Ilu muutuste mängus: universaalne võidustrateegia

Arhiveeritud — Kategooriad:
• • eesti

Kas on nii, et igas õuduses leiab head? Igas viimses kaosekillus miskit kosutavat ja õrna, mis annaks lootust edasiseks, hoolimata kogetust? Peale tormi on õhk puhtaim ja revolutsioon on vaid püüdlus parandada katkist. Et head leiab kõigest halvast, peab seda leiduma ka kõiges, mis on parem kui halb, kõiges üleüldse. Hea igas muutuses… Mis on see kaunis, see kasulik, mida meie, eestlased, peaksime otsima muutustes? Selmet jääda kaugeks ja targutavaks, on õigeim valida üks kindel muutus, ränne. Ränne on vigadeta näide suurest muutusest, milles on esmapilgul palju mis hirmutab, palju mis kole. Ei tasu heita meelt, ilu leiab kõigest. Rände ilu ei peitu tihti selle põhjustes, ning harva leiab seda ootamatutes kõrvalmõjudes, mis avalduvad vähem pehmelt, kui seda oodata oskaks. Keerulise mängu ilu peitub kaunis lahenduses, vihmast läbiminemises viisil, mil kõnnitakse langevate piiskade vahelt, mitte neist läbi.

Mis teeb muutused esmapilgul koledaks? Igasugune protsess, mille käigus vanast heidetakse killud kõrvale ning leitakse midagi uut, peaks kainemõistuslikust mõtlemisviisist ning lapselikust uudishimust lähtudes olema just midagi lohutavat tihti seisma jäänuna tunduvas maailmas. Ehk on stagneerunud maailm see helge utoopiline unelm, mida nii paljud ihkavad? Ehk on tsivilisatsioon august välja roninud ning kõrgemale püüdlemise asemel on avanenud võimalus mugavustsoonis mööda maad edasi liikuda? Arenemata. On armas loota, et see pole nii. Loota, et hirm muutuse ees on vaid hirm tundmatu ees. Uudishimu on surnud, sest juba praegu on hea olla. Muutus on üldsuse poolt tervitatav, kui see vaid ei ehmata ning jõuab kohale rahulikus tempos. Ühiskond on suur ning suured asjad ei muutu kiirelt. Ränne oli mugavalt aeglane muutus, voolates vaikselt, ent pidevalt, omades kauneid tulemusi. Suur-suur ühiskond ei olnud kaugeltki häiritud. Kiiruse ning suuruse kasvades aga maailm ehmus. Mis sai meie armsast rändest ja mis moondunud objekt siin nüüd on? Maailm kardab rännet, sest see on talle hoomamatult suur ning kiire.

Hoolimata muutuse kiirusest, on muutuse kontseptuaalne sisu iroonilisel kombel siiski muutumatuna püsinud: kuigi mäng on paisunud ehmatavalt suureks ja kiireks, on reeglid ikka samad. Auhind, potentsiaalne kasu, seevastu on aga korrelatsioonis muutuse suurusega. Et Eesti saaks võita rändest, peab Eesti teadma, mida teeb ja mida tahab, milline tulemus või tagajärg on meile sobivaim. Saavutamaks eesmärki, tuleb see enne seada, sest magavale kassile hiir ise suhu ei roni. Mis on otsitud unelm, mida me, eestlased, üleüldse tahame? Raske on vastata juba indiviidi tasandil, rääkimata riigist, ent keegi peab lõpuks otsustama.

Viisil, mil igaüks soovib vabadust, soovib seda ka Eesti. Igasugune autonoomia on meelitav ning sõltumatus joovastav. Kogemused aga näitavad, et Eesti ei ole veel valmis süvendatud vabaduseks, kus puudub rukkililleline rahvuslus, muutub läbi sajandite püsinud ning seeläbi armsaks saanud kultuur või kus suhtlus oleks avatum, kui see ehk täna on. Isegi kui kõik mainitu on teatud viisil käsiteldav Eestit kammitsevana, ei tohi keegi neid ahelaid puutuda enne, kui Eesti tahab neist ise vabaks saada. Peale selle, et Eesti vajab vabadust ja kammitsaid, vajab Eesti ka inimesi. Paratamatult, elu osana, saavad inimesed ühel päeval otsa, juhul kui neid juurde ei teki. Eestlaste otsa saades lõpevad koos eestlastega mõistagi ka meie vabadus, meie rukkililled, meie laulu-ja tantsupeod ning meie uhkus, rääkimata progressiivsetest sotsiaaldemokraatia programmidest, mille garanteeritud nautimine vanaduspõlves on peale raskeid eluaastaid kindlasti lohutuseks. Veel on Eestil vaja areneda. Ei, armas kodumaa ei sümboliseeri praegugi madalalaubalisust, ent seisva riigi elumahlad valguvad allapoole ning kui stagneerunud riik hiljem uuesti käima panna, hakkab mõni osa vältimatult tekitama ebamugavalt valju häält. Soovides vältida suuri tagasilööke, on oluline, et liikumine, areng mõnes suunas, oleks pidev peatumatu protsess. Eesti vajab igal juhul ka palju muud, mis oleks kaunis, kuid ülalmainitust üle, ümber ega ebakonstruktiivselt läbi ei saa.

Alati on asju, mida keegi ei vaja. Monopolys ei võida keegi, kui saab kaardi, mis mängijal vanglasse palub minna. Teistsuguse mängu, rände, puhul ei võida keegi, kui kätte satub kaart, mis riigi inimestest tühjaks teeb. Prantsusmaa Päikesekuningas küll eksis, arvates, et tema ongi riik, ent mitte palju. Riik ei olnud tema, vaid nemad-inimesed. Riik oleme meie, mina, sina ja nemad, kes ei ole veel meie. Kui meie lahkume ja neid ei tule ja kedagi enam pole, pole ka riiki. Seetõttu on võidu saavutamiseks vajalik, et me ei võtaks, vähemalt vabatahtlikult, kaarti, mis meie riigi kustutab. Vaja ei ole ka kaarte, mis suruvad liigselt peale rukkihõngulisi anakronisme, mis varem võisid küll kasulikeks tööriistadeks osutuda, ega kaarte, mis soosiks varem mainitud kuninga mantlipärija mõtteviisi: peale mind kasvõi veeuputus.

Mäng on lihtne: Eestil on terve hunnik eesmärke ning midagi, millest hoiduda. Samuti on olemas massiivne kogus erinevaid valikuid, ent esile tõusevad kaks: kodanike juurdetulek ning vähenemine. Võidustrateegia väljaselgitamiseks on vaja vaid kokku viia eesmärgid ning nende vastandid ja erinevad pakutud valikud. Teades, millist kildu meie tulevikust, ning kuidas, mõjutab meie praegu tehtav valik, on võimalik eesmärk saavutada. Ka magavale kassile võib hiir suhu joosta, eeldusel, et kass on eelnevalt magamiseks õige koha valinud.

Esimeseks ihaldusobjektis on vabadus. Et eestlaste vabadus on läbi kartulijuurtest ahelate seotud meie kohevasse musta mulda, saame seda nautida vaid siin ja ei kusagil mujal. Lahkumine ei ole kõigile osutunud valikuks. Ei vajata individuaalset anarhistlikku vabadust, terve kodumaa peab vaba olema. Nende reeglite järgi mängides on selge, et saavutamaks vabadust, vajab Eesti vältimatult sõnaõigust. Rahvusvaheline sõnaõigus kindlustab autonoomia. Sõnaõigus omakorda on sel, kes teistega hästi läbi saab või temal, kes on teistest tugevam. Eesti pole teistest tugevam, veel mitte. Valikuna jääb sõelale vaid võimalus teistega hästi läbi saada, olla osa ühendavast sünergiast. Kuidas teistega hästi läbi saada? D. Carnegie leidis, et olles teistest huvitatud, on kahe kuuga võimalik leida rohkem liitlasi, kui kahe aastaga, püüdes ise huvitav tunduda. Esimene variant on edutult katsetatud. Eesti sümbolit ega häid suhteid ei tekkinud, kui ühe plaani pihta piisavalt suures vääringus kupüüre heideti. Ehk oleks aeg proovida Carnegie poolt soovitatud lähenemist? On vaid üks pisitilluke mure. Eesti ei tundu ühegi nurga alt vaadates teistest huvitatud olevat, eriti kui lukustab oma uksed iga möödakäija puhul. Ränne, hiiglaslik muutus, on see, mis võimaldab meil teistest huvitatud olla. Teistest huvitatud olemine omakorda võimaldab läbi heade suhete sõnaõiguse ning vabaduse. Mängides rände puhul õigesti, saame ehk täpselt sellise vabaduse ning sellises koguses, kui ise soovime.

Järgnevaks killuks on kultuur, meie juured, meie pühad ahelad. Kultuuri kanname meie ja kultuur kannab meid. Mängides valesti, tühjendades riigi, see kaob, sest vabadus ahelateta on veel liig. Soovides seda hoida, on oluline, et ränne ei oleks siit eemale suunduv. Kultuur on küll armas, ent igav, kui seda saab nautida ainult üksilduses. Mis juhtub meie juurtega aga siis, kui ränne on suunatud siiapoole? Olukorras, kus meie kultuur ja sellest ahelad on püsivad ning tugevad: mitte midagi. Meie kultuuri kannavad siinolijad, mitte tulijad. Kultuur on inimestes ning välja ei võta seda neist mingil viisil. Lisada saab vaid juurde, kuid ka seda ei saa ega tohi teha sunniviisiliselt. On šanss, et tulija näeb siinset maailmapilti ning võtab midagi üle, ent kui meie kultuur on midagi väärt, püsib see soovi korral meis endis alles, hoolimata sellest, mitme teisega see kooseksisteerib. Sooritades õiged valikud, on vähemalt minimaalne tõenäosus, et ränne suurendab meie kultuuri kandjate hulka, et tulijatest saavad olijad. Mängides valesti, on kurvaks paratamatuseks, et lahkujad on läinud ning olijaid varsti enam pole.

Eelnev on vaid pool. Eesti vajab ka uusi inimesi, sest tsivilisatsioon ei püsi, kui selle hoidjate arv on liiga väike. Eales ei saabu päeva, mil üks mees kaevandab söe, raiub puu, töötleb sütt, segab värvi ja konstrueerib kõigest tehtust kirjutusvahendi. Mitte ükski programm loodud aitamaks neid, kes end ise enam või veel aidata ei saa, ei püsi, kui pole piisavalt neid, kes koorma enda õlule võtaks. Koostöö püsimiseks on vaja uusi inimesi, ent uute inimeste toomine siia maailma on ebaratsionaalne valik. Seitse miljardit on palju, kaheksa on enam ja üheksa jätkusuutlikkuse vajalikkuse eiramine. Uued inimesed on üks kindlamaid viise, kuidas luua endale mugav vanaduspõlv, ent see valik on maailmale paratamatult väga ressursikulukas. Kuniks maailm veel kasvab ja areneb, pakub suur muutus alternatiivi: koostöö teistega. Halastamatu tõde on, et meie üksi enda süsteemide ülalhoidmisega enam hakkama ei saa ning abikäsi leiab kahel viisil. Üks võimalus on aga utilitaristlikust seisukohast kordades tõhusam, kui seda on teine. Riski ei ole, sest jättes proovimata, varisevad meie programmid tahes-tahtmata kokku. Tehes õiged valikud, võimaldab ränne meie süsteemide jätkusuutlikkuse.

Täislikust plaanist jääb veel vajaka: Eestile on tarvis arengut. Mugavustsoon on aga viimne koht, kus areng toimub, mistõttu peab Eesti saama mugavustsoonist välja ning vajab ohvriteta konflikti. Mitte ükski moraalne komplekt pole parem kui teine, ent iga komplekti kasutaja peab enda oma parimaks, sest vastupidine oleks amoraalne. Olukorras, kus kokku põrkavad kaks moraalset komplekti, sünnib aga areng. Vältimatu on normide ülevõtmine: nähakse, et mõnel puhul saab teistmoodi, saab paremini. Tsiviliseeritud konflikti korral, kus ohvrid puuduvad nii otseses kui metafoorilises mõttes, on tegu situatsiooniga, kus kõik võidavad: moodustuvad uued väärtuste komplektid, mis on rafineeritumad, kui kõik neile eelnenu. Igasugune konflikt viib välja mugavustsoonist ning see omakorda tagab arengu kõikidele osapooltele. Kasutades rännet ära õigesti, on meil võimalik astuda mugavustsoonist välja, tehes seda siiski ratsionaalsuse piirides. Ränne võib tagada arengu.

Situatsioon, mis kaasneb rändega, ei ole lihtne, ent see pole ka katastroofiline. Igaüks, kes oskab seista õiges kohas, näeb täna, et tehes õiged valikud, võib esmapilgul koledana tunduvast järsust muutusest olla rohkem kasu kui kahju. Juhul, kui kasutada õiget strateegiat, on võimalik võita igas mängus. Ainus, mida selleks tegema peab, on vaid õigete valikute kaalumine, nende tulemuste ja tagajärgede analüüsimine ja seejärel õige otsuse langetamine. Iga nähtuse, iga muutuse ilu ei ole alati nähtav esimesel pilgul, ent olemas on see kõigis, ka neis, mis esmapilgul mõne omaduse tõttu hirmuäratavad on. Tuleb osata vaid vaadata.

Essee on avaldatud muutmata kujul. Teksti autor on Asko Tamm Kose Gümnaasiumist ja teda juhendas Kaia Laansoo. Konkurss toimus projekti raames, mida rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.