Katastroofiabi

Arhiveeritud — Kategooriad:
• • Taustainfo
• • Keskkond, kliima ja kestlikkus
• • Kultuuridevaheline dialoog
• • Areng, koostöö ja rahvusvahelised lepped
• • 16+
• • 13–16
• • 10–13
• • 7–10
• • Sotsiaalained
• • Loodusained
• • eesti

Lühidalt

Igal aastal kannatab looduskatastroofide tõttu 250 miljonit inimest.

Pool maakera rahvastikust (umbes 3 miljardit inimest) elab katastroofi-riski piirkondades.

Looduskatastroofide hulk on 1970. aastatest alates peaaegu kolmekordistunud ja ohvrite arv üle kolme korra suurenenud. Õnnetustes hukkunute arv on siiski märgatavalt vähenenud.

Kolmandik maailma toitlustusprogrammi WFP poolt abistatavatest 100 miljonist inimesest on looduskatastroofi ohvrid.

Nälg ja sellest tulenevad haigused tapavad iga nädal sama palju inimesi kui sai surma Lõuna-Aasia hiidlaine-katastroofis.

KATASTROOFIOHVRITE ABISTAMINE

Katastroofid tekivad tavaliselt kas loodusõnnetuste, õnnetuste, relvastatud konfliktide või sõdade tõttu. Humanitaarabi all mõeldakse esmaabi – tegevust, mis päästab ja kaitseb elu. Praktikas tähendab see, et ohvritele püütakse tagada kõige põhilisem ehk turvalisus, toit, puhas vesi, majutus ja tervishoid. Organiseerida tuleb ka pesemis- ja tualettruumid. Teatud rahvastikugrupid nagu lapsed, vanurid, rasedad ja haiged vajavad sageli eriabi. Traumaatilise kogemuse järel vajavad paljud ka psühholoogilist tuge.

Suure õnnetuse ohvrite abistamine on pingeline, kuna abistajad peavad pidevalt ja kiiresti valmis olema tegutsema. Seetõttu püütakse abi anda ainult selleks spetsialiseerunud organisatsioonide kaudu. Humanitaarabi mandaat põhineb Genfi lepingutel ja ÜRO Inimõiguste Deklaratsioonil.

Humanitaarabi peab olema erapooletu: seda antakse võrdväärselt kõigile katastroofi osapooltele. Abi sisu määratletakse vajaduse põhjal. Suuri abiorganisatsioone koordineerib tavaliselt rahvusvaheline organ, mis kontrollib, millist abi mingi selle liikmesorganisatsioon katastroofipiirkonda saadab.

Näiteks kui tsunami 2004. aasta teisel jõulupühal Kagu-Aasiat ründas, saatsid piirkonna riikide Punased Ristid ja Punased Poolkuud abipalve operatsiooni koordineerivale Rahvusvahelisele Punasele Ristile Genfi, Šveitsi. Sealt saadeti omakorda kõigile rahvuslikele liikmesorganisatsioonidele oma hinnang vajatava abi kohta. Rahvuslikud organisatsioonid vastasid üleskutsele üksikasjalikult ja abi läks teele kohe, kui organisatsiooni peakorter pakkumised aktsepteeris. Abitarvikute kohalejõudmist jälgiti täpselt ja selle liikumise eri etappidest anti mitmeid kordi aru.

Kuigi näiteks tsunami-katastroofi järel kohapeale välismaiseid abitöötajaid saadeti, oli eelkõige põhimõtteks, et abi kohalejõudmise eest hoolitseksid kohalikud abitöötajad ja vabatahtlikud. Nemad tunnevad tingimusi, keelt ja tavasid kõige paremini.

Abiorganisatsioonid teevad koostööd valitsuste ja ÜROga, mille ülesandeks on kogu hiiglasliku protsessi juhtimine ja koordineerimine. Ülesanne on raske, kuna abioperatsioon õnnestumiseks ei tohiks keerulise mosaiigi ükski tükk puududa. ÜRO eri allorganisatsioonide humanitaarabi koordineerib humanitaarabikontor OCHA. See on oma töö suhtes aruandluskohuslane otse ÜRO peasekretäri ees.  ÜROle ja abiorganisatsioonidele lisaks on võtmepositsioonil katastroofipiirkonna riikide valitsused.

Suurimad raskused ilmnevad tavaliselt katastroofipiirkonnas kohapeal, kuhu tormab ka seltskond kogenematuid abiorganisatsioone ja –gruppe ning isikuid, kes on täis abistamissoovi, kuid ilma igasuguse aruaamiseta selle kohta, kuidas ja kus seda ellu viia tuleks. Halvimal juhul koormavad ja aeglustavad uustulnukad juba niigi ülekoormatud abistamisketti.

Ka tsunami-katastroofiga seoses on palju arutletud selle üle, kuidas võib annetaja teada, et tema abi õigele aadressile läheb. Kui annetaja oma abi kohalejõudmises kahtleb, tasuks tal tutvuda organisatsiooni tegevuspõhimõtetega. Usaldusväärne organisatsioon informeerib täpselt oma abistamisplaanist ning kasutatud rahadest. Selle tegevuspõhimõtted ja ühingudemokraatia põhinevad avatusel.

Kui tegemist on Soome organisatsiooniga ja see oma projektidele näiteks välisministeeriumist või mõnelt muult avalikult instantsilt rahalist toetust saab, tuleb tal valmis olla raamatupidamise pisteliseks kontrolliks.

Tavaliselt on ebausaldusväärsed instantsid lühiealised, nii et ka pikk ajalugu räägib usaldusväärsusest. Kohalike organisatsioonide spetsiifiline asjatundlikkus võib korvamatuks toeks olla ja koostöös suuremate institutsioonidega saab seda laiaulatuslikult ära kasutada.

Hädaabi järel algavas ülesehitusetapis on ka kõige väiksem abi teretulnud, kuna tavaliselt hiljemalt siis lakkab meedia huvi – ja selle kaudu ka annetajate rahavool.

HUMANITAARABI ARENGUKOOSTÖÖ OSANA

Humanitaarabi on ainult üks arengukoostöö osa. Lisaks sellele vajatakse ka projekte, mis toetaksid katastroofi läbi kannatanud piirkonna toibumist pikema ajaperioodi jooksul: ülesehitustööd, infrastruktuuri parandamine, koolitus jne.

Tavaliselt võtab protsess aastaid aega, mõnedel juhtudel isegi aastakümneid. Mitmed organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Punane Rist koordineerivad nii kriisiabi kui pikaajalisemaid arengukoostööprojekte. Kogemus arenguprojektide suhtes toetab tuleviku katastroofivalmidust.

Abistamistööks saadakse raha lisaks individuaalsetele heategijatele ja ettevõtetele ka – ja eriti just – riikidelt. Eesti kavatseb suurendada ametlikku arenguabi aastaks 2010 tasemeni 0,1% RKPst. Eesti hindab iga humanitaarabi vajadust eraldi ning osutab abi viisil, mis on asjakohases olukorras kõige vajalikum ja kooskõlas ülejäänud abi osutajate tegevusega. Abistamine on suunatud kõige vaesematele arengumaadele ja see antakse rahvusvaheliste ja kodumaiste abiorganisatsioonide kaudu nendepoolse vajadushinnangu põhjal.

Organisatsioonid, aktivistid ja isegi kõrgel tasemel ÜRO ametnikud on siiski kritiseerinud humanitaarabi kõige rohkem avalikkuse tähelepanu all olevatele objektidele keskendumist. Näiteks Aasia tsunamikatastroof on kogu maailma ennenägematul moel liikvele saanud. Organisatsiooni Piirideta Arstid esindaja kirjeldas, et paljud valitsused lausa konkureerivad omavahel selles, kes rohkem annetada lubab. Ta kahtlustas siiski, et lubadused võidakse meediakära vaibudes unustada ja suurema osa rahast tegelikkuses maksmata jätta nagu on juhtunud näiteks Iraanis 2003. aastal toimunud maavärina tagajärgede likvideerimisel.

Ka ÜRO humanitaarabi juhataja Jan Egeland tõdes, et Aasia katastroof sai lühikese aja jooksul maailmalt rohkem abi kui ükski varasem katastroof. Egeland on maailmale meenutanud unustatud objekte nagu Kongo, kus on „tsunami igal viiendal kuul” ja seda, et iga päev sureb 30 000 last haigustesse, mida oleks võimalik vältida. Egeland kutsubki maailma üks võistlema kaastunde rohkuses, mitte selle vähesuses.

ORGANISATSIOONIDE MOSAIIK

Suurte katastroofide korral annavad oma tööpanuse sajad erinevad organisatsioonid, et kõikidele ohvritele vähemalt põhivajaduste rahuldamine tagada.

Asja juures on tavaliselt ÜRO koos oma alg-organisatsioonidega ning mõned suured rahvusvahelised rahvusorganisatsioonid. Koordineeriva instantsina on ÜRO ülesandeks rahvusvahelist abi kiirendada ja tõhustada. See püüab ka kohalikku hädaolukordadeks valmisolekut tugevdada.

ÜRO kõiki humanitaartegevusi koordineerib Humanitaarküsimuste koordineerimise büroo OCHA. Praktilist abistamistööd teevad seevastu ÜRO alluvuses tegutsevad Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon FAO, lastefond UNICEF, arenguprogramm UNDP, maailma toiduaineprogramm WFP, Maailma Tervisekaitse Organisatsioon WHO ning pagulasorganisatsioon UNHCR. Lisaks konkreetsele abistamistööle teevad need organisatsioonid ka teemaga seonduvat uurimistööd ja statistikat, koolitavad ja informeerivad ning pakuvad erinevatele instantsidele arutelufoorumit. FAO ja WFP keskenduvad näljaprobleemile, WHO terviseküsimustele, UNICEF laste olukorrale, UNDP erinevatele arenguprogrammidele ja UNHCR pagulasküsimustele. Lisaks tegutseb ÜRO alluvuses ka ISDR (International Strategy for Disaster Reduction), rahvusvaheline strateegia katastroofide vähendamiseks. Organisatsioon keskendub looduskatastroofide ohvrite abistamisele.

ÜRO teeb tihedat koostööd maailma suurima abiorganisatsiooni Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu ning Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IOM). IOM abistab ümberasujaid uue riigiga kohanemisel ning kodumaale tagasikolimisel. Lisaks neile suurtele rahvusvahelistele institutsioonidele võib katastroofipiirkonnas tegutseda kümneid väiksemaid organisatsioone.

Neist on kõige tuntumad erinevate kirikute organisatsioonid. Muudest organisatsioonidest olgu siinkohal mainitud veel Amnesty International, Human Right Watch, Piirideta Arstid ja Oxfam International.

On olemas ka arvukalt muid väärtuslikku humanitaartööd tegevaid ja toetavaid organisatsioone. Suurem osa rahvusorganisatsioonidest vajavad tavaliste inimeste toetust ja abi peale rahaannetuste ka vabatahtliku töö vormis. Katastroofi toimudes pääsevad vähesed kohapeale abistama, kuid paljude korvamatut abi vajatakse kinkijate, rahakogujate, sündmuste korraldajate või kasvõi erinevatel sündmustel kioskite eest vastutajatena.

Vabatahtlik töö ei tähenda väheolulist askeldamist, kuna suurem osa kodanikuorganisatsioonidest küllalt paljus selle najal tegutsebki – sealhulgas ka kõige suuremad. Vabatahtlikud võivad organisatsiooni lisaks rahakogumisele ka info levitamises abistada. Informatsiooni ja koolitamist vajatakse peale rahvusvahelise abitöö ka iga riigi enda katastroofivalmiduse kohta. Vabatahtlikud saavad vähemalt osaliselt mõjutada, et nende endi elupiirkonnas võimalike ohtude vastu valmistuda osataks. Vabatahtlikule tööle võib pühendada kogu elu, kuid teisalt võib selles osaleda ka ainult nii palju kui suudetakse ja jõutakse. Näiteks karbikorjandustes, postitustalgutes ja muudes vastavates töödes on lihtne vajaduse tekkides ka mõne tunni vältel osaleda.

Ideid õppetööks

Eestis toimub looduskatastroofe harva, kuid õnnetused ja muud inimeste poolt põhjustatavad katastroofid on täiesti võimalikud.

• Kuidas Eestis erinevateks katastroofideks valmistutakse? Kuidas sina seda teha saaksid?
• Kas saaksid abioperatsioonil hakkama?
• Tutvu Eestis tegutsevate abiorganisatsioonidega, vali enda jaoks sobivaim ja mõtle, kuidas sa selle tegevuses osaleda saaksid.
• Võite ka grupina osaleda või oma rahakogumis- või vabatahtliku töö kampaania välja mõelda.

Koostaja: Heta Muurinen