12. eesmärk. Vastutustundlik tootmine ja tarbimine

Tagada säästvad tarbimis- ja tootmisviisid.

Jätkusuutmatud tarbimis- ja tootmismustrid – ületarbimine ja keskkonnakahjulike materjalide kasutamine tootmises on kliimamuutuse, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja reostuse algpõhjusteks. Kriisidega seotud keskkonnaseisundi halvenemise ärahoidmiseks peaksid valitsused, ettevõtted ja kodanikud tegema koostööd, et parandada ressursitõhusust, vähendada jäätmeid ning arendada ringmajandust.

Samal ajal kui iga kümnes inimene maailmas kannatab endiselt alatoitumise all (vt 2. eesmärk) ning miljardil puudub ligipääs puhtale joogiveele (vt 6. eesmärk), lõpetab iga aasta prügikastides kolmandik ehk 1,3 miljardit tonni kogu toodetud toidust. Toiduraiskamine maksab ülemaailmsele majandusele igal aastal peaaegu 940 miljardit dollarit. Ka Eestis tekib aastas ligikaudu 167 000 tonni toidujäätmeid, millest poole ehk ligikaudu 84 000 tonni aastas moodustab toidukadu. Kõige rohkem raisatakse toitu kodumajapidamistes.

Järjest enam rakendatakse erinevaid põhimõtteid, mis toetavad säästvatele praktikatele üleminekut. Euroopa Liit keelustas oma liikmesriikides 2021. aastast ühekordsete plastmassist nõude, kõrte ja vatitupsude tootmise. Kasvamas on ka õiglastel põhimõtetel toodetud kaupade valik – üle maailma on ligi 30 000 õiglase kaubanduse märgistusega toodet. See tähendab, et nende toodete toorainete saamisel ei ole kasutatud laps- ega orjatööd, töötajatele on tagatud turvaline töökeskkond ja inimväärne palk ning osa tulust investeeritakse kogukonna arengusse.

Mõned riigid on astunud samme, et ka toidu äraviskamist piirata. Näiteks Prantsusmaal ei tohi suurtes toidupoodides veel riknemata toitu ära visata, vaid see tuleb annetada heategevuslikele organisatsioonidele. Selline lahendus võib töötada Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus ressursside haldamine on efektiivsem, aga seda on keerulisem rakendada Aafrikas ja teistes piirkondades, kus jätkuv probleem on toiduturvalisus ja selle kättesaadavus (vt 2. eesmärk).

Oluline on välja tuua, et kõrge sissetulekuga riikide materiaalne jalajälg elaniku kohta on 10 korda suurem kui madala sissetulekuga riikides. See tähendab, et kõrgema elatustasemega riigid tarbivad ja kasutavad palju rohkem ressursse inimese kohta, võrreldes madalama elatustasemega riikidega. Samas ei saa sellest järeldada, et need riigid peaksid kandma suuremat koormust – kõik riigid, sõltumata nende majanduslikust olukorrast, peaksid kaasa aitama eesmärgi saavutamisele. Ressursiteadlik majandamine ning säästlikum toidu tootmise ja tarbimise süsteem on äärmiselt oluline ja aitab lahendada ka näiteks toiduturvalisuse probleemi (vt 1. eesmärk).

Mõisted

  • Materiaalne jalajälg (ingl material footprint) – mõõde, mis näitab inimtegevuse mõju keskkonnale, arvestades kogu ahelat alates tooraine kaevandamisest ja töötlemisest kuni toote valmistamise ja kasutamiseni ning lõpuks jäätmete tekkimiseni.

Mida sina teha saad?

  • Eelista kodumaiseid ja õiglase kaubanduse märgistusega tooteid.
  • Eelista ettevõtteid, kes järgivad säästliku arengu põhimõtteid.
  • Väldi ühekordsete nõude ning plastikkõrte kasutamist.
  • Anneta oma vanad, kuid hästi hoitud riided, raamatud ja mööbel taaskasutuskeskustele.
  • Osta vaid neid asju, mida sa päriselt vajad.
  • Võimalusel paranda ja taaskasuta materjale.
  • Eelista vanniskäigu asemel lühikest dušši.
  • Vaheta oma lambipirnid välja energiasäästlike lambipirnide vastu.
  • Eelista taimset toitu, mille tootmiseks on vähem energiat ja vett vaja kui loomse toidu jaoks.

Allikad ja edasist lugemist:

Tagasi