Sõnavabadus

FAKTID:

  • Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni, ning vastu võtta teiste arvamusi ilma tsensuuri ja karistuse kartuseta.
  • Sõnavabadust nimetatakse vahel ka väljendusvabaduseks, kuna õigus hõlmab peale sõnalise kommunikatsiooni ka muid väljendusvahendeid.
  • Sõnavabadust on ÜRO inimõiguste deklaratsioonis reguleeritud 1948. aastast alates. Deklaratsioon ei ole liikmesriikidele kohustuslik, kuid paljud riigid on õiguse sõnavabadusele oma riigi seadusandlusesse siiski sisse kirjutanud. Kõik riigid seda teinud ei ole.
  • Sõnavabadus ja õigus teabele on Eestis kaitstud põhiseaduse paragrahvidega 44-46 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 10.
  • Sõnavabadus on Lääne demokraatia oluline osa.
  • Sõnavabadust saab piirata paljudel erinevatel viisidel. Väga sageli piisab vaid hirmust tagajärgede ees, et takistada inimestel ja ajakirjanikel oma mõtete väljendamise õigust kasutada. Meedia sõnavabadust saab piirata ka juhendamise teel või käskides ajakirjanikul ainult teatud asjadest teatud moel teada anda.
  • Paljud organisatsioonid seisavad selle eest, et sõnavabadus oleks rahvusvaheliselt tagatud. Näiteks jälgib Ajakirjanike õiguste eest võitlev organisatsioon Reporters Without Borders (Reporters Sans Frontieres) seda, kas erinevate riikide meedia valdkonnas on tagatud sõnavabadus.
  • Internet on paljude arengumaade sõnavabadust parandanud ja paranenud on ligipääs infole. Paraku on riike, mis püüavad interneti kasutamist piirata.
  • Internet on ikka veel vaid väheste privileeg. ÜRO statistika järgi on kogu maailma rahvastikust internetti kasutanud vaid umbes 2,4%.
  • Kuigi Aafrikas elab peaaegu viiendik maailma rahvastikust, on seal kõigest 3,1 protsendil elanikest juurdepääs internetile.
  • Piirkondades, kus enamik elanikest on väga vaesed ja kirjaoskamatud, on raadio kõige olulisemaks teabekanaliks.

Pakistan's Pioneering Women Journalists: Freshta Shikhany

SÕNAVABADUS AITAB KAASA KA TEISTE ÕIGUSTE TAGAMISELE

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 19 kohaselt on iga inimese põhiõigus arvamus- ja sõnavabadusele. See tähendab õigust häirimatult oma arvamusele kindlaks jääda ning õigus piiridest sõltumata kõigi massiteabekanalite kaudu infot hankida, vastu võtta ja levitada.  Sõnavabadus hõlmab oma ideede väljendamist mitte üksnes sõna kujul, vaid ka näiteks pildis, trükis, filmis, pantomiimis ja muul viisil.  Lisaks arvamusvabadusele ja väljendusvabadusele hõlmab sõnavabadus ka infovabadust ehk isiku õigust saada avalikku informatsiooni.

 Sõnavabadus ei ole piiramatu.  Sõnavabadust ja õigust teabevabadusele saab piirata riigi julgeoleku huvides ja teiste isikute põhiõiguste ning ühiskonna üldiste huvide kaitseks.  Kaitstud on riigisaladused, ärisaladused ja kohtupidamise erapooletus.  Samuti ei ole lubatud vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine, alandamine ja solvamine.

MIKS ON SÕNAVABADUS OLULINE?

Sõnavabaduse ning sõltumatu ajakirjanduse olemasolu on üks kodanikuühiskonna eeldusi ning kodanikuühiskond on omakorda demokraatliku riigi peamiseks eelduseks.  Sõnavabadus võimaldab väljendada loovaid, murrangulisi, arendavaid ja ka kriitilisi uusi mõtteid, mis aitavad kaasa riigi arengule.

Riikides, mille kodanikele on tagatud õigus sõnavabadusele, aitab vaba ning kriitiline meedia sageli kaasa ka kodanike teiste õiguste toetamisele.

Ka arengumaades on sõnavabadus ja vaba meedia muutumas aina olulisemaks arengu eelduseks. Maailmapanga endine juhataja James Wolfensohn on tõdenud, et vaba meedia on üheks arengu võtmeteguriks, mille abil saavad sealsed elanikud oma arvamust avaldada ning korruptsiooni vähendada.

ÜRO, Euroopa Liit, USA ning paljud teised riigid ja organisatsioonid on ellu viinud mitmeid arenguprojekte, mis toetavad arengumaades vaba ja kriitilise meedia väljaarendamist.

 „Kui me meedia arenemist ja uurivat ajakirjandust ei toeta, jäävad kõik ootused hea valitsemise, läbipaistvuse ja abinõude tõhususe kohta ainult unistusteks.  Ei piisa sellest, et ÜRO või teised organisatsioonid toetavad teiste eluvaldkondade arenguprojekte, sest nende projektide eesmärke ei suudeta täita, kui riigis puudub vaba ja kriitiline meedia, mis aitaks kaasa projektide elluviimisele,“ on UNESCO peasekretär Wijayananda Jayaweera ühes oma intervjuus tõdenud.

Õigust sõnavabadusele reguleerivad arvukad rahvusvahelised dokumendid ja konventsioonid, mille paljud riigid on oma seadusandlusesse üle võtnud.  Õigus sõnavabadusele on kaitstud kõige paremini Norras, Soomes, Islandil, Iirimaal, Hollandis ja Eestis.

Ajakirjanike õiguste eest võitlev organisatsioon Reporters Without Borders jälgib seda, kas erinevate riikide meedia valdkonnas on tagatud sõnavabadus.  Samuti koostab eelpool mainitud organisatsioon meediavabaduse tabelit erinevate riikide kohta.  Selle nimekirja järgi on olukord kõige süngem Põhja-Koreas, Turkmeenias ja Eritreas. Samuti pole olukord kiita Kuubal, Birmas, Hiinas, Iraanis, Etioopias, Saudi-Araabias, Nepaalis, Usbekistanis ja Pakistanis, mis asuvad organisatsiooni nimekirjas kohtadel 157-165. Rootsi on 14. ja USA 53. kohal ning muidu arenenud riik Singapur alles 146. kohal.

Guiuan mayor on Radio Bakdaw

SÕNAVABADUSE PIIRAMISEKS ON PALJU MOODUSEID

Õigust sõnavabadusele võivad piirata näiteks meediakanalite omanikud. Väga suureks ohuks sõnavabadusele on olukorrad, kus erinevad meediakanalid (näiteks riigi ajalehed, televisioon ja raadiokanalid) kuuluvad võimupositsioonil olevatele isikutele. Omanik saab kontrollida, milline materjal avaldatakse, milline mitte. Sellisel juhul rikutakse nii meediatöötajate kui ka meediatarbijate sõnavabadust, sest nad ei saa informatsiooni vabalt levitada või tarbida.

Sõnavabaduse piiramine ehk tsensuur võib avalduda ka muud moel, näiteks võib riik talle ebameeldiva ajalehe, raadio- või televisioonikanali sulgeda või mingil muul „seaduslikul“ moel takistada või häirida nende meediakanalite tööd. Võimul olijad võivad kasutada isegi ähvardamist ning väga sageli viiaksegi ähvardused ellu – kogu maailmas tapetakse keskmiselt kaks ajakirjanikku nädalas.

2007. aasta alguses avaldati rahvusvahelise News Safety Institute INSI poolt läbiviidud uurimus, millest selgus, et perioodil 1996-2006 oli ajakirjanike jaoks kümme kõige ohtlikumat riiki Iraak, Venemaa, Kolumbia, Filipiinid, Iraan, India, Alžeeria, endine Jugoslaavia, Mehhiko ja Pakistan.

Kuigi sõjaolukorras uudiste edastamine on toimetaja jaoks alati eluohtlik, selgus uurimusest, et vaid iga neljas reporteritööl hukkunu viibis sõja- või konflikti-olukorras. Enamus neist tapeti töö tõttu oma koduriigis. Näiteks mõrvati Venemaa ajakirjanik ja toimetaja Anna Politkovskajaga 2006. aastal oma kodumaja ukse ees. Politkovskaja oli tuntud Venemaa valitsuse jaoks tundliku teema, Tšetšeenia sõja ja selle tagamaade, kartmatu paljastajana. Politkovskaja mõrvarit ei ole tänini leitud; seda juhtub INSI uurimuse järgi väga harva.

Allikas: Inimõigustega seotud teemad Riigiportaalis eesti.ee 

INTERNETIL ON KAHENE MÕJU SÕNAVABADUSELE – SEE TAKISTAB JA ANNAB SÕNAVABADUST

Internet on parandanud paljude inimeste võimalusi oma arvamust avaldada. Interneti kaudu saab infot ka selle kohta, mille kohta reaalsuses võib olla keeruline infot hankida, kasvõi näiteks suurte vahemaade tõttu. Internet on keskkond, kus on lihtne infot levitada, seetõttu on internetist saanud paljude diktaatorlike ning tugevat meediakontrolli rakendavate riikide „vaenlane“, kuna netis avaldatava materjali üle on keeruline valvet pidada ja selle täielikult kontrolli all hoidmine on praktikas võimatu.

Osaline kontrollimine on siiski võimalik. Interneti sõnavabadust kaitsev liikumine Open Net on teada andnud, et viimaste aastate jooksul on mitmed riigid hakanud osasid internetilehekülgi tsenseerima. Veel 2002. aastal tegid liikumise andmetel seda vaid Hiina, Iraan ja Saudi-Araabia, kuid hetkel on neid riike rohkem.

Osa piirangutest on põhjendatud, kuna internetis avaldatakse ka seadusevastast (näiteks pommide tegemise õpetusi) ning osadele ühiskonna liikmetele (näiteks lastele) ohtlikuks peetavat materjali (näiteks pornograafiat). Samuti on keelatud tugevalt rassistlikke vaateid propageerivad leheküljed.  Paljud Lääneriigid piiravad selliste lehekülgede kättesaadavust või arutlevad nende tsenseerimise üle.

Kahjuks on paljudel interneti tsenseerimise juhtudel tegemist valitsuse katsega kodanike väljendus- ja infotarbimisvabadust piirata.  Näiteks Hiina piirab oma kodanike võimalusi otsida netist infot teemade kohta, millest Hiina valitsus vaikida soovib.

Suuri rahvusvahelisi internetiteenuseid pakkuvaid ettevõtteid on viimasel ajal kritiseeritud selle eest, et nad aitavad valitsustel soovitud lehekülgi oma kodanike eest tsenseerida.  Näiteks kahtlustatakse, et Microsoft on Hiina riigi juhtkonna palvel Hiina valitsust kritiseerinud internetipäeviku sulgenud.

Yahoo on aga inimõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevatud, kuna ta loovutas ühe Hiina ajakirjaniku elektronpostiandmed, mille abil sai valitsus ajakirjanik Wang Xiaomingi kätte. Valitsus määras demokraatlikke uuendusi nõudnud ajakirjanikule tema internetiartiklite eest 10aastase vangistuse.

Wangi naise poolt püstitatud hagi järgi on Yahoo Wang Xiaomingi vangistamisele kaasa aidanud ja sellest ise majanduslikku kasu saanud. Inimõiguste organisatsioon The World Organisation for Human Rights on Wangi abikaasat süüdistuse esitamisel abistanud. Yahoo on kaitsnud ennast väitega, et nad peavad Hiinas Hiina seadusi järgima.  Ettevõte on siiski väljendanud muret selle üle, et Hiina kodanikud oma meelsuse tõttu vanglasse satuvad.

Ka Google’it ja Ciscon’i on kahtlustatud selles, et nad aitavad Hiina valitsustel soovitud lehekülgi oma kodanike eest tsenseerida.  Google on oma teenustest Hiina valitsusele sobiva tsenseeritava versiooni loonud.  Selles on takistatud juurdepääs lehekülgedele, mille kaudu protestiaktsioonides osaleda või kodanikuaktiivsuse kohta infot hankida saab.

Lisaks erinevatele inimõigus- ja kodaniku-organisatsioonidele on ka Europarlament ja USA välisministeerium ettevõtete sõnavabadust piiravatesse tegevustesse sekkunud.  Europarlament on õhutanud Euroopa Liitu kehtestama piiranguid nendele Lääneriikide ettevõtetele, kelle tehnika abil riigid sõnavabadust rikkudes internetti tsenseerida saavad.

USA välisministeerium on pannud oma töögrupi tsensuuri praktiseerivates maades sõnavabaduse täitmist jälgima.  Töögrupp selgitab muuhulgas välja ka tehnikad, mida näiteks Hiinas informatsiooni piiramiseks ja teisitimõtlejate jälitamiseks kasutatakse.  Lisaks on USA kongressi inimõiguskomitee Google´i, Microsofti, Yahoo ja Cisco esindajatega tsensuuri toetamise ja selle problemaatilisuse üle diskuteerinud.

TSENSEERIMINE JA ÄHVARDAMINE TAKISTAVAD INFORMATSIOONI VABA KASUTAMIST

Need riigid, kus piiratakse interneti kasutamist, takistavad ka traditsioonilise meedia tegevust. Organisatsioon Piirideta Ajakirjanikud on loonud nimekirja, kuhu kogutakse „sõnavabaduse ja interneti vaenlasteks” klassifitseeritavaid riike. 2006. aastal oli neid riike 13.

Organisatsioon eemaldas 2006. aastal oma nimekirjast kolm riiki – Nepaali, Malediivide Saarestiku ning Liibüa, kuna neis riikides on olukord 2005. aastaga võrreldes paranenud. Seevastu Egiptus lisati nimekirja seetõttu, et 2006. aastal arreteeriti seal kolm blogijat, kes olid riigis demokraatlikke uuendusi nõudnud. Tsensuuri karmistati ka muul viisil ning teisi blogijaid ahistati ja ähvardati niikaua, kuni nad nõustusid „vabatahtlikult” oma kirjutamise lõpetama.

Hiina takistab selle nimekirja riikidest kahtlemata kõige enam interneti sõnavabadust. Hiina takistab juurdepääsu muuhulgas sellistele lehekülgedele, mis käsitlevad Tiibeti ja Tai iseseisvust, politseivägivalda, Tiananmeni väljaku 1989. aasta õpilasprotesti, sõnavabadust ja demokraatiat.  Hiina takistab ka rahvusvaheliste uudisteagentuuride (näiteks BBC), mõnede usuliste liikumiste (näiteks Falun Gongi) ning ka Wikipedia entsüklopeedia lehekülgede kasutamist.

Hiina on viimastel aastatel keskendunud eriti chat lehekülgede, blogide ja videoklippe levitavate lehekülgede nagu YouTube’i jälgimisele.  Lisaks tehnilisele tsensuurile, mis teatud sõnu sisaldavate tekstide internetis avaldamist takistab, ei lase inimestel vabalt oma arvamust avaldada ka hirm ametnike tagakiusamise ees. 2006. aastal oli Hiina vanglates 52 isikut, kes olid süüdi mõistetud valitsuse arvates ebasobivate mõtete internetis avaldamise eest.

Nimekirja ülejäänud riikideks on näiteks Valgevene, mille valitsus omab kõiki telekommunikatsioonivahendeid. Riik takistab eriti just valimiste ajal opositsioonis olevate parteide avalikku tegevust ning on sulgenud riigi presidenti Aleksandr Lukashenkot kritiseerivad leheküljed.

Birma (endine Myanmar) kontrollib internetti veel rangemalt kui naabermaad Hiina ja Vietnam. Sõjaväelise juhtkonna vastased leheküljed suletakse või takistatakse nende avaldamist. Internetikohvikuid jälgitakse rangelt ja neis olevad arvutid on programmeeritud ekraanilt pidevalt iga viie minuti järel vastavatele instantsidele pilti edastama. Pildi-kaaperduste abil saavad tsenseerijad jälgida, millistel lehekülgedel kasutajad käivad. Valitsus on osaliselt ka internetitelefoni ja vestlusprogrammide kasutamist tõkestanud.

Kuuba rahvastikust kasutab internetti vaid umbes kaks protsenti. Kasutamise vähesuse põhjuseks on osaliselt selle keerulisus. Kodudes internetiühendusi peaaegu ei ole, internetti saab kasutada valitsuse poolt valvatavates kohtades. Sõnumite sisu jälgitakse ja lisaks on kasutusel hirmutamistaktika – interneti kasutamine muul moel kui valitsuse poolt aktsepteeritavate ühenduse abil võib kaasa tuua viieaastase vangistuse. Valitsuse vastane kirjatöö võib aga kaasa tuua koguni 20 aastat vangistust.

Usujuhtide poolt valitsetav Iraan takistab juurdepääsu umbes 10 miljonile sobimatuks peetavale internetileheküljele, mis käsitlevad näiteks poliitikat või usuküsimusi.  Viimasel aastal hakkas riik ka naiste õigusi käsitlevate lehekülgede vaatamist takistama.  Positiivseks arenguks oli asjaolu, et Iraan vabastas 2006. aastal suure osa vangistatud blogipidajatest.  Teisalt keelas riik lairiba kasutamise. Keeldu põhjendati Iraani internetiühenduste nõrkusega, kuid tegemist võib olla ka iraanlastel läänemaailma filmide ja muusika allalaadimise takistamisega.

Ranget meediakontrolli praktiseeriv Põhja-Korea on interneti kasutamise osas päris lõpus. Internetti kasutab ilmselt ainult mõni üksik riigiametnik. Riigi internetitunnust „nk” ei ole veel kasutusele võetud.  Riigi kodanikel ei ole mingit võimalust oma riigi või välismaal toimuva kohta erapooletut infot saada.

North Korea — DMZ

Saudi-Araabia, erinevalt näiteks Hiinast, oma tsensuuri kasutamist ei varja.  Riik piirab informatsiooni kättesaadavust opositsiooni, Iisraeliga seotud teemade ja homoseksuaalsuse kohta.  Riik püüab sobimatuid blogijaid välja sõeluda.  Saudi-Araabia on üritanud ka kaameratega mobiiltelefonide levikut takistada, kuna nende kasutamine võib valitsuse ja ususpetsialistide meelest range tõlgenduse järgi inimeste pilte keelustava islamiusuvastane olla.  2004. aastal keelati kaameratelefonide müük usulistel põhjustel mitmeks kuuks.  Piirangud ei ole siiski 24 miljoni elanikuga rikkas riigis nende seadmete levimist takistanud.

Süüria on mitmeid internetis valitsust kritiseerinud inimesi vangistanud ja neid on piinatud. Riik takistab ka opositsiooni ja kurdide küsimust puudutavate lehekülgede tegevust.

Kõik Tuneesia internetikohvikud on riigid valve all ja omanduses. Osa internetis sisalduvast materjalist on tsenseeritud ja politsei valvab kasutamist pidevalt. Muuhulgas on takistatud juurdepääs ka organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud leheküljele. Lisaks on politsei blogijaid ja meedia esindajaid ähvardanud, et nad riigi juhtkonda ei kritiseeriks. Üks internetis presidenti kritiseerinud mees on 2005. aasta märtsist alates vangistuses olnud.

Turkmeenia on Põhja-Korea kõrval üheks interneti arengumaadest. Ainult ühel protsendil selle rahvastikust on võimalus internetti kasutada ja selle sisu rangelt piiratud.

Usbekistan takistab riiki kritiseerivate ning riigis toimuvaid inimõigusrikkumisi käsitlevate lehekülgede tegevust.

Läbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO liikmeks pääsemise üle ja välismaiste diplomaatide nõudmised on Vietnamis internetitsensuuri veidi vabamaks muutnud.  Riik ei pelga siiski vajadusel tema jaoks ebameeldivate internetilehekülgede jõuvahenditega vaigistamist.  Möödunud aastal arreteeriti Vietnamis 10 inimest süüdistatuna väljaütlemiste eest internetis ja neli neist oli aasta lõpus ikka veel vangistuses.

Allikas: Toimetajad ilma piirideta, YLE 24h

KAKS NÄIDET SÕNAVABADUSE KOHTA: TŠIILI JA NEPAAL

Tšiilis piirab vaba sõna levikut meediakontsernide mõjuvõim. Nepaalis sai sõnavabadus kannatada, kui kuningas pikaajalise konflikti käigus võimu enda kätte võttis. Rahuprotsessi läbi on sõnavabaduse olukord paranenud. Augusto Pinocheti sõjaväelise diktatuuri ajal olid massikommunikatsioonivahendid sunnitud maapaos või põranda all tegutsema. Ajakirjanikke kiusati taga, arreteeriti, piinati ja hoiti koduarestis. Tsensuurist ja vägivallaähvardustest hoolimata avaldas julge ajakirjandus Pinocheti valitsust kritiseerivaid uudiseid ja tõi diktatuuriaegseid julmusi avalikkuse ette.

Tšiili ülikooli professori Foride Zerán Chelechi meelest oli ajakirjanike ja teiste kodanike jaoks vägivallast ja isegi surmast rängemaks karistuseks see, et asjadest ei tohtinud vabalt rääkida ja kirjutada. Tšiili on juba aastaid tagasi demokraatia juurde tagasi pöördunud ja Ladina-Ameerika mõõtkava järgi peetakse riiki mitmeski mõttes demokraatia lipulaevaks.  Professor Zeráni järgi vaevab Tšiilit siiski ikka veel vaba ja mitmekülgse ajakirjanduse puudumine. Rahapuuduse tõttu on paljud väikesed ja iseseisvad massikommunikatsioonivahendid sunnitud olnud oma tegevuse lõpetama.

„Tšiilis ei räägita kõigest praegugi veel vabalt. Ebameeldivate asjade suhtes vaikitakse ning liiga poleemilisi uudiseid ei avaldata,” ütles Zerán Tšiili demokraatiat ja sõnavabadust käsitlenud seminaril märtsis 2007.

Tema järgi on Tšiili siiski riik, mis tahab oma demokraatiat arendada, kuid poliitilist eliiti vaevab tahte puudumine ning võimetus muutuda. Tšiili ülikooli USCH poolt läbi viidud uurimuse järgi on 94% tšiillastest seda meelt, et riigis on ikka veel palju ebaõiglust (muuhulgas tulude jaotamise osas) ja 78% peab seadust võimulolijaid soosivaks. „Poliitiline eliit ei ole osanud rahva vajadustele vastata, mis toidab ja hoiab ülal sügavat rahulolematust, mitte heaolu.”

Tšiili ülikooli raadio juhataja ja rahvusliku ajakirjanduspreemia võitja Juan Pablo Cárdenas Squelle meelest elab Tšiili ikka veel läbi teatavat demokraatia arenguetappi. Tšiili demokraatia on noor, alles 17-aastane. Diktatuuriaastaid oli samuti 17.

Cárdenase järgi on riigis ajakirjandusvabadus põhimõtteliselt olemas, kuid iseseisvate ajakirjandusvahendite puudumine, korruptsioon, nepotism ning poliitikasse tunginud narkokaubandus põhjustavad selle, et asjadest ei kirjutata nende õigete nimede all. Samuti ei räägita vabalt ajakirjanduse poolt saadavatest avalikest ja privaatsetest finantseeringutest, mis omakorda sõnavabadust vähendab.

Cárdenas on diktatuuri ajal põranda all tegutsenud ajalehe Análisis peatoimetaja, mistõttu ta ise on ka sageli arreteeritud olnud, teda on piinatud ja ta on teist aastat vangistusse elama määratud. Rängad kogemused ei ole teda siiski vaigistanud vaid endisest pühendunumalt sõnavabaduse eest võitlema õhutanud. 2006. aastal oli Tšiili organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud poolt avaldatavas sõnavabadust näitavas nimekirjas saja kuuekümne kaheksa riigi hulgas 49. kohal.

NEPAALI SÕNAVABADUS ON EDUSAMME TEINUD

2006. aasta aprillis sai nepaallaste mõõt täis: inimesed vallutasid opositsiooni juhtimisel ja massiteabevahendite toel pealinna Katmandu tänavad ja tõusid kuningas Gyanendra isevalitsusliku valitsuse vastu üles.  Aprillirevolutsiooniks nimetatud, kogu rahvast ühendanud liikumisel oli tõsine põhjus: aasta varem oli kuningas riigi valitsuse kukutanud ja kuulutanud, et võtab võimu kolmeks aastaks enda kätte. Sajad poliitikud, aktivistid, ajakirjanikud, õpilased ja juristid vangistati ning massikommunikatsiooni-vahendeid hakati rangelt jälgima.  Sõna- ja koosolekuvabadus ning paljud muud rahvale põhiseadusega tagatud õigused tühistati.

Nädalaid kestnud vägivaldsed demonstratsioonid olid tulemuslikud.  Kuningas Gyanendra nõustus demokraatliku liikumise nõudmistega ja põhiseaduse poolt lubatavate rahvakogunemiste korraldamisega. Kuninga valitsemisõigusi vähendati karmilt ja riigile valiti 2007. aasta kevadel uus ajutine valitsus, kus osalevad ka endised maoistlikud sissid.

Aprillirevolutsiooni ja demokraatia taastamise järel on Nepaali sõnavabaduse olukord selgelt paranenud. Varem polnud harvad juhused, mil ajakirjaniku tööd toimetuses jälgis armeesõdur, relv käes. Ajakirjanikke kiusasid taga nii kuninga poolt juhitav valitsus ja armee kui maoistlikud vastupanuliikujad. Nepaali ajalehe The Kathmandu Post ajakirjaniku Ghanashyam Ohja sõnul on riigis nüüd ametlikult täielik põhiseadusega tagatud ajakirjandusvabadus, mis on laiendatud ka raadio ja TV tegevusele. Interneti osas esineb siiski veel palju puudusi. „Ajakirjanikud võivad kuningat ja ministreid kritiseerida, mida ei oleks aasta tagasi kuninga ainuvalitsemise ajal võimalik olnud ettegi kujutada,” tõdes Ohja meili teel antud intervjuus aprillis 2007. „Nüüd tohib massiteabevahendites ka kümneid ajakirjanikke hukanud maoiste kritiseerida.”

Nii on siiski ainult pealinnas Katmandus. Riigi suurima nepaalikeelse päevalehe Kantipur Daily peatoimetaja Narayan Wagle sõnul toimub ajakirjanike tagakiusamine ja ähvardamine ning neile suunatud füüsiline vägivald maapiirkondades endiselt edasi. Tegude taga on nii maoistid, etniliste rühmituste esindajad kui hinduistlikud fundamentalistid. „Teraini piirkonnas on ajakirjanikke rünnatud ja neid tappa ähvardatud,” rääkis Wagle. Wagle poolt juhitava ajalehe tegevust on mõnedes piirkondades samuti häiritud: mõne päeva ajalehti on põletatud ja ajakirjanikud on olnud sunnitud eri huvigruppide poolt rääkivaid artikleid kirjutama. „Kuu aega tagasi panid hindufundamentalistid meie Biratnagari toimetusse pärast seda, kui olime parlamendi sekularismi-teemalisele väljaandele toetust avaldanud, pommi.”

Ohja näeb Nepaali ajakirjanike olukorras huvitavaid jooni. Varem protesteerisid ajakirjanikud tänavatel demokraatia poolt ja diktatuuri vastu. Nüüd on nad jälle tänavatel, kuid teistel põhjustel. „Varem oli ajakirjanike võitluse ainsaks põhjuseks demokraatia. Nüüd võitlevad nad oma elukutse ja sellega tegelemise võimaluse eest,” ütles Ohja. Nad nõuavad muuhulgas muudatusi ajakirjanike tööd ja tööturvalisust puudutavasse määrusesse, mis praegusel hetkel annab ajalehtede ning TV- ja raadiokanalite omanikele vabad käed inimesi lahti lasta ja tööle võtta. „Ajakirjanikud tahaksid (vabalt) meedias muuhulgas ka etniliste ja marginaalsete gruppide küsimusi esile tõsta.”

Demokraatia taastamist on Ohja sõnul näha ka massikommunikatsioonivahendite mustri laienemises. „Oma tegevust on valmis alustama uued TV-kanalid nagu Sagarmatha Television ja Avenues Television ning on sündinud ka uusi raadiokanaleid ja ajalehti,” rõõmustab Ohja.

Ohja arvates on maoistide uude valitsusse kaasamine nii trüki-, TV- kui raadioajakirjanduse olukorda selgelt parandanud. Endine Maoisti-siss Krishna Bahadur Mahara istub uues ajutises valitsuses kommunikatsiooniministri kohal ja tema tööülesandeks on erinevate programmide kaudu üle kogu riigi sõnavabaduse levitamist kaitsta, räägib Ohja. Wagle on siiski kriitilisem. Tema meelest ei ole maoistid veel piisavalt uuenenud, et usutav demokraatlik (sõnavabadust kaitsev) partei olla.

Aastal 2006 oli Nepaal organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud poolt avaldatavas sõnavabadust kajastavas nimekirjas 159. kohal (/168).

Ideid õppetööks

  • Mõelge, mida sõnavabadus teile tähendab? Kuidas oleks ilma selleta elada? Millest te puudust tunneksite?
  • Arutlege sõnavabaduse piiride üle. Kas on õiglane, et „kollane ajakirjandus“ tohib kirjutada sensatsioonimaigulisi uudiseid kellest ja millest tahes? Kust läheb piir?
  • Kuidas sõna- ja ajakirjandusvabadus Eestis ellu viidud on? Milline on meie infovahendus?
  • Mis juhtub erapooletu infovahendusega, kui erinevatest teemadest ainult ühepoolset infot edastatakse? Võrrelge erinevate infokanalite kirjutisi ja uudiste edastamist erinevate teemade kohta. Millal on uudiste vahendamine teie meelest liialt ühepoolne või kellegi huvidele vastav olnud? Otsige erinevatest ajalehtedest artikleid ja arutlege nende stiili üle.
  • Küsige oma vanematelt ja vanavanematelt, kuidas Eestis nõukogude ajal elada oli? Kuidas nad asjadele laiema vaatenurga said?

Vaadake filme ja arutlege:

  • Good Night and Good Luck (2005, USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Jaapan). Film käsitleb sõnavabadust ja Ameerika poliitilist ajalugu 1950. aastate keskel.
  • Ustav aednik (Inglismaa 2005, 129 min. K-11). Film räägib diplomaatia keerdkäikudest ja rahvusvahelise ravimitööstuse varjatud ärist Aafrikas.
  • Teiste elu (Saksamaa 2006), mis käsitleb Ida-Saksa riigi jälgimissüsteemi. STASI oli kümnetest osakondadest koosnev organisatsioon, mille tegevus hõlmas nii PDR-i enda kodanike järele nuhkimist kui välisluuret, vastuluuret ja raadiosidet.
  • Machuga (Tšiili-Hispaania 2004). Filmi tegevustik toimub 1973. aastal Santiagos. See on jutustus kahe väga erinevast keskkonnast pärit noore poisi sõprusest, mis Tšiili sõjaväelise riigipöörde läbi julma lõpu saab.

Koostajad: Katri Kaitainen, Inkeri Koskela (maailma.net)

Tagasi