Haridus

Lühidalt

Maailmas ei saa üle 75 miljoni lapse kooli minna, sest neil pole juurdepääsu haridusele.

On mitmeid põhjuseid, miks lapsed ei saa kooliharidust. Vahel pole selles külas või linnas piisavalt õpetajaid või koole. Või elavad lapsed koolist liiga kaugel. Vahel jälle ei suuda lapsevanemad koolivormi ja koolitarvete eest maksta. Vahel on põhjuseks jälle see, et vanemad lapsed peavad kodus haigetele vanematele abiks olema. Mõnes paigas pole kooliharidus väga kvaliteetne. Või on koolitee ohtlik.

Aastal 2000 leppisid maailma riigid kokku kaheksa Aastatuhande arengueesmärki. Üks tähtis eesmärk näeb ette, et kõik maailma lapsed peaksid saama kooli aastaks 2015. Seda eesmärki aitab saavutada globaalne hariduskampaania (Global Campaign for Education).

Võta oma kooliga kampaaniast osa! Tutvusta teemat koolis dokumentaalfilmide kaudu. Oktoobris 2009 saadeti Eesti gümnaasiumidele kolm hariduse-teemalist filmi (Punase külmiku teekond, Lootust testides, Rohujuure koomiks). Otsi need üles ja näita oma õpilastele. Paremal linkides on taustinfot ja ideid selle kohta, kuidas filme õppetunnis kasutada.

kool1

FAKTID:

Koostajad: Anna-Kaisa Hiltunen, Perttu Iso-Markku (maailma.net)

  • Vaid 87 protsenti maailma kooliealistest lastest käib põhikoolis.
  • 72 miljonil lapsel pole täna, 21. sajandil (!), kooliskäimise võimalust.
  • Õnneks on olukord paranenud, näiteks 1999. aastal ei saanud koguni 96 miljonit last põhikoolis käia.
  • Kõige rohkem on olukord paranenud Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas ja Kagu-Aasias: Sahara aluses Aafrikas on põhikoolis käivate laste hulk perioodil 1999-2005 suurenenud 26%, Kagu-Aasias 22%.
  • Ka tüdrukute kooliskäimise võimalused on paranenud. Näiteks Ghana, Senegali, Malawi, Mauritaania ja Uganda põhikoolides käib nii tüdrukuid kui poisse võrdselt ühepalju.
  • Teisalt jälle on järsult suurenenud koolilaste arv endaga kaasa toonud mitmeid uusi probleeme, nagu näiteks õpetajate puudus, liiga täis klassiruumid ja keeleprobleemid. Hinnanguliselt peaks põhikooli õpetajate arv aastaks 2015 suurenema 18 miljoni võrra.

VAESUS KAHANDAB LASTE KOOLISKÄIMISE VÕIMALUSI

UNESCO andmete kohaselt on enamikul maailma lastest ikka võimalus korralikult koolis käia, vaid Aafrikas on õppimisvõimalused piiratud. Aafrika riikides takistab kooliskäimist sageli vaesuse, haiguste ja rahvastiku kiire juurdekasvu nõiaring.

Kuigi haridus, kultuur ja majanduslik kasv on omavahel tihedalt seotud, ei mõisteta arenevates maades tihtipeale hariduse tähtsust. Lapsevanematel on sageli majanduslikult väga raske ning sellepärast pannakse lapsed pigem tööle. See annab küll majanduslikult kiiremaid tulemusi, kuid pikaajalisemas plaanis oleks kasulikum lapsed siiski haridusega kindlustada. Kahjuks ei tõuse koolitamisest käegakatsutavat tulu nii ruttu, kui soovitakse.

VARAHOMMIKUL KOOLI, PEALE LÕUNAT KOJU JA ÕHTUL KODUSED TÖÖD

Varahommikul kooli, peale lõunat koju ja õhtul kodutööde tegemine – just selline oli 2005. aastal 688 miljoni maailma lapse argipäev, kes põhikooli õppima pääsesid. Selliseid lapsi oli 87% kogu maailma kooli-ealistest lastest, mida oli rohkem kui eelmistel aastatel (alates 2000. aastast alates). Ligi 72 miljonit last aga ei saanud kooliteed alustada. Põhjused olid erinevad, näiteks väga paljud lastest pidid majapidamistöid tegema või koguni tööl käima. Kuid kõige sagedasem põhjus, miks lapsed koolis käia ei saa, on vaesus.

KOOL VÕIB KA ILMA ÕPPEMAKSUTA LIIGA KULUKAS OLLA

Paljud arengumaade elanikud peavad läbi ajama mõne dollariga päevas ja näiteks Ugandas räägib rohkem kui iga kolmas kooli poolelijätnu, et kooliskäimine on liiga kallis. Osades arengumaades kaotati õppemaks, kuid isegi sellisel juhul on kooliskäimine kulukas, sest vanemad peavad oma lastele koolivormid ostma, lisaks kulub palju raha raamatute, vihikute ja kirjutusvahendite ostmisele. Ning kui vanemad peavad valima õpikute ja igapäevase leiva vahel, on neid raske motiveerida oma lapsi kooli saatma.

Vaesus ja hariduse puudumine on seotud näiteks terviseprobleemide ja haigustega. Arengumaade laste kooliskäimist takistavad väga sageli sellised haigused nagu malaaria ja AIDS.  Haige laps lihtsalt ei suuda kooli minna. Haiguste tõttu on Aafrikas palju ka orbusid ning need lapsed, kes on oma vanemad kaotanud, on sageli sunnitud kooliskäimise asemel oma nooremate õdede-vendade eest hoolitsema.

Kolmandaks takistavad arengumaade laste kooliskäimist sellised demograafilised protsessid nagu rahvastiku kiire juurdekasv ja linnastumine. Tervelt neli maailma viiest lapsest sünnib arengumaadesse ning üha rohkem arengumaade elanikest siirdub elama linnadesse. Tekib nõiaring – suurlinnad slummistuvad ning vaesus suureneb juhul, kui sisserändajad tööd ega elukohta ei leia. Sellises olukorras ei ole inimestel raha, et lapsele haridus kindlustada, ning lisaks sellele jääb osa lastest koolikohata, kuna riigil ei ole raha, et linnadesse ümberasujatele uusi koole ehitada ning neid õpetajatega varustada.

HARIDUS KÕIGILE, AGA KUI KIIRESTI?

Rahvusvaheliselt edendatakse maailmas laste koolitamist programmi ’Haridus kõigile’ eesmärkide abil, mis on põhijoontelt samad kui ÜRO haridusega seotud aastatuhande eesmärgid. Peamiseks eesmärgiks on 2015. aastaks tagada igale lapsele põhiharidus. 164 riiki, mis on need eesmärgid endale kohustuseks teinud, teeb jõupingutusi, et hoolitseda laste eest, parandada noorte õppimisoskusi ja õpetamise kvaliteeti, vähendada kirjaoskamatute täiskasvanute hulka poole võrra ning saavutada edusamme soolise võrdõiguslikkuse tagamisel.

Praktikas on nende eesmärkide elluviimisega muidugi probleeme. ÜRO kasvatus-, teadus- ja kultuuriorganisatsiooni UNESCO hinnangute kohaselt ei jõua nendest 164 riigist, kes ennast 2000. aastal haridus-eesmärkidega sidusid, umbes kolmandik (ehk 58 riiki) tasuta põhihariduseni aastaks 2015. Täiskasvanute kirjaoskuse saavutamiseni ei jõua 72 ja hariduse saamise võrdõiguslikkuseni vähemalt 95 riiki.

UNESCO arvestuse kohaselt peaks ÜRO programmiga ühinenud riigid eelpool nimetatud eesmärkide saavutamiseks kulutama umbes 11 miljardit dollarit aastas. Kuid 2005. aastal kasutati selleks vaid pool nimetatud summast. Lisaks vähenesid olulisemate abistajamaade investeeringud haridusse, nendib UNESCO. Julgustav on siiski asjaolu, et eriti just Sahara aluse Aafrika ning Lõuna- ja Lääne-Aasia riigid on viimastel aastatel haridusse varasemast rohkem raha suunanud. Just nendes piirkondades elabki suurem osa lastest, kes ei ole siiani kooli pääsenud.

NEPALIS TUNGLESID LAPSED KOOLIDESSE

Nepalis viidi läbi kampaania „Haridus kõigile“, mille käigus hakkas koolis käima pool miljonit uut õpilast. Praegu püütakse Nepalis lahendada mitmeid uusi probleeme, nagu näiteks õpetajate puudus, liiga täis klassiruumid ja keeleraskused. Vaatamata paljudele seni lahendust leidmata probleemidele toimub õppetöö koolides siiani.

ÜRO eesmärkide järgi tuleks 2015. aastaks kõikidele lastele tagada võimalus koolis käia. Haridus-eesmärkide saavutamine on eriti keeruline Nepalis, mis asub riikide kooliskäimise võimaluse tagamise võrdluses 112. kohal. Nepalis käivad koolis traditsiooniliselt vaid kõrgematesse kastidesse kuuluvate vanemate lapsed. Nepali täiskasvanud meestest on kirjaoskajad umbes 60 ja naistest 40%.

Nepal 2009 #13

POOL MILJONIT UUT ÕPILAST

Kampaania „Haridus kõigile“ sai Nepalis alguse 2004. aastal. Vaestest peredest pärit lapsi hakati kooli meelitama reklaamikampaaniate ja peredele makstavate väikeste abirahade abil. Tulemused olid hämmastavad. Eriti tihedalt asustatud Lõuna-Nepalis ilmusid koolidesse tüdrukud, keda ei olnud kusagil ametlikult kirjaski. Nepalis ei ole rahvastikuregistreid, mistõttu kooliealiste laste arvu kohta puuduvad täpsed andmed. Sageli ei tea isegi vanemad, kui vanad nende lapsed täpselt on.

2005. aastal tuli Nepali koolidesse väga palju vaestest peredest pärit tüdrukuid ning tänu sellele trendile kasvas kooliskäivate laste hulk neljalt miljonilt nelja ja pooleni. Õpilaste hulga äkiline suurenemine tõi kaasa palju uusi probleeme, nagu näiteks õpetajate puudus, liiga täis klassiruumid ja keeleraskused. Klassiruume ja õpetajaid vajatakse pidevalt juurde.  Mõnedes õppevaldkondades tuleb ühe õpetaja kohta juba 90 õpilast. Klassiruumid on ebapiisava suurusega ja õpilastest ülerahvastatud.

Nende probleemide lahendamiseks pakuvad abiorganisatsioonid abi. Juho Uusihakala, kes koordineerib Nepalile Soome abi ütleb: „Nepali ’Haridus kõigile’ programmi aastaeelarve on umbes 150 miljonit eurot. Sellest 70 protsenti läheb õpetajate palkadeks ja ülejäänud koolide arendamiseks ehk näiteks klassiruumide ehitamiseks ja õppematerjalide hankimiseks ning eelõpetuse suurendamiseks.”

Drastiliselt suurenenud esimese klassi õpilaste hulk avaldab tugevat survet Nepali koolisüsteemile. Õppimistulemused ei ole alati väga head ja koolist väljalangejate hulk on suur. Uusihakala kahetseb, et igal aastal jääb esimese klassi õpilastest 30% klassi kordama, 20% kaob kusagile ja ainult pooled jõuavad teise klassi edasi.”

KIRJAOSKAJAST LAPSEVANEM PANEB OMA LAPSE KOOLI

Haridus on Nepalis põhimõtteliselt tasuta, kuid praktikas on koolid sunnitud sageli erinevaid tasusid sisse nõudma. Vaeste perede jaoks on ka kõige väikesemad rahasummad tõsiseks koormuseks. Samuti ei taha paljud lapsevanemad hariduse pärast ilma jääda tööjõust, kuna kooliskäiv laps ei tee pere vaatenurgast justkui midagi kasulikku. Seetõttu on lapse koolipanemine vaese pere jaoks alati majanduslik ohverdus, mida riigi poolt pakutavad abirahad ei kompenseeri.

Nepalis muudab laste kooliskäimise keeruliseks asjaolu, et ainult pooltel lastest on võimalik saada õpetust oma emakeeles. Nimelt räägib nepali keelt emakeelena vaid pool nepallastest, teine pool rahvastikust räägib mõnda Nepali kümnetest väiksematest keeltest.

Võõras keeles antav õpetus mõjutab negatiivselt laste õppimistulemusi ja kooliskäimistahet. Juho Uusihakala räägib, et Soome on alustanud Nepalis arengukoostööprojekti, mis püüab seda probleemi lahendada. „Me koolitame õpetajaid, loome õppematerjale ja uuendame õppeplaane. Meie eesmärgiks on, et oma kooliteed alustavad lapsed saaksid paar esimest aastat õpetust oma emakeeles.”

Nepalis pikalt kestnud sisesõjast ja praegusest ebastabiilsest poliitilisest olukorrast hoolimata on hariduse valdkonnas viimastel aastatel suuri edusamme tehtud. Kooliskäijate protsent on märkimisväärselt suurenenud ja tüdrukuid käib koolis peaaegu sama palju kui poisse. Tüdrukute harimine on üheks parimaks vahendiks kestvate tulemuste saavutamisel hariduselus.  Praktiline kogemus on näidanud, et kui ema lugeda oskab, paneb ta ka oma lapsed kooli.

Palju on veel ära teha, et Nepali kõige kõrvalisemate ja vaesemate piirkondade lapsed tähestikku õppima saada, kuid „Haridus kõigile Nepalis aastaks 2015” ei ole praegugi veel võimatu eesmärk. Juho Uusihakala arvates on probleemid suured, kuid neid teadvustatakse ja piiritletakse.

„Nüüd vajatakse endisest selgemat panustamist kõige rohkem abivajavatesse piirkondadesse ja koolidesse. Õpilaste arvu kasv näitab, et ka suured muutused on võimalikud.”

HARIDUSALASE KOOSTÖÖ TUUMAKS ON MOTIVATSIOON

Soomes arengukoostöö valdkonnas tegutsevad spetsialistid leiavad, et õpilasi saab kõige paremini motiveerida õpikute ja kirjutusvahendite, õpetajaid – korraliku palga ja vanemaid – õppemaksust vabastamisega.

Kujutlege kooli, millel ei ole aknaid ees ja mille lagi on termiitide poolt puretud. Kujutlege klassiruumi 50 gümnaasiumiõpilast, kellest vaid mõnel on vihik või pliiats, ning õpetajat, kes õpetab klassile matemaatikat ilma kriidi, tahvli ja raamatuteta.

Kuid asi ei ole nii halb, et selles ka midagi head ei leiduks: Laoses alustab kooliteed juba ligi 80 protsenti kooli-ealistest lastest ning riigikoolides ei ole õppemaksu.

ÕPETAJAST HABEMEAJAJAKS VÕI KONNAKASVATAJAKS

Soome kodanikuorganisatsiooni Fida International koordinaator Ilkka Sahlberg vastutab Laoses muuhulgas Savannakheti gümnaasiumide õppimistingimuste ja õppematerjalide kvaliteedi parandamise eest. Lisaks planeeriti projekti raames gümnaasiumide jaoks õpetajaid koolitada ja, nagu koordinaator ise ütleb, „õpetajate kõrvalärisid toetada“. Miks? „Õpetajate palkadest Laoses äraelamiseks ei piisa,” ütleb Sahlberg.

Nii koolitati õpetajaid kõrvaltegevusena näiteks habemeajajateks või konnakasvatajateks, et nad oma eluga võimalikult hästi toime tuleksid ja oma põhitöö, õpetamisega tegeleda jaksaksid.

„Kui õpetamisega ära ei ela, ei ole õpetajatel motivatsiooni ja nad ei pruugi ka tingimata tööle tulla,” selgitab Sahlberg.  Õpetuse madal tase või selle puudumine vähendab omalt poolt õpilaste indu koolis käia.

Gümnaasiumiprojekti suurimate saavutustena tõstab Sahlberg esile koolide korrastamise ja õppematerjalide hankimise. Nüüd on õpilastel raamatud, millest õppida ja aasta jooksul suudeti alustada nelja koolihoone remondiga.

Aga need õppemaksud, millest algul juttu oli? „Riiklikud koolides käimine on põhimõtteliselt on tasuta,” täpsustab Sahlberg. Praktikas tähendab see, et vanemad peavad muretsema oma lastele näiteks kooliriided, ostma neile igapäevased koolilõunad ja maksma kinni koolide veetorude remondi.

EBAUSK VALITSEB EDASI

Analoogiline olukord valitseb ka Sambias, kus põhikoolitus on teoreetiliselt tasuta, kuid omaette küsimus on, kui paljud lapsed üldse kooliskäimist alustada saavad.

Kooliskäimine on eriti keeruline puuetega lastele, kes vajavad eriõpetust, räägib uurija ja Sambias arengukoostööga tegelenud Hanna Alasuutari.  Niilo Mäki Instituudi poolt palgatud Alasuutari läks Sambiasse 2002. aastal maakonna õppetegevuse abinõustajaks. Tema tööperioodi eesmärgiks oli koos kohalikega õpetajaid koolitada ning eri- ja kaasava õpetusega seonduvaid teabeoskusi arendada.

„Üheks suurimaks väljakutseks olid müüdid ja ebausk. Näiteks, kui ühe lapse käsi oli vigane, arvasid inimesed, et lapse isa oli enne lapse sündimist vargusega vahele jäänud,” kirjeldab Alasuutari.

Soome projekt püüdis kogukondi mõjutada, et ka erivajadustega lapsed saaksid tavalistesse koolidesse koos teistega õppima minna.

„Just see tähendabki kaasavat õpetust,” selgitab Alasuutari. „Kaasava õpetuse puhul ei arvata, et kui lapsel on mõni viga, tuleb see enne kooli minemist parandada, selle asemel arvatakse, et koolisüsteemi tuleb muuta selliselt, et ka erivajadusega last koheldaks teistega võrdselt“.

Alasuutari sõnul oli üheks projekti olulisemaks tulemuseks see, et kogukondade teadlikkus hariduse olulisuse suhtes suurenes ja üha suurem hulk vanemaid pani oma lapsed kooli.  „Seisukohad ei muutu loomulikult üleöö“, räägib uurija, kuid kiidab samas õpetajate oma tööle pühendumist.  „Nad pidasid oma tööd oluliseks, saavad nad ju selle abil kogu laste elu mõjutada.”

Ideid õppetööks

  • Arutlege enne artikli lugemist selle üle, kui kerge või raske on arengumaade lastel koolis käia ja miks. Kas teie arvamus artiklite lugemise järel muutus, ja kui jah, siis kuidas?
  • Mõtisklege, mida haridus teie endi elus tähendab: kuidas tunduks, kui te kooli ei pääseks? Aga milline tähendus võiks haridusel arengumaade laste elus olla?
  • Otsige andmeid Eesti ja erinevate arengumaade rahvamajanduse brutotulude kohta. Tutvuge Eesti haridusele kuluvate väljaminekutega ja võrrelge neid arengumaade omadega. Milliseid mõtteid võrdlus äratab?
  • Mõelge, kuidas saavad arengumaad vastata väljakutsetele, mis käesoleva artikli „Haridus kõigile” järgi nende eesmärkide teele ette jäävad. Aga kuidas rikkad tööstusriigid aidata saaksid?
  • Mõelge, kuidas hariduse puudumine arengumaade tulevikku näiteks majanduse / rahvastiku juurdekasvu / keskkonna seisukohast mõjutada võib ja kuidas näiteks arengumaade vaesust hariduse abil vähendada saaks.
  • Paljud tööstusriigid Euroopa Liidus soovivad, et arengumaade koolitatud tööjõud tulevikus Euroopasse tööjõupuudust vähendama siirduks. Mõelge, milliseid mõjusid toob koolitatud tööjõu lahkumine arengumaade jaoks kaasa.
  • Rollimäng: Arengumaa haridusminister (riik maksab õpetajatele väikest palka), õpetaja (ei tule oma palgaga toime), kooliealise lapse vanem (kellel on AIDS ega suuda tööl käia) ja tema kooliealine laps (tahaks kooli minna, kuid peab tööl käima) – milline arutelu hariduse olulisuse üle siin tekkida võiks?
Tagasi