12. Riiete märgistamissüsteemid

Arhiveeritud — Kategooriad:
• • Taustainfo
• • Keskkond, kliima ja kestlikkus
• • Tarbimine ja majandus
• • 16+
• • 13–16
• • 10–13
• • Sotsiaalained
• • Loodusained
• • eesti

Mood on alati seisnud eneseväljenduses. Uuem nähtus on tootemarkide ja märgiste abil toimuv stiili üleilmastumine. Enamik riietest, mida me praegu tarbime, on pärit Hiinast, Türgist, Indiast, Bangladeshist ja Tuneesiast – enamikus nendest riikidest on tööjõukulud madalad ja töötajatel on vähe õigusi. Rõivatööstus on üldiselt töötajate halva kohtlemise poolest kurikuulus – paljud töötajatest on pärit kõige haavatavamatest sotsiaalsetest rühmadest, eriti naised ja lapsed. Riiete üldine tootmistsükkel tekitab ka keskkonnale märkimisväärset kahju. Näiteks puuvilla, mis on kõige populaarsem kiud, kasvatatakse peamiselt monokultuurina ja selle põllukultuuri korral kasutatakse väga palju taimekaitsevahendeid – kuigi seda kasvatatakse kõigest 2,5% maailma põllumajandustootmiseks sobival maal, kasutatakse üleilmselt 16% putukatõrjevahenditest just puuvillakasvatuses – seda on rohkem kui ühegi teise põllukultuuri korral maailmas.

Seetõttu nõutakse tööstuselt aina enam olukorra muutmist ja mõned väiksemad eetilisi rõivaid tootvad ettevõtted, kuid ka suured tootemargid püüdlevad selle poole, et toodetakse küll linnas kandmiseks mõeldud riideid, kuid samal ajal tagatakse töötajatele head tingimused ja mõjutatakse keskkonda võimalikult vähe. Või nii nad vähemalt väidavad. Vaatame nüüd osasid populaarsemaid riiete märgistamissüsteeme, mis on riikides kasutusel ja mis hindavad keskkonnaalaste ja sotsiaal-majanduslike kriteeriumide alusel riiete tootmisprotsessi erinevaid osi.

Kuid teil on alati võimalus ka tootemarkide moe kandmisest loobuda ja leida endale omapäraseid riideid heategevuspoodidest või teha sõpradega riietevahetust. Samuti võite ka loominguliselt läheneda, võtta niidi ja nõela kätte või kasutada õmblusmasinat, et riideid kohandada või need ise valmis õmmelda.

	FLO Fairtrade on kõige tuntum õiglase kaubanduse sertifitseerimisasutus Euroopas. Puuvillale kehtivate Fairtrade’i standardite kohaselt peavad talunikud olema koondunud ühistutesse, mille tegevus on demokraatlik ja läbipaistev; neile tuleb maksta puuvillaseemnete eest paika pandud õiglase kaubanduse miinimumhinda, lisaks arenguks mõeldud lisatasu, mida ühistud peaksid kasutama sotsiaalsete ja majanduslike investeeringute tegemiseks; nad peavad minimeerima keemiliste põllumajanduslike taimekaitsevahendite kasutust; ning inimõigustest tuleb kinni pidada ja tööohutus tagada. Laste tööjõudu on keelatud kasutada. FLO Fairtrade’i sotsiaalsed standardid kehtivad vaid toormetootjatele – puuvillakasvatajatele. Õiglase kaubanduse puuvilla käitlevad ettevõtted peavad „ette näitama selleks tehtavad pingutused“, et nad järgivad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone, ja esitama iga kahe aasta järel FLO Fairtrade’ile edusammude kohta aruandeid.
	Maailmas tunnustatud mahetekstiili sertifikaat. Sertifitseeritakse kogu tootmisahelat. Sertifitseerimine hõlmab mitmeid keskkonnaalaseid kriteeriume, sealhulgas teatud mürgiste ainete kasutamise keelamine, pakkematerjal, veepuhastus jm. Talunikud peavad olema sertifitseeritud vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud mahestandardile ning neid, kes tegelevad kõigega alates saagikoristusest kuni riiete valmistamise protsessini välja, kontrollitakse samuti korrapäraselt – kas nad ikka peavad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni määratletud minimaalsetest sotsiaalsetest kriteeriumidest ning ka keskkonnaalastest kriteeriumidest kinni. Standardi raames jagatakse märgis kaheks: mahemärgis – 95+% sertifitseeritud mahekiud – ja märgis „valmistatud X% orgaanilisest materjalist“. Praegu on Lätis 1 GOTS-i sertifikaati omav ettevõte – Orgamint Home.
	Fair Wear Foundation keskendub vabrikutööliste elukvaliteedile. Nad kontrollivad tootjamaade vabrikutes valitsevaid tingimusi ja vaatavad, mismoodi tootemargid ja vabrikud omavahel suhtlevad. Tööstandardite hulka kuuluvad töö vaba valik, mittediskrimineerimine, laste töö mittekasutamine, ühinemisvabadus ja kollektiivne läbirääkimisõigus, äraelamist võimaldava tasu maksmine, ületundide mittetegemine, ohutud ja tervislikud töötingimused ning seaduslik leping. Töölised võivad ise otse Fair Wear Foundationile kaebuse esitada, FWF avaldab kõikidele mõeldud aruandeid selle kohta, kuidas tootemargil läheb, millised on vabrikutes tehtavad edusammud ja tööliste kaebused. Tarbija saab tootemargi jätkusuutlikkust kontrollida aadressil www.fairwear.org ja teha nimekirja nendest tootemarkidest, mis on tarbija riigis müügil. FWF kontrollitavate tootemarkide hulgast on Lätis müügil järgnevad: Continental Collection, Jack Wolfskin, Suit Supply, Takko Fashion ja Vaude.
	Tekstiilide kohta kehtiva EL-i ökomärgise standardi kohaselt on märgist omav toode toodetud nii, et on kasutatud piiratud hulgal kemikaale, vett ja õhku on vähem reostatud ning et pesemise ja kuivatamise jooksul tõmbab tekstiil vähem kokku ja värv peab pesemisele, hõõrumisele, valguse käes olemisele jne vastu. Märgist võib anda kõiksugustele tekstiilist valmistatud riietele ja aksessuaaridele, sisustustekstiilile ja -kiududele, lõngale ja kangale.
	Rahvusvaheline OEKO-TEX® Liit koosneb tekstiilide uurimise ja nende katsetamisega tegelevast 15 instituudist Euroopas ja Jaapanis. Standardi eesmärk on tagada see, et mitmete tekstiilitoodete tootmisprotsessi jooksul kasutatud kemikaalid ei ole inimeste tervisele kahjulikud või ohtlikud. Inimesi puudutavate keskkonnakaitsenõuete ulatus põhineb tekstiili kavandatud kasutusel. Põhimõtteliselt on nii, et mida intensiivsemalt tekstiil nahaga kokku puutub, seda rangematest piirväärtustest tuleb sel kinni pidada.
	Better Cotton Initiative (‘parema puuvilla algatus’) on Fairtrade’iga sarnanev sertifitseerimissüsteem – liikmetest koosnev organisatsioon, mille moodustavad mitmed sidusrühmad – vabaühendused nagu WWF (Maailma Looduse Fond), kuid ka ülisuured ettevõtted, nagu näiteks H&M, Nike ja IKEA. Praegu on selle algatusega seotud üle 1 miljoni taluniku. Sertifitseerimist huvitavad eelkõige puuvillakasvatusega seotud keskkonnamõju puudutavad aspektid, kuid siiski pööratakse tähelepanu ka töötingimustele ja inimõigustele. Samuti korraldatakse tarneahela auditeid, kuid miinimumhinda paika pandud ei ole. Edaspidi avaldatakse seda sertifikaati puudutav lisateave.

Artikkel on osa kogumikust “Õiglane kaubandus: taustainfo artiklid”.