhierarhia võib ühiskonniti erineda. Meil kõigil on mitu ühiskondlikku identiteeti ning tihti kuulume korraga nii enamus- kui ka vähemusrühmadesse.
Rohke võimuga sotsiaalseid identiteete peetakse sageli enesestmõistetavaks ning igapäevaelus oleme neist harva teadlikud. Näiteks võib valge nahavärviga inimene elada kogu elu mõnes lääne ühiskonnas ning mitte tähele panna, kui palju nahavärv tema elu mõjutab, sest paljudes ühiskondades on valgeks rassistamine privileeg. Kui aga inimene ei ole valgenahaline ning teda seetõttu diskrimineeritakse, saab ta rassistamisest paratamatult teadlikuks. Sel juhul märkab inimene privileegide olemasolu iga päev, mitu korda päevas. Noored kogevad vihakõnet ja diskrimineerimist isiklikul, institutsionaalsel ja/või süsteemsel tasandil, kui nende sotsiaalset (või eeldatavat) identiteeti nähakse ja tajutakse vähem väärtuslikuna.
Need õnnelikud ja privilegeeritud, kes ei koge sotsiaalse identiteedi tõttu eriti või üldse mitte diskrimineerimist, võivad isegi uskuda, et ühiskond on juba võrdne. Nende vaatepunktist võib ühiskond näida õiglane ja kaasav. Inimesed, kes kogevad või näevad diskrimineerimist või selle kohta uuringuid loevad, teavad aga, et vähemusrühmad kogevad diskrimineerimist sageli. Meie ühiskonnad on õiglusest kaugel.
Privileeg tähendab eeliseid või hüvesid, mida antakse või tehakse kättesaadavaks ainult konkreetsele rühmale, sageli teiste arvelt. Privileegidel on roll nii isiklikul, inimestevahelisel kui ka institutsioonilisel tasandil.
Paljudel meist on sotsiaalsest identiteedist tulenevad privileegid, oleme me nendest siis teadlikud või mitte. Privileeg oma olemuselt on tavaliselt nähtamatu inimesele, kellel see on. Oluline on rõhutada, et enamasti ei ole privileegid väljateenitud. On levinud eksiarvamus, et igaüks peab lihtsalt kõvasti tööd tegema, et privileegidele ligi pääseda. Tavaliselt antakse meile privileegid ilma meie enda suurema pingutuseta.
Mõnel sotsiaalsel identiteedil on rohkem võimu kui teisel. Võimu omamine ei ole alati teadliku kavatsuse või aktiivse valiku tulemus. Nagu privileegid, on meil sageli ka võim lihtsalt seetõttu, et kuulume mingisse identiteedirühma. Vahe on aga selles, mida otsustame selle võimuga iga päev peale hakata: kas me taasloome aktiivselt ebavõrdsust, lubame passiivselt sellel juhtuda või võitleme aktiivselt ebavõrdsuse vastu ning loome selle asemel hoopis võrdsust ja rahu.
Noorsootöötajad töötavad sageli mitmesuguse taustaga noortega. Mitmekesisus annab meile võimaluse avardada oma silmaringi.
Ebavõrdsuse süvenemise vältimiseks peame enda ümber ebavõrdsust ja diskrimineerimist märkama. Kasulik raamistik sellest mõtlemiseks on vihapüramiid. Vihapüramiid on õppevahend, mille töötas välja USA-s tegutsev juudi-ameerika inimõiguste organisatsioon Anti-Defamation League (Laimuvastane Liiga) seoses holokaustist saadud õppetundidega. Püramiid illustreerib, kuidas eelarvamused võivad kasvada vaenulikuks vägivallaks, kui neid ei uurita ega lahendata ning kui neid normaliseeritakse või isegi soodustatakse. See ei tähenda, et eelarvamused viivad automaatselt vägivallani, ent vägivalla juured kipuvad sageli asuma eelarvamustes.